Kõige selle keskel tuli meie juurde nägus noormees. Sellel üritusel ei olnud palju noori inimesi, ei nägusaid ega näotuid. Ta küsis meie käest: «Hei, ma ei leia oma kaaslast, kas te olete teda kuskil näinud?»
Enne kui ma jõudsin vastata, roomas naine, keda veeti rihma otsas tema domineeriva partneri poolt, meie jalge eest mööda. Kuna me ei teadnud enam, kuhu oma pilke suunata, otsustasime rihmanaisele järgnedes ruumist lahkuda. Väiksemasse tagaruumi jõudes hakkas see sama naine oma isanda juhendamisel lakkuma kolme võõra meie anus’t , kes seejärel kiirelt ja korrapäratult vahetasid sekspartnereid. Mitte keegi ei kandnud kondoome. Seda kõike tehti Bruce Springsteeni laulu «I’m on Fire» saatel.
Pehme ruum ei olnud enam pehme.
Ajakirjanduslik väärikus dikteeris, et ma peaksin ka kõvalruumile pilgu peale heitma. Kuna meid oli eelnevalt hoiatatud, et kõik, kes sinna ruumi lähevad, peavad grupiseksist osa võtma, otsustasime kaasaga, et alguses on parem, kui ma sinna üksi lähen.
Enne sisenemist ei olnud ma kordagi mõelnud selle peale, mis vahe on orgial ja grupiseksil. Kõik oleneb rahvahulgast ning matemaatiliselt rääkides, oli uus vaatepilt kindlasti grupiseks. Kui paarisolek oli reegel «pehmes» ruumis, siis «kõvas» ruumis ei olnud sellest juttugi.
Madratsid olid täis mehi, kes krabasid, näplesid, keppisid ja said naistelt suuseksi. Põrand oli täis kondoomipakke, kasutatud kondoome ning kasutatud salvrätte. Mehed kõndisid onaneerides ringi, oodates oma korda ja võimalust keppida ühte mitmest ruumis olnud vaprast naisest. Iga kehatüüp, peenise suurus ja penetreerimise viis oli uhkelt esindatud. Ruumis oli 60–80 meest ja parimal juhul umbes tosin naist.