Kõuedraakoni maa on õnnelike inimeste kodu

Lapsed naudivad pildistamist — nad poseerivad mõnuga ja eriti õnnelikud on nad siis, kui oma nägu kaamera kuvarilt uudistada saavad. Mis saab mul selle vastu olla, et fotojäädvustusi oma modellidega jagada. Foto: Peep Kala

Tähtsam kui rahvuslik kogutoodang on inimeste üldine õnnetunne. Nii arvatakse Bhutanis, maailma viimases ja ainukeses budistlikus kuningriigis.

Isegi praegu, XXI sajandi algul, on Bhutan üks raskemini ligipääsetavaid maid, kuid just tänu sellele on ta üleilmastuvas maailmas suutnud säilitada oma salapära ja puutumatuse.

Ma pole kusagil mujal kohanud nii palju siiralt naeratavaid ja sügavat rahu kiirgavaid inimesi kui selles igilumega kaetud mäetippudest piiratud riigis, mille elatustase on meie omaga võrreldes tunduvalt tagasihoidlikum. Ametliku statistika järgi on Bhutan üks maailma vaesemaid riike ja seal pole mugavusi, milleta Eestis inimesed elu ettegi ei kujuta.

Seda, et Bhutan on sügavalt budistlik riik, on tunda kõikjal. Budisti silmis on elu püha ning inimeste ja sugude võrdsus loomulik ja vaieldamatu. Karma ring on tõsiasi ja sellega arvestamine jätab jälje igapäevaellu. Näiteks ei püüa budist ülipuhtas mägijões ohtralt leiduvat kala — iial ei või teada, kes oli kalas peituv hing oma eelmises elus.

Küllap sellest tuleneb ka bhutanlaste rahu. Budist lepib vähesega, ta on rahujalal iseenda ja ümbritsevaga, sest ainult nii on võimalik ka järgmises ringis tasakaalustatud ja õnnelikku elu elada.

7000-meetriste puutumatute lumetippude vahel orgudes valvavad dzongid, iidsed kloosterlinnused, rahva rahu ja heaolu üle. Sajandite jooksul ei ole ükski võõrvõim suutnud Bhutani vallutada. Ei saanud sellega XVII sajandil hakkama mongolid ega XIX sajandil inglased.

Pühakojad on vaid budistidele

Suursugustes dzongides ei hoita tänapäeval enam välisvaenlase kartuses toiduvarusid ja relvi, vaid need on piirkondlikud võimukeskused. Seal töötavad meie mõistes maavalitsus, kohus ja katastrid, aga kindlasti ka klooster oma kooliga.

Enamikku pühakodadest ei ole mittebudistidel asja ning neis vähesteski, kuhu mul õnnestub siseneda, on pildistamine ja filmimine rangelt keelatud. Aga sest polegi lugu, sest kõige mõjusamad emotsioonid võõraist paigust jäädvustan niikuinii oma sisemisele kõvakettale, kust neid ei võta miski.

Vähe inimesi, palju aega ja maad

Olgugi et Himaalaja maastikud erinevad siinseist tohutult, tabab mu silm järsku midagi tuttavat. Mäenõlvadele laiali pillatud talud jätavad uskumatult koduse mulje. Aasia nii tavalisi tihedalt paiknevaid ja ülerahvastatud külasid Bhutanis ei kohta. Naabrite vahel on piisavalt hingamisruumi, just nii nagu meil siin põhjamaises Eestis. Kõuedraakoni maa rahvaski on ju maarahvas, nagu olime kunagi meie.

Hooned, tõsi küll, on meie omadest täiesti teistsugused. Tüüpiline Bhutani talumaja on kolme- kuni neljakorruseline. Esimesel korrusel on laut, teisel ait ja värkstuba, kolmandal köök ja elutuba ning neljandal külalistetuba ja kodukabel. Ära on kasutatud ka katusealune, kus tuultele avatud räästa all kuivatatakse vilja.

Peres elab mitu põlvkonda koos ja kui olemine kitsaks läheb, ehitatakse enam-vähem samasugune maja talgute korras kuhugi talumaa teise serva või ostetakse selleks tükk maad juurde.

Inimesi on Kõuedraakoni maal vähe, maad ja aega suhteliselt palju. See annab Bhutanile isepärase rütmi. Kõik tundub käivat mingis tabamatus, justkui kaks ja pool takti aeglasemas rütmis kui mujal maailmas. Seejuures pole rütm sugugi mitte laisk. Tundub, et see on müstiline, ainult Bhutanile omane iidsetest mägedest tulvav budistlik rahu ja mõnus elu kulgeda laskmine, mis paratamatult ka Läänest pärit külalisele külge hakkab.

Sisemine rahu ja talitsetus

Ühel hetkel taban end tundelt, et minulgi ei ole kuhugi kiiret. Kaob paanika, et kuhugi ei jõua või et midagi jääb nägemata. Tähtsaks muutuvad hoopis sisemine rahu ja talitsetus. Harmoonia, mis valitseb inimese sees, inimese ja looduse vahel ning inimese suhetes aja, ruumi ja teiste inimestega. Siirus ja heatahtlikkus.

Ma naeratan vastu pöetud peade ja punaste hõlstidega noviitsidele ja munkadele, rahvarõivaid kandvatele meestele ja naistele väikelinna turul ning muidugi lastele, kes erinevalt oma eakaaslastest teistes Aasia maades ei luni raha või maiustusi ning on valmis minu fotoaparaadi ees kas või kümme pikka minutit järjepanu poseerima.

Aastasadu välisilmale suletud riik

Kõuedraakoni maa — nii kutsuvad oma kodumaad bhutanlased ise — asub Himaalaja idaosas India ja Tiibeti vahel. See Eestist pisut väiksem (38 000 km²) riik oli veel paarkümmend aastat tagasi välisilmale täiesti suletud. Esimesed turistid pääsesid sinna alles 1974. aastal ja pikka aega reguleeriti väliskülaliste arvu rangete iga-aastaste kvootidega. Praegune kord enam nii karm pole: selle määrab raha. Bhutani külastamine maksab 200 Ameerika dollarit päevas. Tõsi küll, selle sisse mahuvad ööbimine Ida mõistes suhteliselt heas hotellis, kolm rikkalikku söögikorda päevas, sõidukulud ja giiditeenus. Ning muidugi mõista riigikassasse minevad maksud.

Segadus rahvaarvuga

Bhutanis elab riigi enda andmete järgi 753 000 inimest. Ometi võib maailma teatmikest leida hoopis suurema arvu ehk 2,3 miljonit. Nii suurt erinevust seletatakse kaht moodi.

Esimese versiooni järgi suurendasid seda numbrit Bhutani ametnikud, sest kui riik hakkas maailmale avanema, oli keegi valitsusringkondades levitanud nii-öelda kindlatest allikatest pärit infot, et alla kahemiljonilise elanikkonnaga riike ei võeta ÜRO-sse ja teistesse organisatsioonidesse. Sellest olevatki sündinud tänaseni allikast allikasse kanduv number 2 328 000.

Teise versiooni järgi on see arv siiski õige ja alla miljoni jäävat rahvaarvu näitavad Bhutani võimud põhjusel, et ametlikust statistikast on välja jäetud mitu vähemusrahvust või siis näidatakse nende arvu tegelikkusest tunduvalt väiksemana.

Suitsetamine viib soolaputkasse

Bhutan on maailmas teadaolevalt ainuke riik, kus suitsetamine on täiesti keelatud. Seepärast ei müüda mitte kusagil tubakatooteid, ka mitte Paro rahvusvahelise lennujaama maksuvabas poes, kuigi sealt saab osta alkoholi, suveniire ning muud sellises kohas tavalist kraami.

Tolliametnik küsib igalt riiki sisenevalt turistilt, ega tal sigarette kaasas ole. Tõsi küll, erinevalt Bhutani passi omanikest Eesti passi ettenäitajaid lausa läbi ei otsita. Kohalikule inimesele võib linnatänaval suitsetamine lõppeda soolaputkas. Siiski hakkab pealinna Thimbu tänavatel silma suitsukonisid ning giid küsib linnast eemal mägedes eestlastest suitsumeestelt sigaretti, et siis seda mõnuga pahvida. Koolilaste seas pidavat olema üsna levinud kanepisuitsetamine, sest seda kraami pole raske soetada: kanep kasvab kui umbrohi teeveeres.

Rahvarõivad ja trahvid

Bhutanis on kohalikule rahvale kohustuslik kanda rahvarõivaid. Meestel on seljas natuke meie hommikumantlit meenutav värvikireva vööga kokkutõmmatud hõlst gho, mis jätab sääred paljaks ja mille põues saab kanda kõike vajaminevat alates rahakotist ja mobiiltelefonist ning lõpetades õllepudeliga. Naised kannavad samalaadset, kuid pikemat, peaaegu kandadeni ulatuvat värvikirevat kirat. Meestel tuleb liputerritooriumidel ehk ametiasutustes ja nende läheduses kanda üle õla seotud salli, mille värv näitab kandja positsiooni ühiskonnas. Pealinna tänavail kohtab ka teksade ja T-särgi kandjaid, aga kui nende hulk liiga suureks kasvab, sekkub politsei ja püksikandjad peavad päris suurt trahvi maksma. Gho-eitajad võivad aga ka soolaputkasse sattuda, kus nad siis on koos suitsetajatega sunnitud elu ja traditsioonide üle järele mõtlema.