:format(webp)/nginx/o/2019/04/08/11934339t1h00b3.jpg)
Raadio Elmar keskkonnasaates «Maa (e)est!» keskenduti seekord veereostuse ja plastiku teemadele. Stuudiosse tulid kaasa rääkima blogija Henry Jakobson ning teadlased Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumist - veeseire töörühma teadur Martin Ligi ja veeseire töörühma dotsent Krista Alikas.
Pereisa ja blogi «A mida Henry teeb?» pidaja Henry Jakobson võttis raadio Elmar keskkonnasaate raames ette põneva eksperimendi. «Plastiku ja reostuse probleem on tõsine. Seetõttu mõtlesin, et võtan kätte ja vaatan, kui raske on plastiku kasutamise vähendamine. Minu eesmärgiks oli kahe nädala jooksul toota võimalikult väheses koguses plastikprahti,» avaldas Jakobson.
«Paar päeva tagasi käisin lastele poest kohukesi ostmas. Kõik need kohukesed on ju pakitud eraldi pakkidesse. Tegelikult leiaks kindlasti mingeid alternatiive. Tootjatega saaks siin rääkida, et kohapealt suuremat kogust ostes ei peaks nii palju pakendama ja seeläbi nii palju prahti tootma. Kuid selle kahe nädala jooksul jäi mul ostmata ligikaudu viiskümmend suuremat ja väiksemat kilekotti. Ma üritasin olla väga teadlik,» lisas Jakobson.
Mees rääkis, et poes ostutiire tehes olid tal kaasas enda isiklikud topsikud ja karbid. «Esialgu oli mul kerge eelarvamus, sest ma pole mitte kunagi varem poes näinud, et keegi läheks oma anumaga. Kuid letiteenindajate hulgas polnud mingit imelikku reaktsiooni. Võeti mu karp vastu, asetati hakkliha sisse ja ulatati kenasti karp tagasi. Just nagu oleks igapäevane asi, võibolla ongi! Ma lihtsalt ise pole mitte kunagi sellist käitumist näinud,» lisas mees.
«Ma katsetasin erinevaid poode ja käisin ka turul. Ma andsin endast parima, et muuta see eksperiment võimalikult huvitavaks ka teistele inimestele, kuid kõik võtsid seda kui igapäevast asja,» oli Jakobson meeldivalt üllatunud.
«Võib öelda, et see eksperiment toimus ka päris õigel ajal. Kui me oleks seda teinud aasta tagasi, siis oleks kaupluste poole pealt olukord keerulisem olnud. Kuid nüüdseks on mitmed poed kampaaniaid teinud ja avastanud, et see loodussäästlik teema ka müüb ja läheb tarbijale vägagi korda,» lisas Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumi teadur Ligi.
Jakobson ei märganud kahenädalase eksperimendi puhul märkimisväärset elukalliduse muutumist. Tema eesmärk oli teha valikuid, kus oleks võimalikult vähe plasti. Ta tõdes isegi, et toidukaupu lahtiselt ostes olid kohati hinnad soodsamad, kui osta samu toiduaineid eelnevalt pakendatud kujul.
«Kui sul on võimalik korralikult oma prügi sorteerida, näiteks eraldada ka biolagunevaid jäätmeid, siis ka prügikoti kui sellise vajadus muutub samuti väga kasinaks,» tunnistas Ligi.
«Ma uurisin, et kui üks poekott maksab 19 senti, siis biolaguneva 40 liitrise kilekoti hind oli sellest poole odavam. Poest tavaliste kilekottide mitteostmine on siiski soodsam,» lisas Jakobson taustainfona.
Madis Ligi lisas, et tema on teinud puu- ja köögiviljade ostmiseks vajalikke võrkkotte hoopis vanadest kardinatest. Jakobson aga kasutab oma pereliikmetega puuviljavõrke, mis on varem selle tarbeks spetsiaalselt soetatud ja alati autost võtta. Poodi minnes on neid kerge taskus kaasa võtta, sest ruumi nad eriti ei võta.
«Lastele minu eksperiment väga meeldis! Kui ma läksin poodi siis nad juba ise küsisid, et kas ma võtsin ikka ise oma kausid kaasa. Ka nende jaoks oli see tore muutus,» tunnistas Jakobson.
«Teadlik plastikprügi vähendamise eksperiment on paljuski minu silmi avanud. See kahenädalane periood oli küll häbematult lühike aeg, et mingeid tõsisemaid järeldusi teha. Kuid ma tahan teha nüüd järjest rohkem teadlikke valikuid. Tunnen, et mul on blogijana ka väike mõjuvõim, et pöörata tähelepanu teatud valukohtadele ja pöörduda ettevõtjate poole, kes saaksid teha samuti palju paremini. Kui ma oma blogis kirjutasin sellest väljakutsest, siis olid inimesed väga positiivselt meelestatud,» sõnas Jakobson.
Jakobsoni sõnul enamik inimesi arvavad, et meil plastikreostusega Eestis probleeme pole, sest oma silmaga me prügihunnikuid ei näe ja koristustalgude korras korjatakse samuti palju silma alt ära. «Kui me kõik mõistaksime tõelist hetkeolukorda ja probleemi, siis ma arvan, et neid inimesi on palju rohkem, kes tahaksid anda enda panust, et tulevastele põlvedele puhtam maailm pärandada,» lisas blogija.
«Oluline on rõhutada ka seda, et inimesed ei viskaks nii kergekäeliselt oma olemasolevaid asju ära. Isegi kui juhtub, et sa teinekord ostad endale midagi koos plastkarbiga või võtad poest kilekoti koos teatud toiduainega - oluline on see, et sa siis pakendeid kohe ära ei viska. Tuleks proovida neid ikka ja jälle uuesti kasutada. Ma enda näitel võin öelda, et kuna minu lapsele meeldib poest saiakest saada, siis laps tuletab autost väljudes alati meelde, et kas ma saiakese koti kaasa võtsin,» rääkis Ligi ja lisas, et tegelikult me vajame pakendamisest vajaminevat kilekotti või karpi äärmiselt lühikest aega ja seetõttu see materjal kestab kaua. Ligi sõnul ei pea tegema midagi röögatut selleks, et mõju oleks arvestatav.
«Iga väike samm on väga oluline! On väga tervitatav, kui me oleme teadlikud sellest probleemist ja iga inimene proovib kaasa aidata sellele, et tal tekiks vähem jäätmeid. Kõik saab alguse poest, kui peab tegema teadlikke otsuseid, sõnas Tartu Ülikooli dotsent Alikas.
Jakobsoni sõnul peab meie generatsioon olema eeskujuks ka noorematele põlvkondadele. «Kui laps näeb, et sina hoolid, siis ta peab sellist käitumist normaalsuseks. Kui ta kasvab üles sellises keskkonnas, kus vanemad astuvad ekstra sammu, et vähendada plastikprügi tootmist meie ümber, siis ka lapse jaoks muutub see normaalseks käitumiseks. Lapsed hakkavad selliseid asju tähele panema,» lisas Jakobson.
Enne antud eksperimenti ei pööranud Jakobson palju tähelepanu plastikprügi tootmise temaatikale. Ta eeldas pigem, et põhireostuse probleem on aktuaalne kusagil kauges Aasia piirkonnas. «Võrtsjärves sa ei näe ju plastikprügi, pudeleid kusagil hulpimas, näed sellist pilti näiteks Sri-Lanka ja India kandis. Kui need inimesed seal ei hooli, siis miks peaks mina, 1,3 miljoni elanikuga riigi kodanik, hoolima ja huvi üles näitama? Mulle tundus, et meie panus saab siin olla maailma mõistes ju olematu. Aga tegelikult kui erinevatest piirkondadest 1,3 miljonist inimest hooliksid, siis meid oleks ju kokku päris palju,» tunnistas blogija.
«Need suured plastsaared on küll eelkõige nähtavad Atlandi ja Vaikses ookeanis, kuid need ei ole sugugi statsionaarsed objektid. Nad on hoovustega kantavad ja liiguvad edasi veemassiga, seetõttu on mikroplastikut leitud juba kõikjalt maailma vetest. See on probleemiks isegi Läänemeres. Seda võib nimetada täna globaalseks probleemiks,» sõnas Alikas.
«Meie kõige paremateks õpetajateks on lapsed. Kui me lastega jalutame kusagil looduses, siis ma ei pea isegi neile mitte midagi ütlema, nad automaatselt korjavad maas vedeleva prügi üles ja viivad esimesse prügikasti. Ma pole neid teadlikult selleks õpetanud ega neile südametunnistusele pannud. Nad lihtsalt teavad seda, et prügi koht pole maas ega looduses. Muidugi väga raske on täna linna piirides leida paari ruutmeetrit, kus maas poleks mitte ühtegi koni. Ma ütlen siinkohal ka suitsetajatele: koni autoaknast väljaviskamine, pole sellest lihtsalt lahtisaamine, see on looduse reostamine,» sõnas Jakobson.
Ligi lisas intervjuu lõpus, et enamasti on kohalik kraanivesi joodav. «Ei pea minema selle jaoks poodi, et osta uut veepudelit. Võtke kraanidest oma pudelid vett jälle täis! Kui teil töö juures seda võimalust pole, siis paluge tööandjal kraan ära vahetada, et pudel sinna alla mahuks,» andis Ligi nõu.
/nginx/o/2019/07/23/12397519t1h979c.jpg)
/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)