Regulaarne meediatarbijad Jaanus Betlem näeb suurimate valukohtadena kõmunälga, pealiskaudsust ja rumalust

Jaanus Betlem

FOTO: Erakogu

Ajakirjanduses puudusteks on kõmu- ja libauudiste ning madalate nilbuste vohamine. Lisaks kipuvad inimesed teineteist liiga kergesti sildistama ja loobivad ebatsensuurseid väljendeid. Sellisena näeb ajakirjandust ja meedia sisu kohta sõna võtvaid inimesi kommentaator Jaanus Betlem.

Jaanus Betlem on paljudele inimestele võõras nimi, aga need, kes rohkem Postimeest loevad ja ka pilgu kommentaaridesse heidavad, võivad tema nime sealt leida. Jaanus on endine ajakirjanik ja poliitik, kellel kindlad vaated ja põhimõtted, mida ta ei pelga ka avaldada. Ajakirjandusest, poliitikast ja sõnavabadusest kõnelejana on Jaanus Betlem mitmel korral inimestel harja punaseks ajanud, kuid tihti leidnud ka toetajaid. Jaanus esineb igal pool oma nimega ja need, kes vaatasid ETV saadet «Suud puhtaks» anonüümsete kommentaatorite teemal, teavad ka, missugune ta välja näeb. Aga seda, kes on ta inimesena, teab vaid tema perekond ja sõbrad, kuid avalikkusele on oma näo ja nimega esinev Jaanus Betlem ühe õige ühiskonnakommentaatori arhetüüp – julge, sõnaosav, teadlik, erudeeritud ja ei ole suu peale kukkunud.

Jaanus Betlem (1997) leiab, et inimesed kipuvad teineteist liiga kergesti sildistama ja loobivad ebatsensuurseid väljendeid. 

FOTO: Toomas Huik / PM/SCANPIX BALTICS

Ajakirjanduse valukohad

Jaanus Betlem võtab sõna erinevatel teemadel, alates ajakirjandusest ja sõnavabadusest ning lõpetades poliitika ja meluga. Ta on aastakümneid meediat jälginud ning teab, mis on mis. Betlemi arvates on praegune ajakirjandusmaastik arenev, avatud, innovatiivne. Talle meeldib, et avaldatakse erinevaid seisukohti, mis mõnikord lausa vastanduvad. Betlemi arvates võiks palju enam olla arukaid ja põhjalikke analüüsivaid kirjutisi, eriti ühiskondlikult aktiivsetelt kultuuriinimestelt.

«Mihkel Mutt, Jaak Jõerüüt, Valdur Mikita on kindlasti head näited, sõltumata sellest, kas nende arvamustega nõustuda või mitte,» ütleb ta.

Pideva meedia- ja ajakirjandusussisu jälgijana näeb Betlem ajakirjanduse suurimate vigadena kõmunälga, pealiskaudsust ja rumalust, väheseid faktiteadmisi maailma asjadest ja nõrka emakeeleoskust.

«Mõnikord kirjutised lausa karjuvad keeletoimetaja järele. Mõne autori puhul häirib ka poliitiline ühekülgsus ja fanatism,» toob ta välja.

Internet on ajakirjanduse arengule ja progressile (mõne arvates isegi regressile) palju juurde andnud. Betlem näeb Internetti tänapäevase infokanali ja -kandjana. «Meedia jõuab selle kaudu inimesteni massiliselt, kiirelt ja operatiivselt. Ning teisalt tagab see kohese kaasarääkimise võimaluse kommentaaride näol,» ütleb ta.

Ajakirjanduse tulevikku ei taha Betlem ennustada, aga ta soovib, et väheneks kõmu- ja libauudiste ning madalate, rumalate ja pilastavate nilbuste osakaal. «Soovin nii ajakirjanikele kui ka meedia tarbijaile enam süvenemis-, analüüsi- ja üldistusvõimet. Ootan rohkem faktipõhisust, arukust ja empaatiat,» ütleb ta. Kas see kõik on võimalik, sõltub Betlemi sõnul nii tarbijaskonnast kui ka ajakirjanikest – ühiskonnast tervikuna.

Kuigi vigu teevad nii ajakirjanikud kui väljaanded, siis polariseerumist väljaannete tasandil Betlem ei näe. Rohkem on seda näha teatud ajakirjanike puhul. Ehkki ajakirjanik ei pruugi formaalselt kuuluda ühtegi erakonda, kumab ta poliitiline, mõnikord koguni parteipoliitiline meelestatus töö kaudu.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits on ajakirjanik, kes läks poliitikasse. Betlem leiab, et paljud ajakirjanikud on poliitilised ilma erakonnaga liitumata.

FOTO: Konstantin Sednev / POSTIMEES/SCANPIX

Teisalt tõi Betlem välja, et juhtivpoliitikud avaldavad mõnikord üsnagi otse ja jõuliselt ajakirjandusele survet ning püüavad läbi pressida oma partei vaateid, materdades teisi ja süüdistades meediat kallutatuses oma oponentide poole.

«Rahastamine ja sponsorlus on kindlasti võimumängude, ka poliitiliste võimumängude vahendid,» rõhutas ta.

Koos riigiga areneb inimene ja koos inimesega ajakirjandus. Riigi ja inimese küsimuses on Betlem tänapäeval näinud enam kriitilist suhtumist lääne elulaadi, kultuuriruumi, ühiskondlikesse tavadesse: suurenenud on kriitika Euroopa Liidu ja NATO pihta.

«Samas tunnen teravat puudust Jaan Krossi ja Toomas Pauli suguste sügavuti mõtlejate kirjutistest,» ütleb Betlem.

Mündi teine külg on Betlemi arvates Eesti rahvuslikkuse vastu suunatud. Eestikeelsetes kommentaariumides on hakanud hoogsalt levima ka selgelt Nõukogude-nostalgilised ja venemeelsed vaated ja seatakse koguni kahtluse alla meie iseseisvuse mõttekus ja perspektiivikus.

«Näen sellises tendentsis kasvavat ohtu Eesti riiklikule iseseisvusele, sest sellega häälestatakse inimesi esmalt oma riigis kahtlema ja seejärel õhutatakse lausa viha nende vastu, kes on juhtinud Eesti iseseisvuse ja lääneliku arengu teele,» selgitas Betlem.

Sõnavabaduse definitsioon

Ja siin ongi iva. See ongi sõnavabadus. Inimesel peab olema õigus rääkida ja arvamust avaldada, isegi siis, kui see ühe indiviidi või grupiga ei sobi. Inimesed saavad sellest teoorias aru, kuid ei lepi sellega, kui see, mida öeldakse, ei sobi nende maailmavaatega.

Inimesed defineerivad sõnavabadust erinevalt. Mõne jaoks on see valikuõigus, mida ja millal öelda, mõne jaoks midagi komplekssemat, midagi konkreetset. Betlemi jaoks tähendab sõnavabadus arvamuste paljusust meedias. Tema meelest peaks ainuke tsensuur olema kahes aspektis: esiteks selgete, tõestatavate valefaktide väljarookimiseks; teiseks kõikvõimalike ebatsensuursuste ja madalkeelsuse kõrvaldamiseks. «Väljenduses võib olla terav ja irooniline, kuid ei tohi olla labane ja sõimav!» rõhutas kommentaator.

Jaanus Betlemi jaoks on vihakõne ennekõike see, kui kedagi sõimatakse ebatsensuurselt ja madalakeelselt lihtsalt niisama.

FOTO: Caro / Conradi / Caro / Scanpix

Kui mõni aeg tagasi tõstatati meedias küsimus sõnavabaduse ohus olemise kohta, siis Jaanus Betlem arvab, et sellega on kõik korras. Olukord on küllaltki hea, ent halb on nii see, kui mingid ühiskonnas selgelt olemas olevad seisukohad jäetakse kajastamata kui ka see, kui mingid seisukohad hakkavad liialt prevaleerima. Need siis kuulutatakse peavooluks, mainstream`iks. Ülejäänud, mis sellest erinevad, nimetatakse eelarvamuslikult ja ilma põhjalikuma analüüsita äärmuslikeks ja halbadeks.

Sõnavabaduse halb külg on vihakõne. Mõne meelest kasutab vihakõnet suur osa ühiskonnast, mõne jaoks on see vaid sotside või nn lumehelbekeste leiutis. Jaanus Betlemi jaoks on vihakõne ennekõike see, kui kedagi sõimatakse ebatsensuurselt ja madalakeelselt lihtsalt niisama, ilma selle isikuga kultuurselt väitlemata mingite seisukohtade üle. Või siis sildistatakse kedagi poliitilise kuuluvuse järgi sotsiks või ekreiidiks ja kukutakse ebatsensuurselt sõimama lihtsalt seepärast, et inimesel on teistsugused vaated kui sõimajal.

Betlem leiab, et vihakõne on näiteks ka selge vaenulikkuse avaldamine oma rahva ja riigi vastu. Või teatud rassi või rahvuse või sotsiaalse grupi vastu tervikuna ja eelarvamuslikult. «Vihakõnele tuleb vastu astuda ja seda tõkestada. Sõim ning muud isiklikud rünnakud ja ähvardused ei ole sõnavabaduse ilming, vaid on kultuuritus, halvemal juhul kriminaalne tegu,» toob Jaanus Betlem välja.

Vihakõne on ajakirjandusväljaannetes tihti võimalik anonüümsuse tõttu. Jaanus Betlem leiab, et anonüümsuseks on harva põhjust, näiteks siis, kui mingi olulise info avalikustamise tulemusel võib tekkida otsene oht inimese tervisele ja elule. Ta leiab, et sagedamini on anonüümsed kommentaatorid paraku siiski kas arad või alatud inimesed. «Ehkki argu ja alatuid on ka nende seas, kes oma nime alt kommenteerivad. Ilmselt on puudus ka arukatest ja vastutustundlikest moderaatoreist,» ütles Jaanus Betlem keerutamata.

Betlem leiab, et soliidsed väljaanded ei peaks soosima kirjutiste ja kommentaaride anonüümsust. Vaid siis paraneb ajakirjanduse kvaliteet.

Populaarne

Tagasi üles