Eesti suusatamine on praegu üle elamas raskeid aegu. Kui tulevik tundub tume, siis paistab selle sees üks päikesekiir. Regina Oja on noor, teist põlvkonda laskesuusataja, kes võib Eesti rahva taas suusatamist armastama panna.

Regina Oja (23) on Tallinnast pärit, kuid noores eas Eesti suusatamise Mekasse Võrru kolinud laskesuusataja. Regina on Võrus elanud 13 aastat, kuid pärast põhikooli veetis ka kolm aastat Rootsis, kui õppis Sollefteå spordikoolis. «Haarasin võimalusest ning julgen siiralt väita, et tegemist oli kõige lõbusamate, õpetlike ning silmi avavate aastatega,» kirjeldab ta.

Kolm aastat Rootsis möödusid lennukiirusel, ette tuli meeletult raskeid perioode, kus ta tundis, et kodust eemalolemine on liiga raske, kuid rohkelt oli rõõmsaid hetki ning emotsioone, mis kõik lõpuks üle kaalusid ning tagasi vaadates tuleb tal alati muie näole, kui mõtleb: «Kas ma tõesti elasingi üksinda Rootsis? Kolm aastat? Wow, olid need vast ajad!»

«Ma ei oleks see, kes ma olen, kui ma poleks 16-aastasena läinud Rootsi. Ma saavutasin iseseisvuse, kasvatasin endale paksu naha ning hakkasin maailma teistmoodi nägema, rääkimata sõpradest ning inimestest, kellega ma kohtusin. Ma ei oleks seda kodumaal olles saavutanud,» sõnas Regina.

Regina Oja veetis gümnaasiumiaja Rootsis.

FOTO: Konstantin Sednev

Aga see ei ole etteheide sugugi tema tolleaegsele elule Eestis. Vastupidi. Teda ümbritsesid hoolivad ning armastavad inimesed, kes olid tema jaoks valmis tegema väga palju. Rootsi minek oli lihtsalt asjaolude ja võimaluste kokkulangemine. „Ma läksin sinna hüljates kõik mugavuse ning kindlustunde, mis mind kodus ümbritses. Usun, et sel moel õpibki inimene enim – väljudes enda mugavustsoonist,» selgitas ta.

Vähestel on julgust teismelisena välismaale elama minna. Selleks on vaja kindlaid isikuomadusi ning julgust, mida paljudel ei ole. Regina mäletab ennast lapsena sellisena, kes tegi kõva kisa siis, kui ta tahtis midagi saada, ja kui ta selle sai, siis oli musterlaps edasi.

«Ema ütleb tihti, et minu jonn oli niivõrd kõrvukriipiv, et kõik andsid mulle soovitud asja, et ma nutu lihtsalt jätaksin,» meenutas Regina.

Vanemaks saades kasvas tema sees kohusetundlikkus ja ta tegi kõik selleks, et tal läheks elus hästi. Koolis ja trennis nägi ta vaeva, et saaks hiljem, ilma valetamata või liialdamata öelda, et kõik on hästi. «Ma arvan, et selline kohusetundlikkus on kasuks elus, see võib olla küll koormav ning stressirohke, kuid tänu kohusetundlikkusele ei anna ma alla ebamugavates olukordades ega löö käega, vaid pingutan edasi, sest ma tahan olla tubli,» ütles Regina.

Ühel hetkel oli tal energiat ja tahtmist rohkem kui soovi paigal püsida. Ta käis koolis, pärast seda tantsutrennis, näiteringis, ujumas, siis koju ja siis õppima. Mingil hetkel asendusid ujumistrennid suusatamisega ja ta käis kõikjal iseseisvalt.

«Tallinnas Nõmmel elades oli suur eelis see, et kõik oli kodu lähedal, paljudesse huviringidesse käisin jala ning suusatrennis käisin liinibussiga,» tõi ta välja.

Üles kasvades ei olnud Reginal konkreetset soovi saada juuksuriks või arstiks ega kellekski teiseks. Tema üldisem soov oli saada iseseisvaks. Ta soovis lõpetada vanemate rahakoti peal elamise. Senimaani tundis ta rõõmu perega koos olemisest ning erinevatest tegevustest, mida siis sai koos ette võtta. Regina jaoks toimus teatud murrang Rootsis elades, kui ta sai aru, kuhu raha kulub.

Ta sai aru, et peab rohkem vaeva nägema ning teda hakkasid teatud valdkonnad rohkem huvitama. Regina hakkas nende kohta lugema ja taskuraha teenimiseks ise võimalusi otsima. Näiteks käis ta maasikaid korjamas ning selle raha eest sai ta terve nädala endale ise süüa osta.

«Samuti hakkasin saama esimesi väikseid võidurahasid võistluste eest. Enam ei tekkinud mõtet, et võin selle kulutada millele iganes, vaid kogusin seda, et kui tekib konkreetne vajadus väljaminekuks, on mul enda isiklik raha võtta. Sellest ajast alates olen ma asjadesse teisiti suhtunud ning mõistnud töö hinda,» tõi ta välja.

Regina esimene kokkupuude spordiga oli väga noores eas. Vanemad olid tal väga aktiivsed ning viisid teda ja tema venda tihti matkama ja telkima. Regina mäletab esimest kokkupuudet spordiga ajast, kui ta oli hästi pisike ning Põltsamaal toimus kogupere spordipäev. Perel tuli joosta ümber lossi selleks, et võita suur juustukera. Jooksud toimusid vanuseklasside kaupa eraldi ning Regina oli juba stardijoonelgi valmis jooksu oma vennaga alustama.

Numbrid 25 Regina ja tema vend Mattias.

FOTO: Erakogu

«Niipea kui ema meid stardijoonele ootama oli jätnud ning ise raja äärde läinud, hakkasin ma kartma ning nutma. Kõik see lõpes sellega, et mina ainukesena meie perest ei läinudki jooksma ning juustukera me ka ei saanud. Ma olin niivõrd väikene ning ega ma suurt rohkmat ei mäletagi, kuid on pildid, kus ma olen kurb, sest minu pärast jäi juustukera saamata,» meenutas Regina.

Teine ja veidikene konkreetsem mälestus spordist on ajast, mil Rakveres olid kergejõustikuvõistlused. Regina isa Kristjan oli ta võistluste nimekirja pannud ning kuigi ta ei olnud kergejõustikuga kunagi kokku puutunud (ega olnud selles ka kuigi hea), siis meenutab Regina, et see kõik oli tema jaoks äärmiselt lõbus.

«Mul on pildid, kus hüppan kaugust samal ajal suur naeratus näol. Pildid, kus saan kaela oma esimesed medalid, suu kõrvuni. Pilt, kus olen isa kukil, suu naerul,» meenutas Regina.

«Mitte keegi minu perest ei ole kunagi rõhunud tulemustele ega sellele, et tähtis on võita, küll aga mäletan ma neid kahte medalit ja seda tunnet, mis mind valdas. Ma olin nii õnnelik, me kõik olime õnnelikud,» meenutas ta.

Selliseid ettevõtmisi toimus veelgi ning järk-järgult hakkas talle külge spordipisik, mis oli tema jaoks meeletult lõbus ning õnnetunnet pakkuv. Seda kõike seetõttu, et spordi tegemist pole keegi talle peale surunud, vaid see on temani jõudnud loomulikul ja meeldival viisil.

Regina koos isaga 2004. aasta suvel.

FOTO: Erakogu

Regina isa Kristjan on samuti laskesuusataja. Kuigi ta sellega enam professionaalsel tasemel ei tegele, jääb ta laskesuusatajaks alati. Tütar jätkab nüüd seda teekonda. Armastus spordi vastu on ka Regina emal. Regina leiab, et tal on mõlema vanemaga palju ühiseid jooni.

«Minus on eri külgi ja iseloomujooni, mis on selgelt eristatavad just selle poolest, kellelt ma selle saanud olen. Oma emaga olen ma kindlasti emotsionaalse poole pealt sarnane, mehed meie peres on kindlasti tasakaalukamad ning rahulikumad. Mina ja minu ema oleme väga lähedased ning suured sõbrannad, mistõttu on loogiline, et olen paljudes asjades just temaga sarnane,» tõi Regina välja sarnasused emaga.

«Isalt olen ma saanud loogilise mõtlemise ning kiire taibu, ka koolis oli mu lemmikaine matemaatika ning uued teadmised võtsin kiiresti omaks. Samuti ka hea anlüüsivõime ning oskuse näha suuremat pilti, kui see esialgu tundub. See on küll raske minu emotsionaalsust arvesse võttes, kuid olen leidnud nende vahel hea tasakaalu ning suutnud need kooskõlasse sättida,» näeb Regina enda ja isa vahel sarnasusi.

Regina vanemad on neiule palju õpetanud. Kõige enam on nad õpetanud talle järjepidevust ning asjaolu, et muudatused ei toimu üleöö. Nad on lasknud tal olla iseseisev ning usaldavad tema valikuid. Kõik sai alguse kindlasti sellest, et nad temasse spordipisiku tõid. Sport õpetab distsipliini, kohusetunnet ning oskust tulla tiheda ajagraafikuga toime. «Juba noorest peast pidin suutma kombineerida kooliskäimise, kodutööde tegemise ning heade hinnete hoidmise, samal ajal ka trennides ning võistlustel käimise. Mulle öeldi noorena alati, et võin teha ja käia huviringides ja trennides, niikaua kui koolis on kõik korras,» sõnas Regina.

Terve Regina pere on laskesuusatamisega tegelenud.

FOTO: Konstantin Sednev

«Ma otsisin kõigis neis tegemistes perfektsust. Ma tahtsin häid hindeid, sest sain aru kooli tähtusest, kuid samal ajal soovisin ma olla ka edukas spordis, mistõttu tegin ma korralikult trenni. Paljud on imestanud, kuidas ma jaksasin, kuid kui teed midagi, mis sulle meeldib, ei ole see kohustus, vaid hoopis lõbu,» selgitas laskesuusataja.

Reginal on kaks venda. Mattias, kellega ta koos Põltsamaal juustujooksul käis, on praegu 27-aastane ning elab ja töötab Tallinnas, ning Markus, kes on 13-aastane ja käib Võru põhikoolis. Peale kooli käib Markus trennides ja nagu õde teda kirjeldab, on muul ajal lihtsalt meeletu energiapomm.

Lapsepõlvest meenuvad Reginale suved vanavanaema juurest Põltsamaal, kus sai alati paljajalu mööda kruusateid ujuma joostud. Seal õppis Regina ära ka ilma abiratasteta rattasõidu ning astus paljajalu teid ületades tihti pigi sisse.

«Kõige rohkem meeldis mulle aga lapsepõlves ujuda. Ma olin oma tähtkujule omaselt tõeline Veevalaja. Ma võisin vees mängida ja ujuda tundide viisi. Mäletan, kuidas ükskord läksime peretuttavatega grillima ning saunatama. Ma olin ise veel nooreke, kuid terve aeg, kui teised valmistasid süüa, käisid saunas ja veetsid niisamuti aega, ulpisin mina, päästevest seljas, vees. Tihti käis ema uurimas, kas ma välja ei taha tulla ja et külm hakkab juba, kuid mulle meeldis vees,» mäletab Regina helget hetke oma lapsepõlvest.

«Hiljem, kui saun oli juba ära jahtunud, käisin end seal mingil määral soojendamas ning läksin siis sööma. Juba sel ajal olin ma enda suurim sõber ja mul polnud probleemi üksinda omale tegevust leida,» ütles ta.

Regina alustas kooliteed Nõmme põhikoolis, kus käis 5. klassini. Viiendas klassis läks ta juba Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse, kus lõpetas põhikooli astme. Gümnaasiumiaastad veetis ta Rootsis spordikoolis õppides ning samal ajal Audentese Erakooli e-gümnaasiumi programmi läbides.

Regina on aastate jooksul endas avastanud rändaja ja looduses olija hinge. Ta hindab looduse jõudu ja seda, mida see tegelikult pakub. Regina peab üha enam lugu naturaalsusest ja värskusest.

«Mu elukaaslane on suur matkaja ning talle meeldib samuti väga olla looduses. Eks ka temalt olen ma saanud lükke, et olla rohkem väljas ning käia eri paigus ringi,» leiab Regina.

Kõige enam meeldivad Reginale mäed ning Austria-Saksamaa matkarajad, mis on sadu kilomeetreid pikad ja mille tippudesse viivad imehästi märgistatud teeviidad ja -rajad.

«Matka, kuhu tahad, kas jala või rattaga. Aeg läheb nii kiiresti ja tihti ei saa arugi, et ole mitu tundi juba väljas olnud. Seal lihtsalt süda puhkab ja silmad naudivad kõike seda, mida ümbritsev keskkond pakub,» sõnas ta.

Reginale meeldib palju aega looduses veeta.

FOTO: Konstantin Sednev

Regina vaba aeg ning elu nautimine oleneb perioodist. Kõige tihedam on kindlasti talvel, kui on võistlusperiood ning lisaks pikkadele võistlusreisidele ning äraolekutele tuleb hakkama saada ka ülikooliga. Üldiselt on kõige rahulikum periood aprill, kui hooaeg on läbi ning võistlusi enam pole. Samuti on treeningmaht maha tõmmatud selleks, et keha taastuks.

Ka koolis pole veel kõige hullem eksamiperiood alanud ning siis saabki võtta veidi rohkem aega maha ja tegeleda asjadega, milleks muidu niivõrd palju aega ei jätku.

«Tihti käime kuskil reisil, et saada teise keskkonda ning kliimasse. Me küll reisime palju võistlus- ning treeningperioodidel, kuid need on rohkem tööreisid, kus päevakava on kindel ning tegevus käib trennide-võistluste järgi. Siis ei ole sellist aega ja tahtmist, et käia kuskil ja ringi vaadata. Fookus on ikkagi mujal ning ringikäimine tagaplaanil. Aprillis, kui reisimas käime, siis proovime käia palju ringi ning avastada uusi kohti,» kirjeldas Regina.

Kuigi Regina isa Kristjan on endine tipptasemel laskesuusataja, kes osales 1992. aasta Albertville'i taliolümpiamängudel, kus sai 20 km distantsil 57. koha, on terve tema pere sama alaga tegelenud. Laskesuusataja elukutse valis ta pärast mitme ala katsetamist ja proovimist. Kõigepealt tegeles Regina iluvõimlemisega, siis tantsimisega, kergejõustikuga, näiteringis käimisega, ujumisega ning alles viimasena lisandus suusatamine. Peale mõne aasta möödumist alles võttis ta püssi kätte ning läks sujuvalt üle laskesuusatamise peale.

«Seega ei saa öelda, et ma seda kellegi järgi tegin, küll aga oli see mõneti loogiline käik, sest vanemate näol oli mul suur tugi ning teadmistepagas kindlustatud,» selgitas ta.

Regina tegeles noorpõlves pikalt ujumisega, suusatamine tuli tema ellu hiljem.

FOTO: Konstantin Sednev

Laskesuusatamine alana paelus teda rohkem kui puhtalt murdmaasuusatamine või mõni muu spordiala, millega noorena tegeles. «Eks kindlasti oli väikseks tõukeks see, et perekond oli laskesuusatamise taustaga, kuid kuidagimoodi ei ole mind seda sunnitud tegema ning oma valikud olen ma ise teadlikult teinud selle põhjal, mis mulle endale meeldinud on,» ütles Regina.

Kui paljud inimesed kuulavad sporti või trenni tehes muusikat, et oleks, millele keskenduda, siis Reginaga nii ei ole. Tema on enda jaoks avastanud podcast’id ehk taskuhäälingud. Muusikat kuulab ta harva.

«Trennide ajal ma niivõrd tihti kõrvaklapid kõrvas ringi ei liigu, võib-olla seetõttu, et meie treeningud tihti ei võimalda seda teha. Näiteks rattatrennis ei ole turvaline muusika kõrvas suure liiklusega autoteel sõita. Samuti kui teeme kombineeritud trenne laskmisega, ei saa muusika kõrvas olla, sest esiteks on see ebamugav ning teiseks viib see tähelepanu ära,» selgitas laskesuusataja.

Aga see ei tähenda, et Regina üldse oleks muusika oma elust välja lõiganud. Kõrvaklapid paneb ta kõrva joostes või rahulikku rullitrenni tehes, kuid eelistab siiski peaga tegevuse juures olla, tunnetada ning kuulda ümbrust ja sealseid hääli. See aitab keskendumist hoida selle tegevuse juures, millega parajasti ametis on.

Regina Oja tippsportlasena endal pikka tulevikku ei näe.

FOTO: Konstantin Sednev

«Vahel on meeldiv panna kõrva hea muusika või podcast ja minna väiksele jooksutiirule. Kui see tunne tuleb, siis nii ma ka teen. Küll aga kuulan ma omale meelepärast muusikat või podcast’e autoga sõites,» sõnas ta.

Regina Oja loeb enda suurimaks tugevuseks asjaolu, et saab endaga suurepäraselt läbi. Noorena võrdles ta end tihti teistega ja siis juhtus peaaegu alati, et ta polnud endaga rahul. Kuid nüüd ta saab öelda, et on enda suurim sõber ning lähtub oma otsustes ja tegevustes alati sellest, mis just teda õnnelikuks teeb.

«Isegi kui ma pole mingi asjaga rahul, siis olen ma aus ja teadvustan, et olukorda on vaja muuta, kuid ma ei kritiseeri ega võrdle end teistega negatiivsel moel,» selgitas ta.

Lisaks sellele peab Regina väga lugu oma kehast ja sellest, kui palju see võimaldab tal teha. «Ma olen alati tänulik, et ta kannatab ja pingutab minuga koos ja võimaldab mul anda endast maksimumi, viies kogu oma närvisüsteemi viimsele piirile,» ütles ta.

Teise külje pealt näeb Regina enda suurima nõrkusena emotsionaalsust. Sellele vaatamata ei ole see miski, mida ta muuta tahaks, kuna see aitab tal õnne nautida. Samas on tekitanud ka olukordi, kus ta on võimendanud oma negatiivseid emotsioone ning öelnud midagi, mida pole läbi mõelnud.

Teise võimalusena näeb Regina enda nõrga küljena rutakust, soovides kõik asjad kiiresti ja kohe ära teha. Ta on õppinud seda kontrollima ja pidureid tõmbama ning olukorda rohkem teise pilguga hindama.

«Eks emotsioonid keevad üle ikka olukordades, kus näen või tunnen ebaõiglust või kui keegi käitub minu tõekspidamistele ja väärtustele vastupidiselt. Ma olen õppinud proovima mõista neid inimesi ja käitumisi ning seeläbi ka enda tegevustes ja kommunikeerimises suurema tasakaalu leidnud. Eks see enese nõrkade külgedega tegelemine on mingis mõttes elukestev protsess, kuid inimene õpib ja arenebki kogu elu!» leiab Regina.

Peale enda põhitegevusala laskesuusatamise meeldib Reginale ka kergejõustik, eriti just naiste kõrgushüpe. Lisaks meeldib orienteerumine, kuigi ta selles väga hea ei ole. Sellele vaatamata on see hea viis treenida, sest aeg läheb lenneldes ning mõttetööd on palju.

«Samuti on mus huvi äratanud trail-run. Trail-running’ul on niivõrd palju treening- ning võistlusradu, mis läbivad looduskauneid kohti. Metsa- ja mägiradadel jooksmine tundub niivõrd meelirahustava väljakutsuva tegevusena,» lausub Regina.

Regina ei oska arvata, kus ta viie aasta pärast on, sest kunagi ei tea, mida elu toob. Ta usub, et unistama peab suurelt ja lootma kõrgelt. Kõik tema praegused unistused ja lootused on sellised, mida ta välja öelda veel ei soovi, kuid mille nimel ta teeb palju rasket tööd, et olla seal, kus ta end vaimusilmas näeb.

Reginale meeldib teiste spordialadena orienteerumine, aga ta ei arva, et selles väga hea on.

FOTO: Konstantin Sednev

Ühe võimalusena arvab Regina, et viie aasta pärast võib ta tippsordiga lõpetanud olla. Ent praegu proovib ta end mitmekülgselt edasi arendada ja hoida kõiki võimalusi enda ees valla.

«Sport on ja jääb minu elu suureks osaks ning loodan, et ka viie aasta pärast olen ma spordi ja loodetavasti laskesuusatamisega kuidagi seotud. Kui mitte tegevsportlasena, siis mingil muul viisil,» loodab 23-aastane Regina Oja.