Kiusamisvaba kooli eestvedaja: kiusamise all kannatav laps vajab nii kaaslaste kui täiskasvanute toetust

Tiiu Sommer, Kristiina Treial ja Lauri Hermann raadio Elmar stuudios Foto: Ele Adamson / Raadio Elmar

Raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!» käis külas Kiusamisvaba Kooli koordinaator ja koolitaja Kristiina Treial. Juttu oli sellest, kuidas kiusamist ära tunda ja kuidas minna kannatajat kaitsma.  

Kiusamisvaba Kooli eestvedaja Kristiina Treial täpsustas intervjuu alguses, et kui räägitakse kiusamisest, siis selle all mõeldakse eelkõige kiuslikke tegusid, erinevaid arusaamatusi ja tülisid, kuid saame rääkida ka päris kiusamisest. «Kiusamine on keeruline, omalaadne kahjustav suhe, mida tunneme ära selle järgi, et ühele isikule tehakse kahju ja seda tehakse meelega ja korduvalt. Tavaliselt on sellistes olukordades jõud ebavõrdsed, mis tähendab, et kannatajal on väga raske sellest ise välja tulla,» täpsustas Treial ja lisas, et tavaliselt see kes kiusab, on kannatajast üle ja kasutab oma üleolekut kurjasti ära.

«Kui me ütleme lapsele, et «ah, mida sa kannatad, hakka vastu või tee midagi ise!», siis see pole päris õige. Juba kiusamisse endasse on sisse kirjutatud see, et seal on raske kannatajal midagi ise ära teha. Kiusatav vajab alati tuge ja abi. Ta vajab toetust nii oma kaaslastelt kui ka täiskasvanutelt,» rääkis koolitaja.

Treiali sõnul leidub Eestis koole, kus tänaseks on juba ligikaudu kuus aastat koolikiusamise teemadega aktiivselt tegeldud. «Paljudes koolides on läbimõeldud tegevuskava, kus kaasatakse tervet kooliperet,» rääkis Treial ja lisas, et fookuses on just ennetustegevus.

«Paratamatult kõiki juhtumeid ei saa ära hoida. Kuid oluline on see, et kui arusaamatusi juhtub, siis tuleb need tõhusalt lahendada. Kiusamisevaba kooli programm pakub koolidele ka vastavat metoodikat. Uuringud näitavad, et õigesti lahendamine viib suure tõenäosusega positiivse tulemuseni, ehk siis kiusamise vähenemise või lõppemiseni,» tõdes Treial.

Kiusamisevaba kooli projektiga liitumine võtab palju aega ja Treiali sõnul on see üks põhjus, miks kõik õppeasutused pole tänaseks liikmed. «See võtab tõepoolest aega ja see samm on kooli jaoks väga suur pingutus. See pole nii, et üks inimene koolimajas otsustab liituda ja kohe tullakse. See on kogu kooli otsus ja ühine vastutus. See peab olema teadlik valik, ainult siis see hakkab tööle. Iga õpetaja ning koolijuht peavad täitma oma rolli. See programm töötab ainult siis, kui seda kasutada regulaarselt ja sihipäraselt. Sisuliselt on see kooli kultuuripöörde tegemine,» sõnas naine.

«Inimese loomuses on terve hulk baasvajadusi, sealhulgas vajadus kuhugi kuuluda ja olla tunnustatud. Lastel on need vajadused väga erinevalt rahuldatud. Mõned tunnevad end klassis ja perekonnas väga olulisena ning turvaliselt - nemad ei lähe reeglina ka teistele liiga tegema. Kui seda tunnet pole olemas, siis on valik, et ma saavutan seda tähtsust sellega, et olen hea kaaslane või kasutan käepärasemat vahendit ja näitan üles agressiivset käitumist. Uuringud näitavad, et agressiivset käitumist kasutatakse üsna tõhusa vahendina sotsiaalse positsiooni tõstmiseks,» lisas ta.

Kui rääkida kiusamise vähendamisest, siis võtmesõnaks on kõrvalseisvate kaaslaste reaktsioon. «Koolile on omane see, et suur osa kiusamisest on õpetajate eest väga hästi varjatud, kuid kaaslased reeglina teavad. Seega kaaslaste reaktsioon või heakskiit on siin võti. Oluline on kaaslastele hulgas julguse andmine. Enamus nendest lastest usub, et kiusamine on vale aga nad ei oska midagi peale hakata. Nüüd ongi vaja õpetajatel luua klassis arusaam, et kiusamine pole lubatud ja see on väga kahjulik tegevus. Tuleb teha ühised kokkulepped, et mis teha, kui kiusamist märgatakse,» sõnas Treial.

Treial andis nõu ka lapsevanematele, kes seisavad silmitsi oma laste kiusamisteemaliste probleemidega. «Me võime rääkida muremärkidest. Kui lapsel on valu, ta on pinges ja stressis, siis lapse käitumine muutub. Tavapärane kerge ja rõõmus olek asendub tujukuse, tigeduse ja endasse tõmbumisega. Tavaliselt võidakse kriisiolukorras tõmbuda eemale senistest sõpradest, ei taheta kooli enam minna, ei kutsuta kedagi külla. Võib olla, et internetist või telefonist tulevad teated, mis teda võpatama panevad. Taolisi pisikesi muremärke lapsed annavad. Neid märke võib näha juba tükk aega enne, kui nad jõuavad rääkimiseni. Uuringud täitavad, et vaevalt pooled kiusamise all kannatavad lapsed tulevad ise rääkima. Sageli on nii, et selleks ajaks kui nad hakkavad rääkima, on nad päris pikalt juba kannatanud,» koolitaja soovitas hakata rääkima pisikestest kiusamistest kohe alguses, sest hiljem kui olukorrad on tõsisemad, ei pruugi lapse poolt abiküsimist enam tulla.

Täispikka intervjuud on võimalik kuulata SIIN: