Eisi Mäeots on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Tal on raadio- ja telesaated, DJ-tööd, päevatöö on ka ERRis ja palju muud tegemist. Selle kõige kõrvalt püüab ta elada oma elu, mis veel praegu tiirleb töö ja muusika ümber, kuid tulevikus võiks juba ka perega seotud olla.

Eisi Mäeots (26) on Raplast pärit. 13. eluaastani elas ta Kehtnas, kuid siis koliti Märjamaa lähedale tema vanavanemate tallu, millest on nüüdseks saanud imeilus koht, kuhu on alati suur heameel tagasi minna.

Eisi töötab praegu DJna ja tunneb, et see on just tema valdkond. Kuid tee selle poole ei alanudki nii vara. Nooremas eas tal ühtegi sellist unistust polnud, kelleks ta oleks tahtnud saada. Kõik toimus tasa ja targu.

«Ema ütleb ikka, et ma olin selline laps, kes tahtis igasugu huvitegevusest osa võtta ja kõik järele proovida. Olen käinud nii maadlustrennis kui ka kunstiringis, mänginud jalgpalli ja heegeldanud salle. Mulle pakkusid paljud asjad huvi ja vanemad on alati usaldanud minu soove ja valikuid, mis on mind õige asjani viinud,» sõnas Eisi.

Ta on kogu elu muusikaga tegelenud, mängides kunagi ka saksofoni ja laulnud kooris. Kui ta lõpetas keskkooli, siis läks õppima geneetikat. Geneetika õpingute ajal mängis ta saksofoniklubides nagu Bob Bon, Cathouse jt. Eisi kirjeldab, et nendes kohtades mängiti raadiomuusikat ja tema kaverdas saksofoniga muusikat. See oli ka see aeg, kui ta sai aru, et geneetika talle üldse ei sobi ja ta kolis Frankfurti elama, et aeg maha võtta ja elu üle järele mõelda.

«Mul oli üks reis festivali ajal, kus seal tõesti tehti niivõrd head muusikat, tänavatel ja iga nurga peal mängiti. Seal olid elektritšellod, analoogsüntesaatorid ja kõik see. Siis ma mõtlesin, et ma pean sinna tagasi minema,» kirjeldas Eisi elu muutnud kogemust.

Ja kuu aega hiljem ta läkski tagasi, kaasas vaid kohver. Ta üüris tuba ühe endise produtsendi juures, kellel oli meeletu plaadikogu, elektroonilise muusika oaas kohe tema elutoas.

Eisi Mäeots on lapsena käinud nii maadlustrennis kui ka kunstiringis, mänginud jalgpalli ja heegeldanud salle.

FOTO: Joosep Pank

«Ta lubas mul neid kõike näppida, kui ta tööl oli. Siis ma võtsingi ja avastasin,» sõnas Eisi.

See uus kogemus tekitas temas soovi muusikat edasi õppima minna. Ta katsetas Eesti Muusikaakadeemiasse elektroonilise muusika erialale. Aga ta ei olnud enda võimalustes kindel. Eisi ostis pärast katseid juba lennupileti Saksamaale tagasi, kuna ei uskunud, et saab sisse.

«Ma arvasin, et ma niikuinii ei saa, kuna see on tõsine kool ja teooriapõhja on vaja. Aga siis juhtus, et ma sain ainsana kogemata sisse ja sinna ma jäin. Ma hakkasin rohkem asjadesse süüvima ja lõpetasingi ära,» lausus Eisi.

Ta ei tunne, et süvamuusika oleks tema valdkond, kuid usub, et see andis talle muusikaliselt väga palju juurde. Just muusikateooria ja ajaloo osas. Elektroonilise muusika tegemine ei ole vaid mingi programmi kuskilt piraatimine ja näidiste omavahel kokku sulandamine. See on midagi muud, midagi sügavamat.

Eisi sõnul on peo kontekstis techno see, mis viib sind mingisugusesse transsi. «Kui sa ei keskendu ja süvene ega lähe sinna sisse, siis see muusika ei tähendagi sinu jaoks midagi. Aga kui sa oled seal peol ja tunnetad nende inimeste energiat, siis sa mingi hetk tunnetad … sa hakkad ise enda peas seda muusikat täiustama, oled nagu transis. See on hästi huvitav,» tõi Eisi välja elektroonilise muusika tähtsuse.

«Sealt see minu armastus alguse sai. Kuigi mu isa kuulas ka hästi palju elektroonilist muusikat. Üks tema lemmikmuusikuid Jean-Michel Jarre käis Saku Suurhallis ka esinemas. Me käisime isaga koos vaatamas ja kõik vanakooli fännid seal nutsid,» meenutas Eisi meeldivat kogemust.

Isa on tema elu veelgi mõjutanud.

Eisi Mäeotsa jaoks on muusika midagi sügavamat kui niisama kuulamine.

FOTO: Erakogu

«Iga kord, kui isa välismaal tööl käis, tõi ta mulle selle hõbe-label'iga originaalplaate. See oli nii äge, kui sa olid seitsmeaastane ja sul oli hõbekleebisega Britney Spearsi või Spice Girlsi album,» ütles ta.

Ja ega Eisi isa talle niisama Britney või vürtsitüdrukute plaate toonud. Oli kord periood Eisi elus, kui ta kuulas popmuusikat. Kuid see on pigem nüüd kauge ajalugu. Eisi meenutas, et on kuulanud ja kuulas kõiksugu muusikat, peale metal'i. Inimesed tema ümber on teda hästi palju mõjutanud.

«Mul oli esimene peika, kes kuulas indie-pop'i ja siis hakkasin mina ka kuulama. Räpi aegu on olnud ja r’n’b. R’n’b-d ma siiamaani armastan. Nii head r’n’b, nagu tehti kümme aastat tagasi, enam ei tehta. Elektroonilist, rokki … Popitšikk ma ei ole kunagi olnud, kui välja arvata need Spice Girlsi ajad, kui ma olin tõesti väga väike,» sõnas ta.

Hiljem, kui Eisi saksofoni mängis, siis sai ta palju inspiratsiooni ja tuge ka džässist. «Saded olen fännanud juba aastaid ja usun, et ei väsi tema karismast ja muusikast iialgi. Samuti elektroonika isa Jaen-Michel Jarre, aegumatul klassikal on minu elus kindel koht. Aga on ka päevi, kui panen peale Inga «Milline päev» ja laulan kõvasti ja valesti kaasa,» ütles Eisi naljaga pooleks.

Eisi tunnistab ka ise, et muusika, mida ta nooremana kuulas, on teda ka praegu elektroonilist muusikat tehes mõjutanud. Kuna ta kuulas «hingega» muusikat ehk muusikat, millel on sisu ja mõte, siis see on ka midagi, mida ta tahab ise teha ja luua.

«Isegi siis, kui ma valin elektroonilist muusikat, siis seal peab sees olema mingisugune «asi». Mingisugune motiiv või detail või midagi, millest sa saad aru, et see on muusika, mis on kellegi seest tulnud. Võib-olla minu stiil ongi hästi erinev ja varieeruv, et ma mängisin house'i, acidi't, miniaml'i, soul'i ja jungle'i mõjutustega electro't jne. Muusikat kuulates saab aru, kas see on suvaline keskpärane release või on seal mingisugune motiiv või väga sügavad viited autorile,» tõi DJ välja väga olulise erinevuse.

Klubis Stuudio resident DJna töötav Eisi, kes tunneb end pärast kuut aastat laval nagu kala vees, meenutas, et algusaastatel oli ta väga närvis.

«Tahtsin alati oma asja sees olla, publikut silmata ei julgenud. Aga nüüd ma olen aru saanud, et see on ülitähtis nii mulle kui neile. Publik tahab seda. Sa annad ja saad vastu,» kirjeldas DJ, kui oluline on publikuga suhelda.

Sellega seoses meenus talle ka üks välisartistiga pidu, mida ta üksi ja üleni korraldas. «Ma nii kohutavalt muretsesin ja ma olin pinges. Ma pidin artistile samal ajal taksot tellima, kui ma plaate mängin ja teda läbi telefoni klubisse juhatama, tundsin tohutut vastutust kõigi kohalolijate ees, ja olin liimist lahti. Samal ajal hakkas publik mulle kaasa elama ja toetama, kuna nad said aru, et ma olen pinges. See oli nii mõnus hetk, kui ühel hetkel pinged kehas ja peas maandusid ja sain publikuga üheks,» sõnas Eisi.

Ja see on ka põhjus, miks Eisit häirivad klubid ja kohad, kus lava publikust kõrgemal on. «Suurte festivalide ajal on ehitatud megalavad ja DJd on kuskil kõrgel nagu jumalad ja mängivad kuskil pilvede all. Publik peab tunnetama DJ energiat, ta peab olema üks kõigist. Mitte nagu keegi, kellele publik vaatab alt üles,» ütles DJ.

Kuid sellel lähedusel on ka oma miinus. Eisi Mäeots meenutas ühte kurioosset juhtumit, mis juhtus aastavahetuse peo ajal HALLis. «Alati, kui on suurem üritus, siis satub sinna igasugu erinevat rahvast, nt noored, kes on narkootikumide või alkoholiga üle piiri läinud. Kuna ma olin seal inimestega ühel tantsutasandil, siis üks tüüp tuli ja kiskus selle mälupulga, kus muusika mängis, masinast välja ja viskas publikusse. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, kuid sellist käitumist kogesin küll esimest korda,» ütles Eisi ja lisas, et endal on ka väikeseid vimkasid ja eksimusi vahest ette tulnud, aga neid võtab ta pigem kui õpetavat kogemust.

Eisi Mäeots näeb ära, kes pidulistest on alkoholi või narkootikumidege üle pannud.

FOTO: Erakogu

Soov hästi teha ja õppida tuleb Eisi jaoks enesekriitikast ning soovist sooritada kõik maksimumile. Viimaseid kahte loeb naine veidral kombel oma halbadeks omadusteks, kuna need on takistusteks uute kogemuste ja loomingu tegemisel. «Teen endale tihti liiga ega luba läbikukkumist,» ütles ta.

Heade omaduste juures toob Eisi endal välja sihikindlust ja konkreetsust. «Olen enamjaolt ka väga otsekohene, mis teeb probleemid üldjuhul palju lihtsamini lahendatavaks,» leiab DJ.

Eisi leiab, et tänapäeval on selline singliajastu, kus sul on Spotify ning erinevad veebiplatvormid ja plaadifirmad lasevad liiga palju uut muusikat välja... lihtsalt ei leia head muusikat enam nii lihtsalt üles. «Kui võtta üks artist, kes teeb ühe megahea loo, siis ta mingi hetk hakkabki mõtlema, et peab veel tegema. Ja siis ta teebki, kuna peab tegema. Ja see üks hea lugu kaob selle kõige sisse ära,» tõi ta välja.

Kõik peaksid aja maha võtma, soovitab Eisi. Kahjuks tihtipeale tehakse muusikat sellepärast, et midagi teha, olla pildis või luua raadiohitt, et saada raha või saada keikka'sid. «Ma arvan, et see ei ole põhjus, miks muusikat teha. Ma arvan, et üle poolte artistidest teevad muusikat selleks, et saada keikka'sid, ja see on täiesti arusaadav. Kui sa ei ole tükk aega midagi teinud, siis sa ei saagi keikka'sid. Aga kas see muusika tuleb tõeliselt sinu seest?» esitas DJ retoorilise küsimuse.

Ja see on ka põhjus, miks Eisi ise ei ole albumit välja andnud. «Ma praegu tunnen, et ma teeksin selle mingitel teistel eesmärkidel. See ei ole see, mis minu seest tuleb. Ma tahan tunda, et see on valmis ja see on 100 protsenti minu asi. Praegu paljud artistid lahmivad hästi palju mingeid asju järjest ja järjest. Siis inimesed lõpuks ei jõuagi kuulata, kuna seda on nii palju kõike,» tõi DJ välja ühe suure murekoha.

Muusika tegemine ja selle jagamine on nagu palli viskamine: anna sööt ja tagasi. Ükski artist ei mõtle arvuti taha istudes, et ta hakkab nüüd hitti tegema, teeb «Despacito» valmis. Sellest ei tule midagi välja, leiab Eisi. Samamoodi saadetakse tohutult demosid plaadifirmadele. Ainuke lootus on see, et keegi selle laulu võtaks ja pressiks vinüüliks või paneks kuskile üles ja hakkaks seda müüma. «See ei ole minu jaoks prioriteet. Sellepärast ongi seda muusikat nii palju, et kõik teevad mingisugusele pjedestaalile pääsemise pärast,» tõi Eisi välja.

«Vaadake kasvõi Eesti räppmuusikat, kus iga päev ilmub uus noor räppar välja, kõik üritavad erineval viisil tähelepanu saada. Kes on väga ekstravagantse välimusega, kes ütleb teadlikult mingisuguseid asju välja, mida muidu ei ütleks. Kogu aeg on vaja silma paista. Okei, arusaadav, võib-olla on see on nende mingisugune alter ego, viis ennast väljendada. Mina näiteks istun siin triiksärgis ja sukksaabastega, kuigi võiksin olla üleni mustas, kanda musta mütsi ja olla üleni needistatud ning rääkida elektroonilisest muusikast. Aga ei ole nii. Ma olen ikka mina ise,» tõi Eisi välja olulise osa enda identiteedi säilitamisest.

«Samamoodi on laval olles, kui sa tahad hea välja näha. Tüdrukute puhul veel arvatakse, et laval olles käivad nad seal oma väljanägemist müümas. Kui konservatiivselt riides ei ole, siis «eksponeerid ennast». Kui ma panen sügava dekolteega pluusi, siis ütleb keegi, et tähtis on muusika ja mitte sinu rinnad,» muretses Eisi just naiste jaoks ühe suurima probleemi üle muusikas.

Eisi Mäeots leiab, et muusikat tehakse liiga palju ning kõige selle seest ei leia häid lugusid üles.

FOTO: Erakogu

DJ leiab, et just see suhtumine naistesse on midagi, mis peaks elektroonilises muusikas muutuma. Elektroonilises muusikas, mida on selle Detroidis väljakujunemisest alates teinud ka naised, peab õrnem sugu tihti oma valikuid ja tegevusi põhjendama, sest nende koht justkui ei oleks selles maailmas. Eisi arvab, et põhjus võib olla seoses meeste ja masinate vahel ning see on ka põhjus, miks mees-DJ’sid rohkem teatakse ja neist räägitakse. Peavoolus on kõige tuntumateks DJ-deks just mehed. Avicii, DJ Tiesto, Armin van Buuren, Skrillex, Calvin Harris jt. Naisi teavad vaid need, kes on selles maailmas sees.

Eisi Mäeots leiab, et kuigi viimastel aastatel on naiste osas asi paremaks läinud, siis on tema arvates põhjus seksistlikus lähenemises.

«Mulle endalegi on öeldud, et ma saan rohkem esinemisi sellepärast, et ma olen kena noor naine,» meenutas Eisi.

Ta jagas kogemust ka eelmise aasta Weekendist, kus Eesti suure väljaande ajakirjanik küsis, mis tunne on sellel suurel üritusel olla nais-DJ. «Siis ma vastasin talle, et kui sa lähed panka, siis sa ju ei ütle, et sind teenidab naispankur või meespankur. Miks sa siis ütled, et ma käisin kuulamas nais-DJd?»

Eisi leiab, et nais-DJdest tehakse suur number. Loomulikult on naisi väga erinevaid ja ka nais-DJsid, kes suhtuvad sellesse teemasse väga erinevalt. Mõni arvab, et see on seksistlik lähenemine. Mõni kasutab seda enda jaoks ära. «Loomulikult ma tean, et see on väga suur eelis ja seda tulebki ära kasutada,» ütles ta.

Meeste seas on seda konkurentsi rohkem, sest naised paistavad sellel alal rohkem silma. Aga ilmselt ka päris paljud mehed on kadedad. Üks kuulus Ukraina produtsent Vakula lasi vinüülil välja uue albumi «Per Aspera Ad Astra». Ja albumi kaanel oli kujutatud neli tuntud nais-DJd: Nina Kraviz, The Black Madonna, Peggy Gou ja Nastia. Nad olid suures peenisekujulises kosmoselaevas, kus üritasid seda juhtida. Sellest puhkes väga suur skandaal elektroonilise muusika ringkonnas. Aga ainuke neist neljast kujutatud produtsendist ja DJst, kes selle skandaaliga kaasa ei läinud ja tähelepanu ei pööranud, oli Nina Kravitz. «Ilmselt Vakula eesmärk oligi läbi albumikujunduse saada tähelepanu,» arvab Eisi.

Kuid tulemus oli hoopis see, et ta sai väga suure pahameele osaliseks. Ta kustutas oma sotsiaalmeedia kontod, tema keikka'd tühistati.

«See näitab hästi seda, et mees-DJd on naiste peale kadedad ja nad on kadedad, kuna naised on edukamad, ja naised on edukamad, kuna nad on naised! Aga tegelikult ei mõelda võimekuse peale. Miks peaks naised olema vähemvõimekad kui mehed? See on hästi huvitav. Üks viis, kuidas Kraviz seksismi vastu võitles, oligi see, kuidas ta sellele albumile tähelepanu ei osutanud.»

Siinkohal tekibki küsimus: kas elektroonilise muusika valdkonnas tuleb sugudevaheline erinevus vaid muusikat kuulates välja?

Ka Eisi Mäeots on pidanud oma muusika promomiseks pidanud tegema asju, mis talle ei ole meeldinud.

FOTO: Erakogu

«On küll palju underground-staare, näiteks Belgiast Charlotte de Witte ja Amelie Lens, kes on tuntud kui tugeva techno-muusika tegijad. Nende muusikat kuulates küll ei saa aru, kes muusika loonud on,» tõi Eisi välja.

Aga naiste muusikas paistab rohkem silma tundlikum pool. Naiste muusika on võib-olla rohkemate žanriliste kõrvalepõigetega, aga meeste loodud muusika on rohkem ühele kindlale stiilile fookustatud.

«Seal on mingi erinevus, aga kui ma panen muusika peale ja küsin, kas autor on mees või naine, siis sellist erinevust kohe kindlasti pole,» ütles Eisi.

DJ toob välja, et kõige olulisem ei ole mitte DJ sugu, vaid tema võime ja oskus publikuga suhelda ja suhestuda. «Kui sa lähed DJd kuulama, siis loomulikult on tema tähelepanu keskpunktis, aga kui ta on seal puldis nagu võõrkeha, kui ta ei suhestu rahvaga, kui ta ei suuda seda energiat jagada, siis võib see muusika olla kui hea tahes, aga ta lihtsalt ei sobitu sinna ruumi ega sula publikuga ühte,» selgitas Eisi.

«Kui ma läksin «Into The Valley» festivalile kindlaid artiste kuulama, siis sain sellele eriti pihta. Ma totaalselt pettusin nendes artistides, kelle pärast ma end sinna kohale vedasin. Nad lihtsalt ei sobitunud sinna hetke või siis ei võtnud publikut piisavalt tõsiselt. Nad olid head, aga nad ei täitnud minu ootusi. Mulle meeldisid artistid, keda ma tegelikult ei plaaninudki kuulata, nad said energiale kuidagi paremini pihta, millegipärast...,» kirjeldas ta.

Kuigi naised paistavad elektroonilise muusika valdkonnas paremini silma, siis peavad ka nemad end promoma. Tihti tuleb end promoda viisil, kuidas ei taha. See tuleb sellest, et Eestis muusikuna läbilöömiseks on vaja teha rohkem tööd ja teha erinevaid projekte, et selle sissetulekuga ära elada. Elektroonilise muusika valdkonnas vaadatakse sind aga viltu, kui sa esined raadios või annad intervjuusid. See on liiga mainstream.

«Kui me tahame, et meie skeene, kui meie elektroonilise muusika kogukond liiguks kuskile edasi, siis me peamegi inimestele rääkima, mis seal toimub. Et ei ole vaid Hollywood või Vabank või Deja Vu peod, vaid on olemas ka sellised peod, kus ei ole üldse oluline, mis sul seljas on või kuidas sa käitud. Sa lihtsalt lähed ja oledki sina ise,» ütles Eisi.

Ta tõi välja, et inimesed arvavad, et elektroonilise muusika valdkond ongi üks tume ja pime põrandaalune, kus inimesed teevad ainult narkootikume ja reivivad. Kui sellest ei räägi, siis ei saagi teada. Ja siis pannakse talle pahaks, kui ta käib kuskil, kus teised põrandaalused artistid ei käi.

«Minu jaoks on väljakutse mängida inimestele muusikat, mida nad ei kuula, ja teha see neile meeldivaks,» sõnas ta.

Eisi jaoks on igasugused esinemised väljakutse. Weekend ka. Seal on artistid, kes küsivad tunni aja eest 60 000, aga neil on kõik ette tehtud, nad vajutavad nuppu ja siis teevad näo, et mängivad. See ongi nii sürr. «Sa oled seal ja vaatad neid tüüpe, kes tulevad Mersudega kohale, ja nõuvad seda, seda, seda ja tegelikult nad muusikat kohapeal ei mängigi. Sa kuulad muusikast midagi, mida ta lava peal tegelikult ei tee, ja sa saad aru, kui jabur see on,» ütles ta.

Eisi Mäeots oli küll peikast lahku läinud, aga ühise klubi sulgemise viimane palaga pani ta nutma.

FOTO: Joosep Pank

Eisi jaoks on elektrooniline muusika, mis tuleb tema seest ja paitab hinge. Ta meenutas aega oma endise poiss-sõbra ja paari sõbraga, kellele koos tehti elektroonilise muusika klubi Asum. «See oli justkui pereettevõte. Klubi läks kinni, kuna meie omavahelised suhted läksid niivõrd pekki,» ütles Eisi ja ei soovitagi sellepärast koos pere ning sõpradega ühist ettevõtet teha.

Klubisulgemise üritus toimus õues ja sees. Väljas oli mõnus suvine aeg. DJ mängis ühte lugu, mille nimi oli «To the Sky». «See oli hästi ilus lugu. Ma mäletan, kuidas ma istusin peikaga, kellega ma olin juba ammu lahku läinud, klubis sees tugitoolide peal, kuulasime, kuidas see lugu käis … kuulasin seda lugu, vaatasin lage, mida olin kunagi päevi pintsliga värvinud, mõtlesin, kui palju ma olen vaeva näinud. Pisarad hakkasid jooksma. Nüüd ongi kõik, nüüd ongi viimane lugu. See hetk jäi kuidagi väga eredalt meelde,» ütles ta.

«Mõned aastad hiljem hakkas see lugu mind kummitama. Ma ärkasin südaööl üles, panin selle laulu mängima ja ma olin täpselt selles samas kohas tagasi, kui ma seda lugu kuulasin.»

Elektroonilise muusika viibki inimese rändama. «Ma ei olnud kolm aastat seda lugu kuulnud ja ühel hetkel hakkas see mind kummitama. Ma enam ei nutnud. See ei olnud enam see emotsioon, aga mulle meenus kõik see, mida see lugu kandis. See näitab, kuidas üks lugu võib inimestele tähendada erinevaid asju. Kui seal oleks olnud rohkem sõnu, siis oleks sellel lool rohkem ettekirjutatud tähendust kuulajale,» selgitas ta.

Samamoodi nagu arvatakse, et elektroonilise muusika valdkond on meeste  domineeritud ala, arvavad paljud võhikud, et techno-muusika peod on narkouimas rahvast täis. Eisi sõnas, et narkootikume tarbitakse igasuguse muusikaga peol. Oled sa siis osa publikust või muusik.

Eisi tunnistas ka ise avameelselt, et on narkootikume proovinud, kuid leiab, et nagu ka alkohol, ei ole mõnuained kõigile.

«Ma olen sellisel arvamusel, et alkohol on tarkade inimeste jook. Targad inimesed teavad, kui palju neile on piisav. Kui loll inimene joob, siis ta joobki üle. Mulle meeldib ka alkohol. Ma ei ole mingi karsklane, aga ma joon sellepärast, et mulle maitseb, meeldib kokku lüüa. Mul ei ole sellega probleeme. Mul ei ole vaja endale alkovaba kuud teha, et end 1.  oktoobril siis end sassi juua. See on minu jaoks hästi naljakas,» selgitas ta.

Sama on narkootikumidega ka. On inimesi, kes narkootikume üldse ei talu, ei tohiks neid üldse pruukida. Samas on ka inimesi, kes oskavad seda väga hästi kontrollida, nt Steve Jobs, kes tegi mikrodoosides hapet. Tarvitamisel on niivõrd palju erinevaid tasemeid, et … niivõrd palju kasutusalasid ja viise, kuidas ja milleks neid kasutada.

«See oli väga hilja, kui ma esimest korda narkootikume proovisin. Kui ma nüüd vaatan klubis noori inimesi, kes on 17 või 18 ja näen, et nad on tarbinud, siis mul on hirm, et … nad ei ole veel isiksustenagi välja arenenud ja juba manipuleerivad oma vaimuga. Ma proovisin esimest korda narkootikume, kui ma olin vist 22. Võib-olla ma olin siis teadlikum nendest ohtudest,» ütles DJ.

Eisi Mäeots on ka narkootikume proovinud, aga enne luges ja haris ta end selle teemal.

FOTO: Erakogu

Eisi sõnas, et narkootikumide väärtarbimise taga võib olla inimeste teadmatus droogidest, mida need endast kujutavad ja kaasa toovad. Eestis liigub palju erinevaid narkootikume, kõik siin on tabu ja sellepärast teevadki inimesed mingitest ainetest üle, arvab Eisi. Šveitsis on näiteks oma andmebaasid, mida inimesed saavad vaadata, enne kui nad midagi endale suhu topivad. «Pigem ei ole probleem selles, et noored tahavad kommi teha, vaid selles, et meil ei teadvustata noortele piisavalt, mis see on ja mis on ohud,» leiab Eisi.

Eestis on DJsid, kes nädalast nädalasse neljapäeval alustavad narkootikumide tarbimist ja heal juhul esmaspäeval lõpetavad. «Seda on kurb vaadata, sest nad ei saa ennast enam aidata. Nad on selle ringi sees ja nad tarbivad sellepärast, et nad ei saa muudmoodi,» sõnas Eisi.

Mõned inimesed teevad kanepit peol ja on näha, kuidas nad on kohe justkui tantsulõvid. Ained mõjuvad inimestele erinevalt. Amfetamiiniga on inimesed päevi üleval ja erksad ja võivad lõputult tantsida. Kui Tallinna vanalinnas ringi kõndida, siis sa näed, kuidas inimesed on purjus ja kaklevad. Räägitakse ju, et kui inimesed kommi teevad, siis nad on kõik hästi sõbralikud, nende vahel on rohkem empaatiat, on avatumad.

«Ma ei taha narkost väga palju rääkida, sest ma ei ole selle pooldaja ega õigusta nende tarbimist,» rõhutas Eisi.

Pidevalt tööga hõivatud ning liikumises olev Eisi sõnas, et vaatamata iseseisvale elule sooviks ta tulevikus pere luua. Ja mitte liiga kauges tulevikus, sest näeb end pigem noore emana.

«Ma olen hästi iseseisev, ma olen praegu vallaline, teen mitut erinevat tööd ja saan endaga suurepäraselt hakkama, teen raadio- ja telesaadet, DJ tööd, päevatöö on ka ERRis. Ma teen nii palju asju, et vahel kaob endal ka järg ära. Kuidas ma siis leian veel selle aja, et kellegagi kohtuda? Ma olen esmaspäevast reedeni tööl, lähen nädalavahetusel plaate mängima ja pühapäeval jõuan ehk natuke puhata ka, kellega ma siis tutvun ja kus kohas? Ma olen ise selle peale hästi palju mõelnud, see peab muutuma!» sõnas Eisi.

Eisi on traditsiooniliste pereväärtustega inimene ja näeb, et naised peavad just pere koos hoidma, kuna nemad on bioloogiliselt loodud lapsi saama.

Eisi Mäeotsal on traditsioonilised pereväärtused.

FOTO: Joosep Pank

«Ma ütlesin ühele sõbrale ka, et … ma olen sellisest perekonnast, kus kõik on paigas: isa on selline tugev, ema on leebe ja õrn. Isa hoolitses meie kõigi eest ja ema oli pehmem pool, tegi süüa ja hoidis peret koos. Ma võin vabalt olla selline naine, kes on lihtsalt kodukana. Koristab, teeb süüa, lastele plaate mängida,» ütles Eisi, kuid lisas, et see peab olema koos mehega, kes teab, et see on tema valik, mitte mehega, kes arvab, et see on ainus asi, mida ta teha oskab.

«Võib-olla hea meelega ma ei rabaks nii palju tööd teha, kui mul oleks keegi kõrval,» lisas DJ.

Eisi ei saa aru, miks ühiskonnas on see tabu, kui naisel on edukas mees ja naine oled lastega kodus. «Minu arust on see iga inimese, iga pere, enda valik. Võib-olla on naistel oma unistused. Võib-olla tahavad raamatut kirjutada, võib-olla on neil oma huvitav projekt, mis neid sütitab ja milleks töö kõrvalt aega poleks. Kodune olla on täiesti okei,» leiab Eisi.

«Ma arvan, et minust saab ka selline naine, kes teeb asju lihtsalt sellepärast, et tahab. Täpselt nii palju, kui ta tunneb, mitte selline, kes mõtleb, et peab kell seitse tööle minema, et arved saaksid makstud. Ma ei unista hiilgavast karjäärist. Ma näen, et elus on palju rohkem teisi ja olulisemaid väärtusi. Kui sa oled 60 ja mõtled surivoodil: «Fuck, ma ei teinudki mitte ühtegi last, mida ma siis tegin. Tööd või? Minust ei jäänud kedagi maha»,» mõtleb Eisi tulevikule.

Eisi lisab, et niisama kodust istumist ei oleks. Peab olema mingi tasakaal. Peab olema huvi erinevate asjade vastu. «Pigem olen konservatiivne. Ma tahan leida tasakaalu. Ma olen DJ- tööd teinud ja ma saan aru, et see on retsilt raske. Ma vaatan alt üles neile naistele, kes suudavad nädalas kuus korda tuuritada. Ma ei tea, mida nemad teevad, millal magavad, mis on nende supervõimed,» ütles Eisi ja lisas, et ühel hetkel peavad kõik tagasi tõmbuma ja enda tervise huvides rahulikumalt võtma. Elektroonilise muusika staaride puhul näeb Eisi seda eriti, täna ollakse Amsterdamis ja homme Chicagos.

Aga see ei tähenda sugugi, et vaid naised oma karjääri pooleli jätavad, ning nad teevad seda samadel põhjustel nagu naised.

«On mehed, kes saavad lapsed, ja siis tulevad pärast tagasi. See on kahe otsaga asi. Naised on füüsiliselt õrnemad, nendele on ööelu kurnavam. Reisimine on füüsiliselt laastav, kõik saavad sellest aru,» tõi Eisi välja.

Last saades inimese fookus muutub. «Sinu elus ei ole enam sina kõige tähtsam, vaid keegi teine. Sa annad endast kõik, et tal oleks kõik hästi. Mitte, et mehel ei oleks, aga naisel on see side tõenäoliselt tugevam,» ütles ta.

Kui olla justkui jooksulindil töönarkomaan, siis sa võid linti lõpmatuseni kiiremini jooksma panna, sest sa tead, et sa suudad seda. «Enesehävituslikkus tulebki selles, et Sa usud, et suudad VEELGI enam. Küsimus on selles, kas sa pead seda tegema? Ma arvan, et ei pea.»

«Sa pead ka ühel hetkel leidma endale puhkust, muidu ütleb keha üles. See on nagu maratoni joostes. Kas sportlane peab kukkuma ja jalaluu endale ära murdma, et ta peatuks? Viimase piirini ei pea kummi venitama ja läbipõlemist ootama. Seda võib ennetada, mõistlikult võtta,» tõi ta välja.

Eisi Mäeots sõnas, et võib tulevikus vabalt olla koduperenaine.

FOTO: Erakogu

«Ma olen ise ka selline enesehävituslik ja ütlen kõigele jah, kuid ühel hetkel ma enam ei suuda ja nutan diivani peal. Inimesed on väga võimekad ja suudavad palju, aga nad keelavad endal aega maha võtta. Mis sind toidab, kuidas sa edasi lähed, kui sa endale seda aega ei võta?»

Eisi tõi välja, et ta on natuke ka perfektsionist. Aga ta on aru saanud, et perfektsionism ei tee kellelegi liiga peale tema endale. Selle õppimine võttis liiga kaua aega.

Kuigi Eisi ei tea, mida ta viie aasta pärast täpselt teeb, siis ta näeb end kohas, kus tal on mugav, kus on ka mugav nendel inimestel, kes on tema ümber, kus kõik on õnnelikud ja endaga rahul. Kuskil, kus tal on eesmärgid ja unistused, ja kus tal ja temal kallitel inimestel on eesmärgid ning võimalused ja tahtmine neid täide viia. Kindlasti peaks alati olema ka koht, kuhu edasi minna, elus peavad väljakutsed olema.

«Ma ei hakka ütlema, et ma olen ühe lapse ema, võib-olla seda ei juhtu. Kuigi mul oleks selle üle hea meel. Ma tahan, et mina ja mu pere oleksime terved ja õnnelikud. Me elaksime hetkes ja mitte tulevikus. Elada iga päev nii, et sa ei kahetse midagi. Ma ei taha midagi tagasi võtta. Kõik, mis juhtus, ma olen tänulik selle eest. Ja ma ei mõtle sellele, mis juhtub kümne aasta pärast,» soovib ta.

Kui Eisit ühel hetkel enam ei ole, siis ta loodab, et mäletamise asemel jäävad inimesed teda hoopis igatsema.