Kahe teismelise elu toitumishäiretega: häbi, väärtusetus ja saladused

Anoreksia. Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Eliis ja Maarja on kaks täiesti erinevat, kuid väga ühesugust noort naist. Mõlemad võitlevad toitumishäiretega, kuid on spektri eri otstes. 17-aastane Maarja on anorektik ja 18-aastane Maarja liigsööja.

Söömishäire on tõsine haigus, mis võib lõppeda isegi surmaga ning tavaliselt on selle haiguse ravimine raske ja aeganõudev ning haigusest tulenevad kahjustused võivad olla eluaegsed. Inimesed, kellel on söömishäired, varjavad neid, kuid haigusega võitlemiseks on eelkõige vaja probleemi just endale ja teistele tunnistada. Toitumishäired esinevadki just noortel, kellel meedia mõjutusel tekivad keha suhtes ebanormaalsed hinnangud. Sama tuli ka välja 2014. aastal Viljandi koolinoorte seas tehtud uuringus.

Nii Eliis kui Maarja on vaevu täisealised, kuid on suure osa oma elust näinud toidus ja oma kehas suurt vaenlast.

«Ma tahan vältida sööki ning selle tarbimist, et nii saavutada kaalulangus. Mul on kehatajuhäired ehk ma ei taju oma keha nii, nagu see tegelikkuses on,» ütles anoreksiat põdev Eliis.

Liigsööja Maarja (nimi muudetud) ütles: «Ärkan hommikul motiveerituna ja söön kuni õhtuni ilusasti tervislikud toidukorrad. Siis aga tekib toitu nähes vastupandamatu isu ja otsustan järele anda näiteks ühele küpsisele. Ühele järgneb veel paar ja minu mõistus teadvustab endale, et vahet pole, sa oled juba nagunii neid liiga palju söönud, nüüd on ükskõik.» Ta lisas, et sellele järgneb meeletu õgimine, nii et kõht hakkab valutama ja süda läheb pahaks.

Buliimikud ei räägi oma probleemidest isegi perele. Pilt on illustratiivne. Foto: Caro / Teschner / Caro / Teschner

Eliis tõi välja väga suure erinevuse tavainimese ja söömishäiret põdeva inimese vahel. Tema arvates on keha söömishäiretega inimesele kinnisidee.

«Tavainimene mõistab, et see on mu keha ning vahetevahel on see suurem ja väiksem. Ta pole nii kiindunud oma kehasse. Kuid minu puhul ma ei suuda uskuda, mida ma näen peeglist. See on minu jaoks vale,» ütles Eliis ja ütles, et see tunne, mida ta peeglist oma keha vaadates näeb, sunnibki teda mitte sööma.

Irooniline on see, et anorektikust Eliis mõtleb tihti toidust, linna peal olles mõtleb ta alalõpmata, mida lõunaks süüa.

Nii Eliisi kui Maarja jaoks algasid nende probleemid suhteliselt sarnaselt. Mõlemad jälgisid tavainimese moodi oma toitumist, et eakaaslaste ja enda jaoks hea välja näha. Kuid ühel hetkel muutus see haiglaslikuks ning ebanormaalsusest sai igapäevane õudus.

Eliis kirjeldas, et kui ta 2015. aastal läks 7. klassi, siis hakkas ta oma toitumist jälgima. Sealt edasi sai ta ühe enam teada toitumise ja toiteväärtuste kohta, kuni 2016. aastal lõpetas haiglas.

Maarja ei teadvustanud enne toitumise jälgima hakkamist, et ta midagi valesti teeks. «Kuigi eks lapsena ikka sai nt ema tehtud head toitu kõht korralikult täis söödud, nagu öeldakse, nii palju, et ajab ägisema,» kirjeldas 18-aastane neiu.

Toitumine ja soomishäire on pidevalt Eliisi igapäeva osa, kuid vahetevahel lööb tugevamalt välja.

«Mõtlen toidu peale, oma keha peale, kuidas riided on mu keha vastas, kuidas kaloreid efektiivselt kulutada, isegi puhkeasendis,» kirjeldas Eliis.

Anoreksia on raske haigus, mis on just teismeliste seas levinud. Foto: Caters News Agency / Scanpix

«Selline tugev väljalöömine on siis, kui midagi muutub mu elurutiinis, mida olin kavandanud. Kas lõunasöök, mida plaanisin, jääb ära; riided, mida plaanisin kanda, on pesemata; kehataju on äärmiselt tugev; toit on vastumeelne, vastik,» tõi ta näiteid.

Maarja elus lööb see siis välja, kui ta näeb midagi maitsvat, kuid ebatervislikku.

«Enamasti võib seda juhtuda üle päeva,» ütles ta.

Kõige raskemad perioodid on Eliisi elus need, kus ta tunneb end äärmiselt tülgastavana. Siis on tal äärmiselt raske leida motivatsiooni, et sõpradega kokku saada. Pidevalt toimub sisemine võitlus iseendaga.

«Kui mul diagnoositi anoreksia, valati mulle justkui pangetäis külma vett kaela. Ma ärkasin üles ning sain aru, mida ma tahan elult – ellu jääda, teisi aidata ning keskenduda täielikult õppimisele,» sõnas Eliis.

«Äärmiselt tundlik olen peenikeste inimeste suhtes – vaatan nende keha ja tunnen kadedust ning peas hammasrattad hakkavad nii liikuma, kuidas siis iseenda kaalu langetada, et saada selle inimese keha,» tunneb anoreksiat põdev Eliis kadedust.

Maarja on aga uuesti kaalus juurde võtnud, seetõttu on suurenenud ka rahulolematus oma kehaga. «Ka vaimselt on see kurnav, kogu aeg on allaandmise tunne ja tunnen end nõrgana, et ei suuda lõpetada,» kurdab ta.

Eliisile pandi anoreksia diagnooas 2016. aastal. Ta käis kaks aastat haiglaravil ning nüüd käib teatud aja tagant toitumisõe juures kaalumas, vestlemas, vereanalüüse andmas ning ka psühhiaatri juures.

Maarja ei ole sellele ravi otsinud, kuna on alati arvanud, et saab sellega ise hakkama. «See on ju «kõigest» enesedistsipliin,» ütleb ta ironiseerides.

Liigsöömist tekitab stress ja muud välised faktorid. Foto: / Caters News Agency

Anoreksiaga igapäevaselt elades peab Eliis endale pidevalt meelde tuletama, miks ta peab sööma. «Mul on äärmiselt toetavad sugulased, kes aitavad mind, kui tunnen, et on raske päev. Vahetvahel astun vastu oma haigusele ning söön midagi sellist, mida ma ei julgeks,» ütles ta.

Maarja jaoks olukord nii roosiline pole. «Igat hommikut alustan hästi, uus hommik, uus mina. Õhtul aga on jälle olukord teine ja halb enesetunne. Iga kord ikka ja jälle lubades, et see oli viimane kord,» ütleb ta.

Eliis rääkis oma haigusest esimest korda 2016. aasta arstivisiidi ajal, samas, kui Maarja ei ole julgenud sellest kellelegi rääkida. «Aga eks pereliikmed ikka aimavad. See pole normaalne, et ühte makku nii palju mahub. Nad ju näevad, et see pole tervislik, aga siiski pole nad sellele tähelepanu juhtinud,» ütles Maarja.

Eliis, kes on tugevalt alakaaluline, tunneb end toitumishäire tõttu paksu, ülekaalulise, väärtusetu, inetu ja mõttetuna.

Maarja tunneb liigsöömise pärast häbi. Sellepärast oleme tema palvel tema nime selles loos ka muutnud. «Tunnen häbi, et ei suuda enda tunnete ja käitumisega hakkama saada. Tunnen häbi, sest olen omal käel alla võtnud natukene üle 30 kg ja nüüd n-ö hakkan end jälle seaks sööma,» ütles ta pettunult.

Kust saada abi?

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriaosakond on spetsialiseerunud ravimeeskonnaga söömishäirete keskus Eestis. Patsiente võetakse vastu kõikidest linnadest ja maakondadest. Söömishäirete keskuses ravitakse patsiente, kellel on diagnoositud anoreksia, buliimia või liigsöömishäire.

Suunamine toimub psühhiaatrite või perearstide kaudu. Lisaks neile tegeletakse söömishäiretega patsientide raviga ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliiniku Laste Vaimse Tervise Keskuses, Sensus OÜ ja Ambromed Kliinikus.