VIDEO Teine maailmasõda oli narkosõda: nii sakslased kui liitlased said peoga narkootikume

Normandia dessant 6. juuni 1944 Foto: /The Image Works / TopFoto/Scanpix

Uues dokumentaalfilmis «Secrets of the Dead: World War Speed» kajastatakse, kuidas Teise maailmasõja ajal said nii sakslastest kui liitlastest sõdurid vastupidavust suurendavaid ja väsimust kahandavaid aineid ning seega saab öelda, et see sõda toimus narkouimas.

Kui saksa sõdurid said metamfetamiini raviminimega pervitiin, siis jänkid ja britid võtsid amfetamiin-bensedriini, teatab livescience.com.

Sõdivate poolte vahel käis ka psühholoogiline sõda selle üle, kelle sõdurid suudavad rasketes olukordades, mis nõudsid üleinimlikke pingutusi, paremini vastu pidada ning päevi magamata ja söömata olla.

Saksa sõdurid Prantsusmaal Dunkerque'is 1940 Foto: War/Scanpix

Narkootilised ained vähendasid lahingutegevuse järel tekkida võivat posttraumaatilist stressi ning sellest tulenevaid psühhiaatrilisi seisundeid ja haigusi.

Dokumentaalfilmi kohaselt olid sõdivate poolte sõjaväearstid saanud kõrgemalt väejuhatuselt käsu anda sõduritele narkootikume, kuid nende pikaajalist negatiivset mõju ignoreeriti.

Ameftamiin on närvisüsteemi stimuleeriva toimega narkootiline aine, tekitades eufooriat, vähendades väsimust ja söögiisu.

Metamfetamiin on amfetamiini teisend, mille mõju on kiirem ja tugevam kui amfetamiinil. Sõltuvus sellest ainest tekib kiiresti.

Nii amfetamiin kui metamfetamiin mõjutab kesknärvisüsteemi ja on kahjulik.

Saksamaal hakati metamfetamiini pervitiini tootma 1930. aastatel kui imerohtu, mis aitaks näiteks enne eksameid pikka aega üleval olla ja õppida.

«Saksa teadlased tegid sellega katseid, andes katsealustele ainet ja uurides, kui kaua nad  magamata olla suutsid. Samas täheldati, et seda ainet võtnute loogiline mõtlemine ja kiire reaktsioon jäid alles ning nad tegid eksamid hästi,» sõnas ajaloolane James Holland, kes oli nimetatud dokumentaalfilmi konsultant.

Saksamaal hakkasid alates 1940. aastast saama metamfetamiini pervitiini Luftwaffe piloodid, et nad suudaksid lahinguolukorras ja allatulistamisel jääda ärksaks ja võitlusvõimeliseks. 

Saksa pommituslennuk Dornier juunis 1940 Foto: War / © TopFoto/Scanpix

Austraalia New South Walesi ülikooli farmakoloogiaprofessori Nicolas Rasmusseni andmetel jagati aprillist kuni juunini 1940 kolmele miljonile saksa jalaväelasele, mereväelasele ja piloodile 35 miljonit tabletti pervitiini.

Ajalooliste dokumentide andmetel suutsid seda ainet saanud sõdurid olla ärkvel, liikuda  ja sõdida 10 ööpäeva järjest. 

Ajaloolased on seisukohal, et just metamfetamiin oli see, mis aitas saksa sõduritel Dunkerque'i all edu saavutada.

Liitlassõdurite evakueerimine Prantsusmaalt Dunkerque'ist 1940. aastal Foto: War/Scanpix

Sakslased piirasid liitlasi Prantsusmaa sadamalinna Dunkerque juures 27. maist 4. juunini 1940 ning liitlased olid sunnitud oma väed Prantsusmaalt ja Belgiast evakueerima.

Ühendkuningriigis hakkasid 1940. aastal levima jutud, et saksa piloodid, eelkõige need, kes käisid Londonit pommitamas, on saanud «surematuks» tegevat ainet.

Saksa sõjalennukid pommitasid Ühendkuningriigi linnu, kaasa arvatud Londonit, septembrist 1940 kuni maini 1941. 

Briti väljaanded kirjeldasid saksa piloote, et nad on kartmatud, häirimatud, metsikud  ja oma sõjalise missiooni õigsuses kindlad.

Pärast seda, kui briti luureagendid leidsid alla tulistatud saksa lennukist pervitiini tablette, sai selgeks, kuidas saksa sõdurid suutsid olla magamata ja erksad.

Liitlased plaanisid pärast seda avastust hakata andma ka oma sõduritele erksaks tegevaid ning unetust ja söögiisu vähendavaid aineid.

Leiti, et selleks on sobiv amfetamiin-bensedriin, mida hakati tootma nii tablettidena kui sisse hingatavana.

Briti kuninglikud õhujõud said aine kasutusloa 1941. aastal ning sõjaväearstid hakkasid lennuväebaasides seda pilootidele jagama väikeste kogustena.

Briti hävituslennuki piloodid mais 1940 Foto: War / TopFoto/Scanpix

Ajaloolase James Hollandi sõnul ei olnud bensedriin nii ohtlik kui pervitiin, kuid siiski oli ka sellel ainel ohtlikke kõrvalmõjusid.

«Need ained võisid olla ergutid ja pühkida une, kuid see ei tähendanud, et keha ja vaim ei olnud väsinud. Aineid tarvitanute organism töötas viimsel piiril ja kui keha ei saanud puhata, siis võis piiri ületamisel tulla kokkuvarisemine. Nii juhtus väga paljude sõduritega, kui aine mõju lõppes,» selgitas Holland.

Austraalia farmakoloogiaprofessori Nicolas Rasmusseni arvates ei suutnud teadlased 1940. aastate alguses tõestada, et bensedriin aitab ilma magamata kaua aega tegutseda. Pigem võtsid USA ja Briti armeejuhid selle aine kasutusele, kuna see muutis meeleolu, tehes sõdurid hulljulgelt enesekindlaks ja ka agressiivseks ning tõstis moraali.

Kui USA sõdurid maabusid 1942 Põhja-Aafrikas, siis tegutsesid nad seal narkootikumi mõju all olles. Kindral Dwight D Einsehoweri käsul saadeti sinna pool miljonit bensedriini tabletti.

Briti militaraarhiivis on säilinud 1942. aastast pärit ohvitseri memo, milles on, et Briti 24. tankibrigaadi sõdurid saavad päevas 24 milligrammi bensedriini. Seda ainet anti sõduritele enne Egiptuses peetud lahinguid.

Samas Briti kuninglike õhujõudude pilootide päevane bensedriinikogus oli 10 milligrammi.

Ka Normandia dessandis, mis algas 6. juunil 1944, osalenud USA, Briti ja Kanada sõdurid said bensedriini, et täita oma raske ülesanne, saksa armee Prantsusmaal taganema sundida. 

Normandia dessant algas 6. juuni 1944 varahommikul Foto: SCANPIX

Tänapäeval on amfetamiin narkootiline aine, mis võib tekitada sõltuvust, millest on raske vabaneda. 1940. aastatel ei peetud seda ainet ohtlikuks narkootikumiks.

«Teise maailmasõja ajal sai selgeks, millised on amfetamiini kõrvalmõjud ja ohud. Oli palju sõduritest «katsejäneseid», kes seda tarbisid ja oli näha, mis nendega juhtus. Ellujäänutest paljud olid ka pärast Teist maailmasõda sõltlased. Sellisel raskel viisil sai selgeks, kui ohtlikud on narkootilised ja uimastavad ained,» lisas Holland.

Ta lisas, et pärast Teist maailmasõda ei olnud veel sõltuvusravikliinikuid, kuigi juba siis oleks neid vaja olnud.