Eestlased on kodumaalt lahkunud juba alates 19. sajandist, mil tekkis võimalus maailma näha. Alguses tehti seda uudishimust ja lootusest paremale tulevikule, hiljem hirmust vabadus kaotada. Kuid hirmu ja paanika aeg lõppes Eesti taasiseseisvumisega, kui saime võimaluse uuesti oma riiki üles ehitama hakata. Aga ka siis nägid paljud eestlased vajadust kodumaalt lahkuda. Miks?
Minu mõte on tuua Eestis elavate inimesteni lood tavainimestest, kes ühel või teisel põhjusel Põhja-Ameerikasse kolisid. Pärast Eesti taasiseseisvumist ning piiride avanemist on paljud eestlased alates 1991. aastast mööda maailma ringi rännanud, otsustades siis ühel hetkel pikemalt paikseks jääda. Mina tahan nende lugudega välja tuua põhjused, miks inimesed lähevad Põhja-Ameerikasse elama ajal, kui Eesti riik on vaba ja kuhugi põgeneda vaja pole, nagu näiteks teise ilmasõja ajal.
Täiesti tavalised eestlased räägivad oma loo sellest, miks nad Eestist ära läksid, miks nad läksid just Põhja-Ameerikasse ja mis elu nad seal elavad. Kõikidel on erinevad kogemused ning on põnev kuulda ja näha, mida eestlased kaugel välismaal, oma uuel kodumaal, teevad.
Esimene lugu rääkis ettevõtjast ja ujujast Merle Liivandist, kes on Ameerika Ühendriikides elanud kaheksa aastat. Teine lugu rääkis Mait Kalmusest (44), kes tahtis maailma näha, keeli õppida ning praktiseerida inglise keelt. Maidu, kes kasutab uues kodus nime Mike Calamus, jaoks hakkas rännak 2002. aastal.
Kolmas lugu räägib Anne Vomm Kimest, kes on viimased seitse aastat elanud küll Ameerikas, kuid kes pühkis kodumaa tolmu jalge alt Saksamaale minnes. Sealt edasi siirdus naine edasi Inglismaale ja elab nüüd Ameerikas.
«Alustasin maailma avastamist kohe peale keskkooli, minnes au pair'iks Saksamaale nagu paljud minu eakaaslased sellel ajal tegid. Tollest ajast sain ränduripisiku sisse. Eesti on minu kodu, kuid maailm on liiga põnev, et alaliselt seal püsida,» sõnas Anne.