Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Kus tulnukad end peidavad? Miljardiinvesteering ei ole aidanud neid leida, kuid teadlased ei ole lootust kaotanud (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Kosmos. Pilt on illustreeriv
Kosmos. Pilt on illustreeriv Foto: Pexels / CC0 Licence

Venelasest miljardär Juri Milner finantseerib maaväliste intelligentsete olendite otsinguid, kuid Search for Extraterrestrial Intelligence (SETI) programmi teadlased Maale lähima 1327 tähe juurest midagi sellist ei leidnud.

USA California Berkeley ülikooli astrofüüsik Danny Price kinnitas, et hoolimata pikaajalisest uurimisest ei ole saadud märke ega tõendeid, et meie planeedi läheduses võiks veel elu olla, teatab livescience.com.

«Kui kuskil oleks arenenud tsivilisatsioon ja nad oleks tehnoloogiliselt meist ees, siis kindlasti oleks nemad esimesena meiega kontakti võtnud, kuid midagi sellist ei ole juhtunud. Kuid me ei saa välistada, et kuskil meist kaugemal leidub intelligentset elu,» selgitas astrofüüsik.

Kosmos. Pilt on illustreeriv
Kosmos. Pilt on illustreeriv Foto: Pexels / CC0 Licence

Price’i sõnul on mitu võimalust, miks maaväliste intelligentsete olenditega ei ole seni kontakti saadud.

Tema arvamuse kohaselt võisid senised otsingud toimuda valel sagedusel ja Maalt lähtuvad või Maa juures olevad signaalid võisid otsinguid segada.

«SETI programm võimaldab meil end proovile panna, näidates kui kaugele on meie tehnoloogia arenenud ja kuhu me oleme jõudnud kosmosefüüsika mõistmisega,» märkis Berkeley astrofüüsik.

Maale lähima rohkem kui 1300 tähe juures tehtud otsing on osa Breakthrough Listeni programmist. Tegemist on kümne aasta pikkuse ja 100 miljoni dollari (89 miljardit eurot) suuruse kosmoseprogrammiga, mida finantseerib venelasest miljardär Juri Milner. See jätkub kuni 2025. aastani. 

Tulnukate otsimisprogramm käivitus 2015 ning selles kasutatakse kahte väga võimast teleskoopi, millest üks on USAs Lääne-Virginas asuv 100-meetrine Robert C. Byrd Green Bank teleskoop ja teine on Austraalias New South Walesis asuv 64-meetrine Parkesi raadioteleskoop.

Austraalias New South Walesis asuv Parkesi raadioteleskoop
Austraalias New South Walesis asuv Parkesi raadioteleskoop Foto: EPA/Scanpix

Nende kahe abil loodeti ja loodetakse seni leida maavälisele intelligentsele elule viitavaid signaale.

Teadlased uurisid nii optilistel kui raadiolainepikkustel saadud 1 miljonit gigabaiti andmeid. Uurimise all oli rohkem kui 1000 tähte, mis asuvad Maast 160 valgusaasta kaugusel.

Uurimisel saadi küll mitmeid huvitavaid signaale, kuid enamik neist osutus Maal loodud satelliitide signaalideks, vaid mõned signaalid jäid selgusetuks.

Seni kogutud andmed on Breakthrough Listeni programmi avatud arhiivis, olles SETI programmi seni kõige suurem avalikkusele kättesaadav andmetekogu.

USA Pennsylvania osariigi ülikooli astrofüüsik Jason Wright sõnas, et SETI maavälise elu uurimisprogrammi osa andmete avalikustamine aitab kaasa sellele, et huvilised töötavad ise need läbi ja äkki märkavad midagi, mis uurijatel on kahe silma vahele jäänud.

Wrighti sõnul on SETI teadlased seni uurinud kosmoseala, mis Maa mõistes võrdub umbes vannitäie veega. Kui haarata 50 protsendi võrra rohkem lainepikkusi, siis saab umbes teise vannitäie.

Selleks plaanitakse kasutada Lõuna-Aafrikas asuvat MeerKATi teleskoopi, mis koosneb 64 eraldi olevast 13,5-meetrisest teleskoobist. Selle abil suunatakse pilk meie galaktika lähedal asuvatele miljonitele tähtedele.

Kui kunagi tõesti saadakse maaväline signaal, siis seda kontrollitakse mitmest allikast, et see ei oleks pärit Maalt või satelliitidelt.

Tulnukad. Pilt on illustreeriv
Tulnukad. Pilt on illustreeriv Foto: Panther Media/Scanpix

Price’i sõnul muudaks sellise signaali saamine meie arusaamu kosmosest ja kogu universumist, rääkimata meie oma päikesesüsteemist ja galaktikast.

«See oleks inimkonna üks suuremaid ja tähtsamaid avastusi,» tõdes astrofüüsik.

Tagasi üles