«Kuule, kas sa reedel Pariisi BTSi kontserdile tahad minna?» küsib minult ülemus esmaspäeva pärastlõunal. «Jah, loomulikult,» vastan mina, «aga mis see BTS on?»

Tegelikult olin Lõuna-Korea kõige popimast poistebändist kuulnud: nimelt riputasin jaanuaris Elu24 veebi üles galerii BTSi kontsertfilmi Tallinna esilinastusest, mis tõi kohale vähemalt sama palju rahvast kui saalis kohti.

Imestasin juba teismeeas, kui täheldasin esimest korda K-popi fenomeni rahvusvahelist haaret sõbrannade seas, kuidas võib üks kultuur, nii kauge ja kättesaamatu, Eesti noori niimoodi köita. Samal ajal vaatasin ise fanaatilise järjepidevusega Freddy Kruegeri õudusfilme, nii et tagantjärele saan aru küll, kuidas millestki pealtnäha juhuslikust võib saada religioon, eriti kui see pakub võimaluse olla massikultuuri osa.

Nähes Pariisis staadionitäit joovastuses fänne, peaaegu kõigil käes bändi logoga vilkuvad lambikesed, mõistan, et noorte kirge ja andumust ei tasu ressursina alahinnata.

Kommentaarid
Copy