Ahvenamaa sügisel

Ahvenamaa. Foto: Margus Mets

Ahvenamaa on 6500 saart, millest vaid 60 on asustatud. Soomlased ütlevad diplomaatiliselt, et ahvenamaalased on rootsikeelsed. Nii ei solvata 25 000 ahvenamaalast, kes on tegelikult rootslased ega ka miljoneid soomlasi, kelle rahvusriigi koosseisu Ahvenamaa kuulub. Ahvenamaal on 1922.aastast oma valitsus, 1954.aastast lipp, ka oma pank ja postmargid.

Vaatamata Ahvenamaa unikaalsele poliitilisele staatusele, sõidetakse siia siiski eeskätt nautima kaunist ja puutumatut loodust. Väike suvemaja mere kaldal, loodusmatkad, kalapüük ja golf on eksklusiivsed märksõnad, millega Ahvenamaad mitte ainult Euroopas edukalt müüakse.

Siinsetel vetel korraldatakse aastas üle kümne rahvusvahelise kalapüügivõistluse, millest tuntuim on Tiger Cup. Tänavu püütud suurim lõhe kaalus koguni 20,26 kilo, haug 13,85, forell 6,8 ja ahven 1,45 kilo.

Võrkudesse jääb sageli ka siiga, koha ja lesta. Septembri keskpaigast jõulukuuni kestab parim haugi püügiaeg. Lõhepüügi kuldaeg olevat aprillis. Meriforelli käiakse püüdmas ka talvel merejäält.

Kui kellelgi tärkas tõsisem huvi kalastamise vastu võiks avada internetis leheküljed siin ja siin. Sealt leiate kõige värskemad teated võistlustest ja rekorditest.

Külastajaid meelitatakse Ahvenamaale ka mitmete suurüritustega. Juulikuiste festivalide Rockoff ja Alandia Jazz kuulajaskond ületab saarte enda elanikkonna ulatudes mitmekümne tuhandeni. Talvist vaikelu püütakse murda veebruaris festivaliga Mariehamn Winter Jazz Blues.

Ahvenamaa on paik, kus võib leida rahu ja üksindust, kultuuri ja seltskonda nii suvel kui talvel.
---
Sellel varahommikul oli kõik märg. Puud ja majad, rohi ja põõsad. Kõik tilkus ja nirises öisest vihmast, kastest ja udust. Märja mulla, märgade lehtede ja mere lõhnad sulasid buketiks, mida keegi pole siiani suutnud pudelisse panna.

Paaril varasemal hommikul oli maa juba külmast kahutanud. Tänane lõunatuul tõi üle mere veidi soojemat õhku.

Olin mere ääres selle üürikese hetke, kui päike tõusis ja hommikuse udu hajutas. Hetk tagasi oli kõik veel hämar ja sombune, hetk hiljem oli kogu salapära kadunud.

Hommikune hall udu ja päikesetõusu puna segunesid värvidemänguks, mida ei peaks tõeseks kui poleks näinud. Nii nagu vaatad vahel mõnd maali või akvarelli ja pead kujutatut kunstniku nägemuseks.
---
Eckerö kirik ja seda ümbritsev väike surnuaed oli hommikul inimtühi. Vaid jumalakoja sees kõlasid vaiksed orelihelid, mis aeg-ajalt katkesid, et siis uuesti hoo üles võtta.

Vahel pobises harjutaja midagi arusaamatut kuid kõlalt rahulolematut. Ta ilmselt ei tajunudki, et oli saanud endale kaks tänulikku kuulajat.

Kirik ja vana matmispaik olid niivõrd korras, et näis nagu oleks need just äsja rajatud. Aastaarvud ristidel kinnitasid midagi muud. Rikas riik ja kirik, ajatuid väärtusi hindav rahvas, mis muud.
---
Vanad paadikuurid graniitkaljude serval. Tegelikult nad peaaegu ei toetugi kaljule vaid seisavad vaiadel meres.

See ei ole vabaõhumuuseum. Neid kuure on Ahvenamaal sadu ehk isegi tuhandeid. Mõned on ajast, tuulest, päikesest ja merest ajahalliks parkunud. Teised on just äsja ehitatud ja rootsi punasega värskelt võõbatud. Miks siin keegi ei keela ehitada merele lähemale kui 50 meetrit?

Kuidas siinsed bürokraadid saavad aru, et mere äärest ei tohi hävitada elu? Kui palju oleks Ahvenamaa panoraam vaesem nende paadikuuride ja kaljunukkidele ehitatud majadeta.

Kui palju oleksid siinsed inimesed hinges vaesemad, kui neilt oleks võetud õigus olla ja elada maa ja mere piiril.