Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Kaja Kallas jagas hirmutavat hetke: sain väiksema lapse kapuutsist kinni, enne kui ta oleks tiiki kukkunud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kaja Kallas.
Kaja Kallas. Foto: Tallinna Loomaaia Sõprade Selts

Kaja Kallas rääkis hirmutava loo sellest, kuidas ta päästis Brüsselis olles väikese lapse tiiki kukkumast.

Eelmisel aastal algatasid Tallinna Loomaaed ja Tallinna Loomaaia Sõprade Selts Tiigrioru kampaania, et ehitada meie ainukesele amuuri tiigrile Pootsmannile ja tema tulevasele perele loomaaeda nüüdisaegne eluala Tiigriorg. 

Tiigri eest seisid kümme tuntud meest, kes rääkisid oma tiigriloo: Mihhail Kõlvart, Urmas Sõõrumaa, Ott Kiivikas, Alen Veziko, Artjom Savitski, Hannes Võrno, Jesper Parve, Kevin Renno, Karl Madis ja varalahkunud Jüri Aarma.

Sel aastal annavad oma panuse Tiigrioru valmimisse ja ajutiselt Tšehhi loomaaeda kolinud Pootsmanni tagasitulekuks kümme vägevat naist: Kaja Kallas, Reet Linna, Heidy Tamme, Annely Adermann, Tanja Mihhailova, Ksenja Palta, Amani Kiivikas, Carmen Pritson ja heategevusliku kampaania Tiigriorg juht Veronika Padar. Esimese loo räägib Riigikogu liige, Reformierakonna juht Kaja Kallas.

Kaja Kallas: minus on palju võitlejat

«Tiiger on tõeline võitleja ja võitlejat on minus hästi palju. Minu meelest ei saa üldse öelda, kas sa oled selle endas leidnud, see lihtsalt kas on sinus või ei ole,» nendib Kaja Kallas.

«Kui tekib vastav olukord, siis sa tormad võitlusesse, ega sa ei mõtle seda võib-olla alati läbi. Aleksei Turovskil on raamat nimega «Loomult loom» − loom ka ei mõtle, et mida võiks täna teha, äkki lähen murran mõne kitse. Loom lihtsalt tegutseb lähtuvalt olukorrast. Meie oleme ka mingis mõttes loomult loomad, meil on instinktid, mis lihtsalt toimivad.»

Kaja Kallas
Kaja Kallas Foto: Tallinna Loomaaia Sõprade Selts

Ta lisab, et tiiger on eriti kiire tegutseja ja kiirele tegutsemisele mõeldes tulevad tal meelde lastega seotud lood, kui lastele tehakse liiga, kui lapsed on ohus.

«Tuleb meelde selline lugu, kui olin Brüsselis ja jalutasin pojaga ühes pargis, kus oli tiik ja seal olid pardid. Nägin, et kaks väikest last, umbes ühe- ja kolmeaastane liikusid partide järgi tiigi suunas. Otsisin nende vanemaid, aga ei näinud. Sööstsin kohalt ja järgmine hetk oligi, et sain väiksema lapse kapuutsist kinni, enne kui ta oleks sinna tiiki kukkunud. Mul käed värisesid, aga see on see olukord, kus sul ei ole pikalt reageerimisaega.»

Kaja Kallas meenutas kunagi loetud huvitavat raamatut: Louann Brizendine «Female brain». See rääkis, et me oleme kõik hormonaalselt samamoodi ehitatud nagu ka kiviajal. Kuna naised on meestest füüsiliselt nõrgemad, siis juba kiviajal oli neile selge, et mõistlik on vältida konflikte, sest võitluses on oht alla jääda. Esmajoones pead kaitsma lapsi ja ennast, sul ei ole mõtet konflikti esile kutsuda. Samas meestele meeldib võitlus. Kuigi oleme kiviajast palju edasi arenenud, on hormonaalne sõnum meie peas tegelikult seesama. 

«Loomaaias käies olen alati vaadanud vaest tiigrit seal väikeses puuris, tal on olnud seal liiga vähe ruumi tema võimsuse juures. Enamik loomaaia loomi on saanud ammu paremad tingimused. Usun, et suudame üheskoos teha midagi selle heaks, et ka tiigril oleks hea kodu ja ta saaks siia tagasi tulla,» on Kaja Kallas veendunud. «See oleks ka meie lastele suureks rõõmuks.»

Tagasi üles