/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2019/05/28/12205965t1h0ef0.png)
Mida teha siis, kui endal ei ole kuidagi võimalik last kanda ega sünnitada, kuid soov päris oma väikese inimese järele on niivõrd suur? Tänases «Radaris» jälgime kahte noort eestlast, Daisyt ja Erlendit, kes teavad seda omast käest.
Emakata sündinud eestlanna ainus lootus on Ukraina surrogaatiakliinik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Radar» külastas neid veebruari lõpus ning nüüd kohtume taas. Sedakorda Tallinna lennujaamas, et mõne lennu ja paari tunni järel jõuda Ukraina suuruselt teise linna Harkivisse. Kohta, kus see kaua hoitud unistus lõpuks tõeks hakkab saama. Seda aga Feskovi nime kandvas kliinikus ja surrogaatema abil.
Radar toob televaatajani ainulaadsee võimaluse näha lähedalt ja ilma ilustamata, milline näeb välja kliinik, kus paarid surrogaatide abil lapsi saavad. Tasub mainimist, et Daisy ja Erlend ei ole siin esimesed eestlased.
Kliinikus räägib ka juba mitu last kandnud surrogaatema, et teeb seda kui tööd ning talle pakub rõõmu nii lapse kandmine kui ka sellest saadav tasu. «Ma mõtlen ikka alati, et see ei ole minu laps, mina olen lihtsalt inkubaator,» kirjeldab 37-aastane Tatjana, kuidas lapse kandmist tööna teha.
Seda, kuidas üks surrogaatiakliinik lähemalt välja näeb ning millised katsumused Eesti paari ees ootavad, näeb juba «Radari» emotsionaalsest reportaažist täna õhtul kell 20.00 Kanal 2s.