Araabia Ühendemiraatides asuv Sharjah (Šarža) on üks imeline linn: valmis ja pooleli olevad hooned läbisegi ning kaunilt ja rikkalt viimistletud tänavaosad kõrbeliivaga vaheldumisi. Uhked autod tuiskavad neljas-viies reas sajaga ning jalgsi ei käida — selleks pole kohtagi.
Sharjah alles kerkib kõrbeliivast, kuigi üks kõrghoone on teise kõrval ning linnas elab praegu 550 000 inimest.
Sharjah’ vanuseks peetakse kümme aastat, siis oli see veel olnud vaikne kõrbelinn. Naftat, seda kullaauku, mis oli Abu Dhabi ja Dubai viinud korraga õitsele, selles emiraadis ei leitud. Naftat otsiti ja otsiti, kuni aastat kuus tagasi avastati maagaas.
Ja sellest ajast kasvavad äsjases kõrbes jämedad palmid, kerkivad põnevad kõrghooned koos ametiasutuste, kaubanduskeskuste, mošeede, väikeste segapoodide ja haljastusega ning elanikud tunnevad end hästi.
Piknik algab neljapäeva õhtul
Neljapäev tähendab araablastele töönädala lõppu ja reede on nende puhkepäev.
Pärast tööpäeva hakkavad perekonnad kogunema linna platsidele, haljasaladele ja laguunide äärde illumineeritud palmide alla piknikule. Laotatakse maha uhke vaip, pannakse peale kõik hea-parem ja istutakse ringi. Mõni pere on toolid kaasa toonud, sest nii on mugavam. Mõni sõõr koosneb koguni paarikümnest inimesest.
Mehed mängivad väikelastega ning suured lapsed sõidavad rula ja jalgrattaga või loobivad palli. Kõik, omad ja võõrad, tunnevad end laupäevaselt, vabandust, neljapäevaõhtuselt, hoolimata sellest et piknikke peetakse seal maal alkoholita. Sharjah on üldse alkoholivaba emiraat.
Hindudest abielupaar istub pingil, neile piisab istekohast ja kotist nende kõrval. Suured apelsinid pärinevad kodupaigast, kust on äsja tuldud. Rehana ja Ezechiel on võõrtöölised, kelle hulk emiraadis on koguni 80 protsenti. Nende lapsed kasvavad kodumaal vanavanemate käe all. Kui nad millegagi eksivad, võivad nad ööpäeva jooksul töö- ja elamisloa kaotada.
Kodanik, kes tööliste eest vastutab, saab 51 protsenti nende teenitud rahast. Ülejääk lendab üle piiride pere toetuseks. Kui võõrtööline sureb, viiakse tema laip kodumaale; kui ta saab kuuekümneseks, peab ta lahkuma, sest vanadele võõrastele pole araablaste maal kohta.
Võõrtöölisi võib näha igal sammul. Üks taksojuht oli Iraagist ja teine Iraanist. Kullaturul vedas gruppi järel ja jagas inglise keeles seletusi jordaanlane ning teel tahtis eurooplastega vestelda Jeemeni mees. Sinistes tunkedes mehed, kes meie hotelli kõrval majale vundamenti rajasid, olid tööst priid ehk ainult südaööl. Kõrghoone ehitamise normaeg on üheksa kuud.
Kohalikest ehk kodanikest on iga viiekümnes miljonär. Kui kohalik mees abiellub, saab ta emiirilt kingituseks villa ning iga sündinud laps 1000 dirhamit kuus. Kohalikele on tasuta haridus ja ravi. Nad ei pruugi töötada, kuid mehed seda enamasti siiski teevad, ning riigiasutustes, näiteks piiridel, näeb ka kohalikke naisi. Mõistagi on nad mustas, kuid siiski katmata näoga.
Oli hoiatatud, et fotoaparaadiga ei maksa vabalt ringi käia. Ent araablane on vägagi sõbralik, ole seda ka ise. Tuli vastu kena paar, naispoolest olid näha ainult suured silmad. Palusin pildistamisluba ja ennäe, mees soovitas naisel näokatte üles tõsta: pilgule avanes ilus naeratav nägu.
Kaupluses seisis kaunis katmata näoga naine. Palusin fotoluba ja ka sain selle. Ta ütles, et elab Sharjah’s ja on kohalik, ning kirjutas oma nime araabia tähtedega märkmikku.
Infokaust on hotelli fuajees
Nii juhatas Top Toursi giid teel lennujaamast lõunale ja sealt hotelli ega kõnelnud bussis eriti midagi kohast, kuhu olime oma vabal tahtel ja selle firma kaasabil sattunud. «Küll linnaekskursioonil räägitakse,» lisas ta.
Kuid mis on paar tundi suurel linnaekskursioonil, kui on vaja viidata, mida näeb bussiaknast vasakul ja mida paremal. Ja kui siis kolmest kallist ekskursioonist kaks ära jääb, jääbki turist teadmatusse.
«Kui ma poleks Al Mamzari rannas venekeelselt reisikorraldajalt Abu Dhabi ekskursiooni võtnud, siis oleksingi infonäljasena koju tulnud,» rääkis Viljandi tervisekaitsja Jelena Sova, kes viibis Dubai- ja Sharjah’-reisil nädal varem ning oli rannas peesitamise ajal Vene reisikorraldaja pakkumise vastu võtnud.
Sealsamas rannas pakkus noor vene mees meilegi Ühendemiraadi pealinna Abu Dhabi ekskursiooni, tasu 40 dollarit. Ent meil polnud kaksipidi mõtlemist: tänan, ei lähe, sest järgmisel hommikul sõidame niigi terveks päevaks tellitud kõrbeekskursioonile. Top Toursi reklaamiprospekt oli teatanud: adrenaliinirohkel džiibisafaril näeb lummavaid liivavälju ja rohelisi oaase. Liiati oli eestlasest giid öelnud, et Abu Dhabis pole midagi erilist näha, kui kord Dubai on juba vaadatud.
Ent õhtul kell kümme teatas Top Toursi esindaja, et adrenaliin jääb ära, sest vajalikku arvu tahtjaid pole, ning asemele polevat kohe midagi pakkuda.
«Ma nägin ja kuulsin palju, sest üksteist aastat seal elanud Vene ohvitseri proua oli pühendunud giid ja teadis sellest maast kõike,» lisas Jelena Sova ning oli valmis katma lünki, mida eestlannast giid oli oma vaikimisega jätnud.
Näiteks. Miks on araabia mehed lahedates valgetes hõlstides, aga naised üleni mustas? Aga sellepärast, et naine on mehe vari ning varjud on teatavasti tumedad. Mees, perekonnapea, otsustaja ja toitja, kõnnib alati oma varjust pool sammu eespool.
Kui kaamel kaotab liiklusõnnetuses elu, tuleb põhjustajal maksta 10 000 dirhamit. Naise huku korral on kahjutasu niisama suur, mehe puhul kasvab see summa kolmekordseks, sest suur pere jäi toitjata.
Naise lunaraha makstakse enamasti kullas. Emiiri pojaga abiellunud 16-aastane neiu oli saanud 16 kilo kulda.
Naine kannab oma hindamatuid väärtusi alati kaasas, sest mees võib ühel hetkel kolm korda järjest öelda, et sa ei ole enam mu naine. Ning naine lahkub sellega, mis tal on seljas ja jalas.
Eelmisel aastal suri emiir, kes oli 34 aastat Ühendemiraate valitsenud. Tal oli olnud seitse päris- ja kaks ajutist naist. Ajutine on näiteks see, kellega mees läheb reisile. Kui too lapse sünnitab, siis saab ta pärisnaiseks.
Meri ja päike on hindamatud
Mõned kõrbelinna hinnad ümardatult: valge leib (sai) 15, Austraalia lambaliha 145, Türgi suitsuliha 200, tundmatu kala 20, Iraani peakapsas 5, Hollandi paprika 42, Austraalia maasikad 18, Türgi sidrunid 12, Hispaania õunad 15 ja oliivid 52 krooni kilo ning suur tort 90 krooni.
Pilet Al Mamzari randa maksab meie rahas 18, lamamistool 55 ja päevavari 36 krooni. Kui palmi all on kohta ja sinna oma lina maha panna, siis ei maksa see midagi.
Bensiiniliitri hind on 6 krooni. Kui kasutatakse linnataksot, tuleb sissejuhatuseks maksta 2 dirhamit ja 1.70 dirhamit kilomeetri eest. Eesti kroonides saab summa kätte seda 3,65-ga korrutades.
«Kulutasin õhtul Dubaist oma hotelli sõites 72 dirhamit,» rääkis Türi kinnisvaraärimees. Teiselt oli päris esimesel sõidul tasulisse randa küsitud 7 dollarit, aga väikestel oma linna otstel siiski vähema kui 7 dirhamiga toime ei tuldud.
Soe ja soolane Pärsia lahe vesi koos palava ilmaga keset halli ja jäist novembrikuud on põhjamaalasele aga hindamatud.
Sharjah (Šarža)
Araabia Ühendemiraadid (asutatud 1971, 83 000 km², 3,1 miljonit elanikku, pealinn Abu Dhabi) koosnevad seitsmest emiraadist: Abu Dhabi, Dubai, Sharjah, Ajman, Fujairah, Umm al Quwain ja Ras al Khaimah.
Dubai ja Sharjah’ kesklinna lahutavad 16 kilomeetrit ning nende vahel pole piiri. Sharjah’ on kerkinud kümne aasta jooksul, seal elab 550 000 inimest. Emiraat on alkoholivaba.