Sinivalge Kreeka saar Santorini — liiga ilus, et olla tõsi

Kümne sentimeetri pikkusi sisalikke vilksab kivilt kivile päris sageli. Foto: Gert Kiiler

Viljandist omal käel Kreeka ühele lõunapoolsemale saarele Santorinile jõuda polegi nii keeruline, nagu võiks arvata, ja hea õnne korral jätkub selleks vaid ööpäevast.

Kaks tundi autoga Viljandist Tallinna, kaks tundi lennusõitu Prahasse, neli tundi ootamist lennujaamas, kolm ja pool tundi lendu Ateenasse, tund bussisõitu Ateena lennujaamast Pireuse sadamasse ja üheksa tundi laevasõitu Santorinile. Nii lihtne see ongi!

Turisti elu on imekerge

Et peale lennupiletite, reisiks planeeritud kaheksa päeva ja esimese sihtkoha Santorini polnud meie neljasel seltskonnal kindlat reisiplaani, broneeritud hotellikohti ega muud seesugust ning ka mitte seda sorti reisimise kogemust, siis hakkas seiklus pihta Ateena lennujaamas. Tegelikult muidugi seiklust sellest välja ei tulnud, sest agar, vastutulelik ja hea ärivaistuga kohalik rahvas on turistile Kreekas liikumise imelihtsaks teinud.

Kaks korda tunnis lennujaama ja Kreeka peamise sadama Pireuse vahet sõitev buss viis meid otse ühe laevapileteid müüva büroo ukse ette. Sealt saime teada, et Santorinile minev laev väljub juba poole tunni pärast.

Samal ajal kui üks klienditeenindaja meie piletitellimust vormistas, nautis tema ametiõde oma töölaua taga mõnusalt sigaretti. Seda, et kreeklased on ülimalt suitsetamislembene rahvas, nägime ja tundsime mittesuitsetajatena hiljem sageli. Ka näiteks mootorrattaga sõites oskab kreeklane sigaretist mõnu tunda.

Sõber aitab

28 eurot (ligi 440 krooni) maksvad piletid käes, tahtsime asuda laeva otsima, kui järsku pöördus meie poole seni ukse juures ajahambast puretud laua taga istunud vanem mees. Esialgse mulje põhjal võis arvata, et papi saadab möödakäijaid vaadeldes päevi õhtusse, kuid tegelikult oli ta meie tegevust tähelepanelikult jälginud.

«Lähete Santorinile? Kas teil öömaja on seal?» päris ta.

Tunnistasime, et olime kavatsenud seda kohale jõudes otsima hakata. Olime nimelt kuulnud, kuidas villade ja hotellide pidajad käivad sadamas laevadel vastas ja teevad pakkumisi, mis on tunduvalt soodsamad igasugustest internetibroneerimistest.

Vilunud ärimehena seletas papi meile, et tal on Santorinil suurepärast villat pidav sõber (küllap on tal igal saarel selline «sõber») ja ta võib kohemaid tollele helistada ning meile öömaja kindlustada. Viis minutit hiljem oli meil ulualuse eest tasutud ja seda tõendav paber taskus. Tõttasime parvlaevale, mis oleks pidanud meid öösel kella kaheks viima Kreeka ühele populaarsemale saarele.

Pärast vahepeatusi Syrosel, Mykonosel, Parosel, Naxosel ja Iosel, mis on samuti tuntud turistimagnetid, ning saamatuid katseid soojas öös laevatekil vähegi sõba silmale saada, jõudis meie elu üks pikemana tunduvaid laevasõite lõpule. Tõsi, laev jõudis pärale plaanitust kaks tundi hiljem ja kell oli seega juba neli öösel.

Kallid külalised

Trügisime kaldal mööda müügimeestest, kes üritasid saabujaid kärarikkalt oma hotelli meelitada, ning otsisime oma võõrustaja Artemise Villa silti. Paraku ei paista seda kusagilt. Õige pea vaibus laeva saabumisega tekkinud melu ja kui mitte arvestada paari-kolme ringi uitavat koera, olime jäänud öisesse sadamasse ihuüksi.

Võtsime telefonikõne broneerimisel saadud mobiilinumbrile ja vastuseks oli meie võõrustaja üllatunud hääl, mis küsis: «Kas juba kohal?»

Viieteistkümne minuti pärast oli omanimelise villa peremees Artemis valge minibussiga sadamas, tervitas meid kõiki kättpidi ja jättis igapidi mulje, justkui oleks me ta kauged sugulased, kes viimaks ometi on raatsinud talle külla sõita.

Algas ronimine mööda ülipikka ussi meenutavat teed sadamast üles kõrgel kaljul asetsevasse saare pealinna Therasse.

Veerandtunnine teekond mööda kitsaid ja käänulisi mägiteid teisel pool saart paiknevasse öömajja toimus sellises pöörases tempos, nagu tahaks Artemis oma sõiduga tagasi teha kogu selle kahetunnise ajakaotuse, mis laeva hilinemisest tekkis ja viis minutit veel lisakski. Justkui muuseas rooli lapates andis ta meile ülevaate odavatest ja kallitest ostu- ja söögikohtadest ning kinnitas ülevoolavalt, et on valmis meid kogu Santorinil viibimise aja aitama, olgu selleks autorentimine või midagi muud.

Juba samal ööl teatasime talle, et tahame saarele jääda vähemalt kaheks päevaks, ja kahese toa hind langes 700 kroonilt järgmiseks ööks 460-le.

Ehkki Artemis kiitis meile juba öösel oma villat ja kogu saart, avastasime tõelise ilu alles hommikul. Villa oli sama valge, nagu interneti piltidelt olid paistnud kõik Santorini majad, ja nii sinist vett, nagu loksus aias olevas basseinis, pole tegelikult olemas. Üks Artemise sõber pidas «juhtumisi» autorendifirmat ja südapäeval vurasime ööpäevaks 460 krooni eest renditud Daewooga saart avastama.

Sinivalge labürint

Santorini sai oma praeguse kuju umbes 3500 aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel. Siis vajus kaks kolmandikku temast vee alla ja ülejäänu kattis 40 meetri paksune laavakiht.

Lisaks pealinnale Therale on tuntud Oia, mis kaljude peale ja sisse ehitatud maaliliste valgete majade, labürinte meenutavate tänavate ja siniste kirikukuplitega on arvatavasti kõige enam postkaartidel, kalendritel ja muudel turismitrükistel kujutatav Kreeka linn.

Kui asulates on majad üksteise küljes tihedalt kinni ja tihtipeale ei saa arugi, kus üks krunt lõpeb ja teine algab, siis väljaspool neid on lagedat, pideva põua tõttu peaaegu ilma taimestikuta pruuni maad küllaga. Kõikjal oli näha pooleli olevaid majakarpe, mis küllap varsti sama lummavate ja lumivalgetena pilku püüavad. Kohati tundus, et seda silmailu on lihtsalt liiga palju kokku kuhjatud. Kirik või maja, mis hommikul esimese õhinaga kindlasti pildistamist nõudis, ei püüdnud õhtul enam üldse pilku.

Aga siiski — nii valgeid maju ning nii sinist merd ja taevast pole lihtsalt olemas!

Rollerimaa

Ehkki saarel hakkab silma ka palju rendiautosid, paistab vaieldamatult populaarseim sõiduvahend olevat motoroller. Seda kasutavad nii kohalikud kui külalised. Miks ka mitte, kui madalaim temperatuur on 10 soojakraadi ringis, teed on jalgrattaga sõitmiseks liiga mägised ja saar ise pisike.

Motorolleriga, mille rentimine hooajavälisel ajal maksab 150 krooni ööpäevas, suudab edukalt sõita ka see inimene, kes varem kaherattalist mootorsõidukit juhtinud pole. Vaid ettevaatlik tasub olla.

Ei tea kuidas Mandri-Kreekas, aga saartel on Eesti teeviitadega harjunud inimesel veidi keeruline orienteeruda. Suunavaid silte pannakse imeharva ja need on nii väikesed, et kipuvad reklaamide sekka ära kaduma.

Sellest, et vahemaa pikkust suunaviitadele ei kirjutata, võib isegi aru saada, sest igale poole on ju vähe maad. Kui olime peaaegu terve saare teise päeva lõunaks läbi sõitnud ja sealjuures natuke ekselnud, olime läbinud napilt 50 kilomeetrit. Kohati on aga lühikesed vahemaad orienteerumisel parajaks pähkliks: ei ole lihtsalt harjunud arvestama, et kaardil pikana näivat teejuppi on tegelikult vaid kaks kilomeetrit.

Teed on väga kitsad ja kurvilised, tihti ähvardab oht järsakust alla sõita, kuid sellest hoolimata ei täheldanud me mitte ühtegi liiklusohtlikku olukorda.

Ülisoolane ja -selge vesi

Santorini rannajoont palistavad eri nimega plaažid, oska need vaid nappide suunaviitade abil üles leida.

Võõrustaja Artemis soovitab ridamisi ilusaid randu, millest valime külastamiseks kaks: Kamari ja Punase ranna.

Mustade kaljude varjus peituv pikk Kamari rand on kiviklibune nagu teisedki Santorini plaažid. Saare vulkaanilise päritolu tõttu leidub seal pimssi ning kivid on nii põneva värvi ja mustriga, et nii mõnigi unustab end pikaks ajaks neid korjama ja reisikott saab taas paar kilo raskemaks.

Punane rand on nime saanud seda ümbritsevate punaste kaljude järgi. Randa pääsemiseks on kaks võimalust: kas ronida üle nendesamade kaljude, mis pole sugugi ületamatud, või lasta end sinna viia pisikesel laeval. Valisime ronimise, mis oli põnevam ja tasuta.

Kui tipphooajal on rand inimesi arvatavasti puupüsti täis, siis septembri keskel oli seal lesimiseks vaba ruumi ja lamamistoole. Isegi bussitäis häälekaid läti turiste mahtus ära. Mõnusalt soe vesi oli nii soolane, et pani silmad kipitama, ent nii läbipaistev, et ka nelja-viie meetri sügavuses tekkis tahtmine varvastega põhja kobada.

Nii Theras kui teistes saare linnakestes on meeletul arvul kõiksugu söögikohti: kohvikuid, grillbaare ja taverne. Lisaks kohalikele roogadele on enamasti menüüs palju rahvusvahelisi toite, näiteks pitsasid ja spagette. Väidetavalt olevat Euroopa suurimad makaronisööjad just nimelt kreeklased, mitte itaallased.

Kui rahvustoite on lihtne tellida, siis õllesõpradel on kohaliku märjukese leidmisega veidi keerulisem. Esikohal seisavad igas menüüs hollandlaste Amstel ja Heineken, kohalikust valikust pakutakse tavaliselt Mythost ja mõnes kohas ka Alfat. Kusjuures kohalik õlu tundub märgatavalt maitsvam.

Kel soovi toitu kauplustest osta, see saab seda teha nii mini- kui supermarketitest. Teadmiseks vaid, et viimati nimetatud on suuruselt umbes sellised nagu pool meie A&O poodi.

Signaal põhja ja mööda!

Tegevust oleks Santorinil jätkunud hulga pikemaks ajaks, kui meie kaks saarel veedetud päeva võimaldasid. Lisaks motorolleri või eesliga sõitmisele, rannas või hotelli basseini ääres päevitamisele ja muidu puhta sinivalge ilu nautimisele võib võtta ette laevasõidu kahele Santorini satelliitsaarele. Kui kaugemal Therasial on ka inimasustus ja rannad, siis paari kilomeetri kaugusel asuvad Nea Kameni ja Palaia Kameni on vulkaanilised saared, millel kuumalt põksuv maapõu endast kuumaveeallikatega märku annab.

Teise päeva õhtupoolikul jõudis kätte aeg Santorinilt lahkuda. Kui Artemis meid väikebussiga sadamasse viis, kippus taas aega nappima ja nii saime veel ühel Kreeka ralli kiiruskatsel kohalikus liiklustehnikas veidi targemaks. Selgus, et möödasõidul on suunatule näitamisest tunduvalt olulisem energiliselt ja pikalt signaali anda.

Kitsa, paljude U-kurvidega mägitee ühel sirgemal lõigul otsustas Artemis ühekorraga mööda uhada ees tuterdavast bussist ja selle sabas olevatest sõiduautodest. Temal see õnnestus, signaal ja gaasipedaal põhjas, kuid kodus ei tasu seda siiski järele proovida.

Viis minutit pärast meist lahkumist oli Artemis juba randuval laeval vastas ning üritas koos teiste majutajatega leida endale uusi kalleid külalisi.

Nii nagu meie võõrustaja Artemis, on ka kõik teised kreeklased, kellega suhtlesime, väga lahked ja abivalmis. Kui küsida, kas see on elatust pakkuvate turistide tarbeks mõeldud töövõte või ongi nad sellised, siis võib oletada, et pigem on tegemist teise variandiga. Pika turismihooaja lõpul ei suudaks ka parimad näitlejad nii siiralt oma rolli etendada.

Kassid ja koerad

Peale turistide võis tänavatel näha palju kohalikke, tõsi, enamasti olid nad neljajalgsed ja kõnelesid haukumise või näugumise keeles.

Nii koeri kui kasse hoitakse kogu Kreekas väga ja nii pole harv vaatepilt, et keset elava liiklusega turismitänavat vedeleb kolm-neli peni, kes magavad kui surnud. Kassid on veidi liikuvamad ning iga soovija võib neid maalilistel linnatänavatel pildistada. Kes ise vaeva näha ei viitsi, saab osta kassidega kalendreid ja postkaarte.

Võrreldes meie miisudega on Kreeka kassid pika ninaga ja kõhnad ning värv on nende kehal jaotunud sama loogiliselt nagu kaselehtedesse mässitud pühademunal.

Mereannid ja salat

Kindlasti tasuks ära proovida üks õige Kreeka salat kurgi, tomati, fetajuustu ja rohke oliiviõliga. Tõeliselt suur taldrikutäis maksab olenevalt kohast 55—85 krooni ning selle juurde kuulub kolm kuni viis oliivi.

Nii turistide kui kohalike lemmikjook on külm kohv frapee. Seda serveeritakse suures klaasis ohtra jääga, soovi korral vahustatult koos suhkru ja piimaga ning lisaks saab teise klaasitäie puhast vett. Kohvikutes tuuakse klaas vett ka kuuma kohvi kõrvale.

Et asutakse keset merd, siis on toiduvalikus palju mereande. Loomulikult oleneb söömaaja hind sellest, mida tellida, kuid erilisi roogi valimata saime igal pool söödud-joodud, kulutades keskeltäbi 150 krooni inimese kohta.