Eesti Muusikaauhinnad 2020

Slovakkias matkates leiab teravaid elamusi

Mööda redeleid kaljude vahel ronimine paneb kõrgusekartlikud inimesed proovile.

FOTO: Tiiu Ehrenpreis

Läbi Slovakkia põhja- ja kirdeosa kulgevasse Karpaatide mäemassiivi kuuluvad ka Tatrad. Kõrg-Tatrad on kõige väiksem kõrgmäestik Euroopas, selle kõrgeim tipp Gerlachovka asub 2655 meetri kõrgusel.

Turismifirmad pakuvad tavaliselt Slovakkia reise, kus Kõrg-Tatratele pühendatakse ainult üks päev, ilmselt selleks, et pakkuda võimalikult paljudele meelepärast.

Käisin minagi eelmisel aastal Slovakkias ja jäin pakutud marsruudiga väga rahule: laskumine soolakaevandusse ja jääkoopasse, tõus kabiintõstukiga 2633 meetri kõrgusele mäe tippu, parvetamine Pieniny rahvuspargis ja mõnulemine termaalveebasseinis.

Sain tõelise looduselamuse, aga miski jäi kripeldama — endise alpinisti ja matkaja hing ihkas rohkemat. Oleksin tahtnud mägedes ronida vähemalt kolm päeva.

Klantspildid ja reaalsus

Et reisibürood midagi selletaolist ei pakkunud, mõtlesin endale sobiva marsruudi välja ja leidsin grupi omasuguseid, kes olid valmis, seljakott seljas, mägedesse matkale tulema.

Huvilistele ütlen, et reisi planeerimine on mõnevõrra aeganõudev, aga päris lihtne. Internetist on võimalik saada infot matkamarsruutide kohta ja broneerida hotellikohti. Kohapeal saab kaardiga maksta nii hotelli kui toidu eest, vähetähtis pole seegi, et toit ja ööbimine on Slovakkias tõesti odav.

Kõrg-Tatrate reklaamprospektid meelitavad lummavate vaadetega kaljustele mäetippudele sinise taeva taustal. Kohapeal selgus, et mäed olid pilvedesse ära kadunud ja tibas uduvihma.

Suurem lootus panoraamvaateid näha on märtsis või augustis. Meie sattusime Tatra-tesse juulis, kui lumi tippudes polnud veel sulanud ja pilvede teke oli tugeva aurumise tõttu väga aktiivne.

Esimesel päeval mägedes tõusime kabiintõstukiga Kõrg-Tatrate kõrguselt teisele tipule Lomnicky Štitile (2633 meetrit). Olime nagu siilid udus, sest nähtavus oli ainult paar meetrit.

Kui aga helde taevaisa hetkeks pilvelinikusse augu poetas, oli rõõm seda suurem. Ega ilus vaade lörtsida ole, salapärale peab ka ruumi jääma, arvas mõnigi meist.

Kõrg-Tatrates on matkarajad korralikult tähistatud, viitadelt võib lugeda, mitu tundi või minutit on sihtpunktini jäänud. Matkarajal on ohutu liikuda, kui pidada kinni elementaarsetest reeglitest.

Liikuda tuleb ainult mööda märgistatud rada ja mitte püüda seda lõigata, valida tuleb sobivad ja jalga korralikult fikseerivad mustrilise tallaga jalanõud ning eksimise vältimiseks ei tohi liikuda paksus udus.

Mägedes üldjuhul ööbimiskohti pole, meie planeerisime jõuda enne pimeduse saabumist hotelli Tatranska Lom-nicas.

Sajandi tormi tagajärjed

Suundusime Skalnate Plesolt (1751 meetrit) rajale, mis viis jugadele. Tee oli kividest laotud, kulges serpentiinina piki mäekülge ega nõudnud erilist pingutust, tänu sellele jäi aega nautida alla orgu avanevaid hingematvaid vaateid.

Külm jõgi (Studeny Potok) moodustab oma teel mitu ilusat juga ja koske. Joad olid võrreldes eelmise aastaga veerohkemad ja tundusid võimsamad, aga veevoolu võimsus kahvatus pildi ees, mis avanes meile piki jõe kallast laskumisel.

Nii kaugele, kui silm ulatus, ei olnud näha ühtegi kasvavat puud, kõik olid loobitud risti-rästi, kuhu parasjagu juhtus. Matkarada oli sõna otseses mõttes jämedatest tüvedest läbi raiutud, vahel pidi ka puude alt läbi ronima.

Niisugune kuumaastik võttis algul sõnatuks, aeg-ajalt kostus kusagilt hüüatus: «Võimas!» Teekond läbi tormimurru tundus lõputuna, kestes tegelikult ainult kaks tundi ning kogu teekond kolm ja pool tundi.

Tormi laastavaid tagajärgi oli näha veel hiljemgi mitmel suurel alal, Eesti metsakahjud tundusid selle kõrval päris piskuna.

Rysy tipp jäi vallutamata

Meie teine päev mägedes algas Štrbske Plesost, mis on tuntud talikuurort. Matkajatele ahvatlevaid tippe on siin mitu: Krivan, Rysy ja Koprovski.

Meie alustasime viietunnist matka Poola ja Slovakkia piiril asuva Rysy tippu (2499 meetrit), kus paljude teiste hulgas on käinud ka abielupaar Curied ja Lenin.

Teerada oli hästi märgistatud ja kulges algul üle kaljude, järsematel lõikudel olid abiks köied. Mida ülespoole, seda rohkem olime sunnitud lumes sumpama. Ei oleks arvanud, et suvel Tatrates nii paksu lund näeb.

Vaha kurul jäi tipuni veel 150 meetrit, aga otsustasime siiski tagasi alla minna, sest edasine tee tippu kadus paksu udu sisse ja võis olla ohtlik. Pealegi oodati meid all kokkulepitud ajaks.

Allaminek oli lõbus, sai püksitagumiku peal liugu lasta, mis sest, et nii mõnegi suvebotased läbimärjaks said. Vihm jäi järele ja me avastasime lillede värvikirevuse. Nüüd oli paras aeg pildistada vihmapärlites valgeid anemoone, siniseid kellukaid ja tundmatuid kollaseid lilli.

Kolmas mägede päev oli plaanis veeta Slovaki paradiisis (Slovensky raj) — nii kutsutakse kanjonite, kuristike ja jugadega karstiplatood Madal-Tatrates.

Ükski minu tuttavatest polnud seal käinud, et oleks saanud mingitki teavet. Internetist sain kaardi, millelt leidsin kohanime, kuhu sõita — algul Hrabušice, siis Podlesok. Sealt pidi alguse saama meie 15 kilomeetri pikkune matk Sucha Bela kanjonis.

Teravaid elamusi saab Sucha Bela kanjonis

Olin varem «Postimehest» lugenud Aivi Parijõe sellekohast kirjeldust, milles ta lubas algajale matkajale omajagu teravaid elamusi.

«Esiteks nõuab see head tasakaalutunnetust, et kivilt kivile ja palgilt palgile hüpeldes kuiva jalaga edasi pääseda, teiseks ei tohi olla kõrgusekartust, sest kui kanjoni põhja pidi enam edasi ei saa, tuleb raudredeleil paarkümmend meetrit ülespoole turnida,» kirjeldas Parijõgi.

Ja kõik oligi nii: kaljuseintelt avanesid ilusad kanjonivaated, kitsastest kaljulõhedest tuli läbi pugeda ja närvikõdi tekitas tõus mööda redeleid.

Püüdsime küll kuiva jalaga pääseda, aga ühest kitsast lõhest läbi pugedes tuli vett pahinal üle redeli, ei halastatud kellegi jalanõudele. Edasi läks juba kiiremini — otse läbi jõe, sest jalad olid juba niikuinii märjad. Kokku kestis matk umbes neli ja pool tundi.

Ma ei loe ennast algajaks matkajaks, kuid ka mina sain elamuse. Päris algajale seda marsruuti ei soovitakski, kui just abistavad käed kohe võtta pole.

Oli näha mitut julget isa ja ema väikeste lastega ning teismeliste gruppe, keda juhendasid kogenud matkajuhid, üks julgestamas esimeses otsas ja teine aitamas lõpus.

Termaalvesi ja karstikoopad on turistide magnetid

Pärast väsitavat matka kulus suplus termaalveebasseini 38-kraadises vees hädasti ära. Veepargis Tatralandia sai alla sõita kõikvõimalikest torudest ja samal ajal nautida vaadet ümberkaudsetele Madal-Tatra mägedele.

Järgmisel päeval enne tagasiteele asumist külastasime üht 12-st Slovakkia karstikoopast (Demenova Vabaduse koobast). Looduse kunstitööd, mille loomiseks on kulunud miljoneid aastaid, meenutasid hiigelsuuri jääpurikaid või tohutuid porgandeid.

Seda ilu, mida loodus siiani täiustab, pole võimalik kirjeldada, seda peab ise nägema.

SLOVAKKIA INFO

Kasulikke internetilehekülgi omaette matkajale:

http://www.slovensky.raj.sk  (Slovaki paradiis)

http://www.slovenskyraj.org

http://www.slovakiatravels.com

http://www.vysoke-tatry.sk

http://www.tatralandia.sk (termaalveepark Tatralandia)

Tagasi üles