Eurovisiooniekspert teeb puust ja punaseks, miks Eesti 19. kohale jäi

Victor Crone Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis Tel Avivis. Foto: AP/Scanpix

Briti kirjanik Kit Lovelace võttis Twitteris tänavused eurolood üksipulgi lahti ja selgitas ka, miks Eesti eriti kõrget kohta ei saanud.

Kuna Suurbritannia jäi laupäeval Iisraelis Tel Avivis toimunud Eurovisiooni finaalis viimasele kohale, võttis kohalik lauluvõistluse fänn tulemused ette ning selgitas Twitteris, miks just nii läks.

2000. aastast saati on Eurovisiooni enamasti võitnud minoorses helilaadis kirjutatud laulud (15 võidulaulu viimasest 20st on olnud minoorsed). Mažoorses ehk rõõmsas ja helges helilaadis lauludel on kaks korda suurem tõenäosus viimasele kohale jääda.

Tänavune Hollandi võidulaul «Arcade» on kirjutatud A-mollis (s.o minoorne), samas kui viimasele kohale jäänud Suurbritannia pala «Bigger Than Us» on C-duuris (mažoorne). A-moll on Lovelace'i sõnul C-molli «tujukas ja mossis sugulane». Nagu selgub, lähevad Eurovisioonil paremini peale kurblikud lood.

Esiviisikusse jõudnud Hollandi, Itaalia, Venemaa, Šveitsi ja Norra laulud olid kõik minoorsed. Pooled mažoorsed lood jäid aga tabeli tagaotsa: Suurbritannia, nagu öeldud, 26. kohale, Saksamaa 24. kohale ja Kreeka 21. kohale. Iirimaa, Leedu ja Austria mažoorsed laulud ei pääsenud isegi finaali.

Ainus suurem erand on Rootsi laul, mis on samuti mažoorne, kuid jõudis sellele vaatamata 6. kohale. Lovelace põhjendab, et Rootsi aitasid tabeli etteotsa žürii hääled, ent publikule lugu ei meeldinud ja see langes viie koha võrra. Rootsi loos oli olemas ka modulatsioon ehk helistiku muutus, mis samuti kuulajatele üldiselt peale ei lähe.

Britid on viimase viie aasta jooksul saatnud võistlusele neli mažoorset ja ühe minoorse loo. Võite arvata, mis tulemus on olnud: mažoorsed on jäänud kas 24. või 26. kohale, minoorne sai aga 15. koha. «Ilmselgelt polnud see eriline edu, aga samm õiges suunas ikkagi,» kirjutas Lovelace.

Niisiis on vaja parema tulemuse nimel saata võistlusele tujukamaid minoorseid lugusid, sealjuures ka asjatundlikuma žürii poolthääli kaotamata.

Oma roll on mängida ka tempol. Hollandi võiduloo salmid olid ebatavalises taktimõõdus 6/4, mida harilik kuulaja ei pane tähele, kuid mis äratab žürii tähelepanu. Lovelace nendib, et kuigi Eurovisiooni vaatajad ei tee helistikest ja modulatsioonidest teadlikult välja, tunnevad nad hea laulu ikkagi ära.

Samuti panevad fännid instinktiivselt tähele, kui lugu on igav või «seiklustevaene», nagu Lovelace ütleb. Selle kümnendi jooksul viimasele kohale jäänud lugudest on viis olnud tempoga 128 lööki minutis. Lovelace selgitab, miks see tempo halb on.

Kuna eurolood on enamasti täpselt kolm minutit pikad, on sellise tempoga lugudes 96 takti. 96 jagub 2, 3, 4, 6, 8, 12 ja 16ga, mis on popmuusikas tavalised «ehitusplokid»: niisiis võiks eeldada, et see tempo on lollikindel. Millegipärast on asi aga risti vastupidi ja publik märkab, kui seda formaati on jälgitud.

«Kui tänavu õnnestus enamikel lugudest seda tempot vältida, siis Eesti langes lõksu ja jäi 19. kohale,» selgitas Lovelace. Seega, kallid lugejad, kontrollige järgmisel aastal enne Eesti euroloo valimist, et see oleks ikka minoorne, selles poleks helistiku muutusi ja see jumala eest poleks tempoga 128 lööki minutis.