Ahvenamaa saared ja laiud kutsuvad vaatama

Ahvenamaal vaatavad peaaegu igas paigas vastu meri ja seda ilmestavad saared. Nii oli see ka Godby kaljukünkal, kuhu rajatud kohvikus sõid kohalikku hõrgutist, mannast valmistatud pannkooke (vasakult) Leie kooli huvijuht Rita Kadaja, Männimäe lasteaia juhataja Edda Riesenberg ja kohtusekretär Heli Nurme koos meremehest abikaasa Margusega. Foto: Helgi Kaldma

Ahvenamaal, rootsikeelse nimega Ålandil elab 25 000 inimest, turistide arv ületab igal aastal aga miljoni piiri.

Kõik, mida Rootsi ja Soome vahelises saarestikus nelja päeva jooksul näha sai, oli vaieldamatult kõrgemast klassist. Seda põhjustasid imeline loodus, päiksepaisteline ilm, hea giid ja niisama hea seltskond — sõidul oli Koidu koor ja laulurahvaga liitunud inimesed ehk koori fännklubi.

«Ahvenamaa on Skandinaavia kõige päikselisem koht ja juulikuus, kui kõik õitseb, on parim aeg temaga tuttavaks saada,» kiitis nooruke giid Maarja Lühiste, kes Tartu Ülikooli politoloogiaõpingutest vabal ajal tegutseb Tartus asuva reisibüroo giidina.

Nii see oli. Õitsesid karikakrad ja rukkililled, kanarbik ja villpea, jasmiin, kibuvits ja valge ristikhein, kõik veidi suuremas mõõdus, kui Eestis on nähtud. Isegi lepalehed olid siinsetest suuremad. Ometi peetakse kivist pinda ahtraks.

Need saared ja laiud kividest koosnevadki, kuigi suurematel saartel leidub nende vahel üsna tublisti mulda, mis on ilmselt tööka saarlase aastatuhandetepikkuse tegevuse vili. Rukis, kaer, nisu, kartul ja suhkrupeet kasvavad tänavu sellel mullal imehästi. Hein oli rullidesse keeratud või silopallidesse pakitud sellisteltki lappidelt, kuhu neid mahtus vaid kaks või kolm.

Igaüks teab, et bussireis palaval ajal pole suurem asi. Ahvenamaale minekul ja sealsel ringsõidul on põhiline liiklusvahend praam ja hea, kui siis ka oma buss käepärast võtta on.

Busside asemel laevad

Regulaarne, riiklikult korraldatud praamiliiklus algas 1959. aastal ning sellest ajast peale on saaristu turismile valla. Täpselt graafiku järgi liiguvad pikematel veeteedel valged ja päris lühikestel kollased praamid. Laevaliiklust on tihendanud maksuvaba kaubandus. Küllap see on üks põhjusi, miks Tallinna—Stockholmi reisilaevgi Ahvenamaa pealinnas Mariehamnis peatuse teeb.

Vist kusagil ei näe nii palju igasuguseid laevu kui selles saareriigis — kõikjal ümberringi on ju vesi. Mariehamni vaatamisväärsused on sada aastat tagasi ehitatud neljamastiline purjelaev Pommern, mis vedas Austraaliast põhjamaadesse vilja, ja meremuuseum.

Mannakoogid ja teopraad

Rahvuslik magustoit on riisist või mannast valmistatud pannkook (rootsi keeles «pannkaka»). Selle valmistamiseks läheb retsepti järgi vaja liiter piima, klaasitäis riisi või mannat, kolmveerand klaasi jahu, pool klaasi suhkrut, pool teelusikatäit soola, kaks muna ja pisut kardemoni.

Riis või manna keedetakse piimas pehmeks, lisatakse munad ja suhkur ning lüüakse vahule. Seejärel lisatakse jahu, sool ja kardemon. Taigen valatakse võiga määritud pannile ja lükatakse kolmveerand- või täistunniks ahju 210 kraadi juures küpsema. Lauale antakse ploomimehu ja vahukoorega. Sellest kogusest jätkub kuuele inimesele.

Omanäoline ja põnev oli kõrgel kivikünkal pakutud pannkook küll, kuid kas see just nii maitsev oli, et ise viitsiks katsetada, on omaette küsimus. Aga ainuüksi vaade kiviselt künkalt alla saartega ilmestatud merelahele, seal sõitvale valgele purjekale ja kaht saart ühendavale roosale teele oli see, mis vääris pannkoogikohvikusse minekut.

Muuseas kõik Ahvenamaa teed on väga head ja roosaka tooniga. Selle on andnud piirkonnale iseloomulik liivakivi, mis purustatuna teid katab.

Põnevust pakkus teinegi toiduga seotud kohtumine. Abielupaar, kes varem oli tegev tsirkuses, on endale vanaduspäeviks ostnud viinamäetigude farmi ja osanud oma töö turismiobjektide hulka sokutada. Nõnda sattusime meiegi sinna.

Perenaine rääkis oma 7000 teost, keda ta kevadest sügiseni toidab ja hooldab (talvel nad magavad), ning sellestki, kuidas ta neid toiduks ette valmistab ja kaks tundi ürdivõis praeb. Üksainus vintske tigu koos pika seletusega läks turistile maksma üheksa eurot. Mõni ka loobus, kuid kahte tigu ei soovinud meie hulgast keegi. Ilmselt kadus nende hõrk maitse vastikustundesse, mis meie aedades laialt levinud teod on põhjustanud.