/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
Hooaja viimases «Kuuuurijas» võttis Katrin Lust ette toiduainetööstuse ja uuris, kas Eestis müüdavad suhkru asendusained on ikka need, mida pakendil reklaamitakse. Oma loo rääkisid petta saanud tervisefanatid, kes hirmkalli raha eest enese teadmata maisijahu ostsid.
Naised said petta, kui hirmkalli raha eest suhkruasendaja pähe maisijahu ostsid (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevaid suhkruasendajaid kasutavad nii need, kes magusatarbimist piirata soovivad ja paremassee vormi tahavad saada kui ka diabeetikud, kes väga täpselt peavad tarbitud süsivesikuid jälgima.
«Kuuuurijas» üles astunud tervisefanatid Kädi-Ly Männik ja Relika Salong selgitasid, et steevia näol on tegemist loodusliku alternatiiviga suhkrule.
Kädi-Lyle kirjutas tuttav, kes käivitas Golden Stevia projekti ja pakkus naisele, et kuna ta on tervislikke eluviiside harrastaja, võiks ka tema kaasa lüüa. Vaid mõni tund hiljem juba kohtuti.
«Ta andis proovida seal seda toodet. See tundus olevat tõesti väga hea alternatiiv, esiteks selle hinna tõttu, sest tegelikult steevia on ju väga kallis toode,» sõnas Kädi-Ly. Soome ökopoodides jääb steevia kilohind 250–550 euro vahele, sõltuvalt sellest, palju puhast steeviat sees on.
Eestis pakuti aga poolt kilo peaaegu puhast steeviat 26 euroga. Naistele tundus idee hea, sest nii hea hinnaga pole steeviat Eestis saada.
«Liiga hea, et tõsi olla,» tunnistab Kädi-Ly, et mingid häirekellad lõid, aga usuti juttu, et hea hind on saadud osakute tõttu emafirma tehases.
Veiko Huuse ja Annika Urm, kes steeviat maale tõid, tegelevad veel krüptorahadega. Urm on ajakirjandusest läbi käinud ka varem «Radaris», kus oli luubi all kahtlase raamatupidamise tõttu. Naised otsustasid teemaga siiski edasi minna.
/nginx/o/2019/05/27/12205186t1hd034.png)
Väidetavalt ei sisalda see säilitusaineid, kaloreid, süsivesikuid, toitaineid jne. Naised tellisid 60 pakki ja asusid looma kontakte, et seda edasi müüa. Lõpuks kirjutati neile endile ja sooviti koostööd teha.
Igaks juhuks tehti aga siiski kontrollanalüüsid ühes Soome laboris. Sealt tuli vastus, et toode sisaldab 91 protsenti maltodekstriini, mis on tärklis ja mida kasutatakse täiteainena ravimites ja tablettides. Viimase kilohind on viis eurot.
Mis on aga ülejäänud 9 protsenti sisust? Selleks pidid naised saatma proovi Hollandisse, kust tuli vastus, et tegemist on 91 protsendi ulatuses maltodekstriiniga ja väärtuslikku steviool glükosiidi on vaid milligrammides.
Algselt väitsid maaletoojad, et ka neid on järelikult petetud, kuid juba järgmisel päeval süüdistati naisi, et nemad on pahatahtlikud ja nende seljataga tegutsenud. Mingit raha pole naised tagasi saanud, kuid nende eesmärk on selle toote müük lõpetada, sest see on inimestele ohtlik.
/nginx/o/2019/05/27/12205188t1h777c.png)
Kuigi kodulehel soovitatakse seda ka diabeetikutele ja räägitakse lausa koostööst ning katsetest, väidavad ühingud vastupidist. Spetsialistide hinnangul oma inimestele nad seda toodet ei soovita.
Veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna juhtivspetsialisti Jaana Oona sõnul on steevia lubatud Euroopa Liidus vaid teelehtedena. Eestis seda testitud ei ole, kuid proov on võetud ja laborisse saadetud. Selle vastustest selgub, et toote etikett ei vasta toote sisule.
Katrin Lusti otsustas aga ise katse teha ja mõõta veresuhkru taset pärast toote tarbimist. Ja tulemus oli jahmatav: veresuhkur tõusis kahe pügala võrra.
Tallinna Lastehaigla endokrinoloog Ülle Einberg on aga üks neid arste, kes väidetavalt toodet soovitab ka haigetele lastele. Üheks tema patsiendiks on Veiko Huuse kasutütar, kelle kaudu ta toodet teabki. Arst usub pakendil olevat juttu.