Täna on emadepäev. Päev, mil emad on meie elus kõige erilisemal kohal. Päev, mil nemad on meie maailma kese. Sellepärast oleme lasknud Eesti avaliku elu tegelastel rääkida oma emadest lugusid, mis neile lapsepõlvest kõige eredamalt meeles on.

Eesti avaliku elu tegelased pajatavad oma emadest lugusid, mis neil kõige eredamalt meeles. Ühel või teisel moel on just nende inimeste emad aidanud neil saatejuhtidel, lauljatel ja näitlejatel jõuda sinna, kus nad on praegu on. Nemad on olnud rasketel aegadel toeks, nemad on ennastohverdavalt tegutsedes püüdnud oma lastele garaneerida eduka ja edumeelse tuleviku, ning nemad on need kanged naised, keda tänasel päeval peaks kõige enam meeles pidama. 

Saatejuht Ele Adamson

Oma emale mõeldes meenuvad mulle kohe kaks sõna – töökus ja hoolivus. Hommikul vara oli ema see, kes juba köögis toimetas. Puder, võileivad või pannkoogid ootasid laual meid teisi - hiliseid ärkajaid. Lapsepõlvekodus käies saan jätkuvalt seda imelist luksust nautida. Kuidas sa küll jaksad? Samuti mäletan, et kartsin lapsena kohutavalt üksinda magada, mistõttu sättisin end tihti vanemate vahele voodisse. Kuigi magades hakkas kuum, siis tekki pealt lükata ei saanud, sest emad ju ei maga. Nii, kui jõudsin teki pealt lükata, oli see oli imeväel minu peal tagasi. Nüüd teeb ta seda minu lastega. Ma tean, et saan talle loota. Alati!

Ele Adamson koos emaga

FOTO: Erakogu

Näitleja Maarja Tammemägi

Minu ema on pikkade blondide juustega, kaunis naine, aga ta on ka väga pikka kasvu. Aastaid tagasi, kui meie vennaga veel päris pisikesed olime, sõitsime tädi ja emaga kuskile (maale läksime vist) ja otsustasime sõiduteest pisut kaugemal, ühe puu all, väikse pikniku pidada. Sõime seal siis neljakesi ja üks auto pidas kinni, välja astus sõbralik meesterahvas ja hõikas minu emale: «Härra, teil on väga ilus perekond!». 

Maarja Tammemägi.

FOTO: Margus Ansu

Tõsielutäht Helen Kõpp

Kunagi algkoolis läks jutt meil oma emade peale. Ja siis küsisin, et mida teised minu emast arvavad ja nad ütlesid, et nagu elluärganud Barbie nukk, et nii ilus ja tore. Mul oli nii hea meel seda kuulda. See on tänaseni meeles. Just see uhke tunne oma ema üle.

Helen Kõpp.

FOTO: Erakogu

Laulja ja ürituste korraldaja Katrin Siska

Mul on kõige suurepärasem, suure südame ja kuldsete kätega ema. Tema õmmeldud kaunid riided, valmistatud hõrgud road ning meisterdatud mitmekihilised sünnipäevatordid ei lähe mul iial meelest. Talle meeldis alati (ja seda siiani) kasvatada aias erinevaid lilli, aedvilju, marju ning puuvilju ja rääkida minuga vene keeles. Vaaritasime koos moosi ja pressisime õunamahla... Ta oli mulle alati rasketel hetkedel toeks ja seda tänaseni. Paremat ema olnuks võimatu soovida. Aitäh sulle kallis, kõige eest!

Katrin Siska

FOTO: Erakogu

«Sõbranna» portaali juht ja ajakirjanik Dagmar Lamp

Mu ema on daam suure tähega, ta on inimene, kes ei astu pigem kunagi rambivalgusse, seega see, et ma temast siin räägin, on kõige hullem asi, mis ma saan oma emale teha.

Seega ma ei tee seda.

Ma räägin hoopis endast. Sest see, kes olen mina – kes olen mina emana – on suuresti, kui mitte ainult, tema teene.

Mu ema ütles üsna hiljuti, et ta poleks arvanud, et minust «tuleb selline briljantne ema» ja ta ei mõelnud seda üldse irooniliselt. Me lõpetasime toona telefonikõne ja ma kirjutasin kohe oma parimale sõbrannale, et mu ema ütles nii, ja hiljem mõtlesin ma selle üle pikalt-pikalt, sest see on üks kõige ilusamaid asju, mida mu ema on mulle kunagi öelnud. Ma olen selle üle kohutavalt uhke ning loomulikult, noh, ei arva ma muidugi üldse, et minu emaks olemises on midagi briljantset.

Dagmar Lamp koos emaga

FOTO: Erakogu

Ma ise tunnen koguaeg, et ma emana feilin, et ma kukun läbi, et ma peaksin olema rohkemat, et ma peaksin jõudma rohkem – aga ma lihtsalt ei jõua. Ja minul on ainult üks laps, minu emal on kaks! Kuidas saab keegi hakkama rohkema kui ühe lapsega – edukalt! – on minu jaoks arusaamatu. Mu jaoks on kohutavalt keeruline kõik see juba praegu. Üksikemandus kui selline ongi keeruline, aga kuidas selle juures, et kannad õlul igapäevaelu vastutust inimese elus hoidmise eest, jääda veel heaks eeskujuks, heaks emaks? Kuidas seda teha?

Kuidas minu ema seda tegi?

Aga me ärkame igal hommikul ja ütleme oma lastele, kui väga me neid armastame, me läheme tööle ja rügame, higipull otsaees, ning me tuleme koju ja oleme emad, kuni oleme väsimusest jalust niidetud. Ja siis me alustame uut päeva täpselt samas rütmis.

Sest me oleme tugevad eesti naised ja me saame hakkama. Meil on oma emade armastus ja me oleme emad, kes armastavad. Äkki siis polegi rohkem vaja.

Laulja Merilin Mälk

Alati, kui mul on nõu vaja, ta on minu jaoks olemas. Ta on alati tahtnud, et minust kasvaks iseseisev ja julge naine ja tõesti ma olen nii tänulik. Mäletan kui ma väiksena ei julgenud bussipiletit ise ostma minna, ta lihtsalt haihtus, et ma prooviks siiski ise hakkama saada. Ta on pannud mind ise proovile ja täna ma mõistan kui oluline see elus on. Minu emme on ilmselgelt emme, keda kõik endale tahaksid, sest temaga igav ei hakka kunagi. Aga põhjus, miks minu ema kadestatakse on ehk tema väikse temperamentsuse ja huumori pärast. Armastan inimesi, kes elavad reaalsuses ja suudavad reaalselt mõelda. Minu emmel pole kunagi aega vinguda, sest ta on tugev ja tubli naine, olen tema üle uhke. Oma emmet mina armastan.

Merilin Mälk koos emaga

FOTO: Erakogu

Siin üks pilt, mis tehtud paar aastat tagasi, kui öö enne emadepäeva kriitidega tänava ära sodisin ja järgmisel hommikul ema aknale kutsusin.

Merilini kink oma emale

FOTO: Erakogu

Laulja Kethi Uibomägi

Minu ema kohta lugu- Mul oli kombeks vanaema hoole alt kodust minema joosta. Lähedal asuvasse kooli, kus mu ema õpetaja oli. Ma lihtsalt tahtsin ka koolis ja tundides õppida. Ema juba teadis, et ma iga päev leian mingi salajase tee koolini ja varus mulle puhvetist igaks juhul mu lemmiku kodukoogi ja tähekese saiakese. Nendel päevadel, kui ma kodus olin ootasin alati aknal ema koju. Ja mil on siiani meeles, kuidas ta mööda tänavat pikal sammul astub blondid juuksed lehvimas. Mul ei lähe see eales meelest.

Kethi Uibomägi koos emaga

FOTO: Karen Härms

Miss Raplamaa 2019 Anette Tammik

Minu lugu on natukene õudsam. Nimelt kui ma olin noorem, läksime emaga haiglasse tuttavat vaatama. haiglas olid liftid, millega pidime üles sõitma. Lifti sisenedes läks aga minu ema ees ja fiftiuksed lõid peale seda järsult kinni. Mina aga jäin välja ja olin surmahirmus. Ema seevastu liftis proovis iga hinnaga välja saada, tagudes nuppe jne. Ühel hetkel jäi aga lift poole maa peal seisma ja ei liikunud ei edasi ega tagasi, uste avamisest rääkimata. Mina olin sel ajal all paanikas ja ootasin, et asi laheneks. Lõpuks tulid tehnikud ja aitasid lifti ustel avaneda. Sellest ajast peale kardan ma lifte meeletult ja vabatahtlikult ma sinna ei astu. Ma olin siis väga väikene, kuuene vist.

Anette Tammik koos emaga

FOTO: Erakogu

Laulja Inga Tislar

Olles umbes 12-aastane, ostis ema mulle ühe sarafani, mida ma olin kaua soovinud. Samal päeval läksin juba uues rüüs klassiõe sünnipäevale, kus meil oli muidugi vaja ronida aia peale, et võimalikult äge pilt saada. Sealt maha hüpates jäi minu kullakallis sarafan aia külge kinni ning rebenes pea pooleks, mille tõttu minu hea tuju loomulikult hetkega kadus. Esiteks ei julgenud ma seda ju ometi emale alguses rääkida, aga kui lõpuks õnnetusest kurtsin, vastas ema: «Pole probleemi, ostame uue!» Kuigi tean, et see väljaminek ei olnud talle lihtne, siis sellegipoolest suutis ta mu hetkega maha rahustada ja selgeks teha, et vähemalt ma ise olen ühes tükis ning kõik probleemid on lihtsamini lahendatavad, kui esialgu tunduda võib.

Inga Tislar koos emaga

FOTO: Erakogu

Modell ja telenägu Madli Vilsar

Neid lugusid on mustmiljon, mida jagada, aga alles hiljuti tööle sõites mõtlesin, kuidas ma ei vaja ühistranspordis liigeldes ei muusikat ega nutiseadmeid, sest juba väiksest peale olen pidanud palju bussis loksuma, kuna meil ei olnud autot, siis sõitsime pikki vahemaid emmega bussiga. Kui tänapäeval visatakse lapsele nutiseade kätte, et ta rahulikult istuks, siis vanasti seda võimalust ei olnud. Emme on alati väga loominguline ja suutis minu tähelepanu hoida hoopis muul kui sellel, et peab ühe koha peal istuma. Me alati mõtlesime koos lugusid välja, kes teeäärsetes majades elada võiks või lugesime aasal olevaid lehmasid kokku. Kütuserongide vagunid tuli ka alati kokku lugeda ja seda ma teen siiani, sest teistmoodi ei oskagi. Emmel on alati niipalju lugusid ja arutelusid varuks, et kunagi ei hakanud igav. Ja siiani on see meeles. Samamoodi õpetas ta mind alati teistega arvestama, kasvõi tule kustu panemisel. Minusugusele väikesele lapsele mõjusid sellised asjad paremini kui lihtsalt käsk ja keeld. Ta eelistas olukorda lahendada hoopis sellega, et ütles, et kui tule kustu paned siis jätkub teistele ka elektrit. Või kui mul oli paha tuju ja tahtsin uksi paugutada, siis ei tulnud sealt kunagi ühtegi kurja sõna vaid soovitus: arvestada meie kutsuga ka, sest tema nina võib uksevahele jääda. Ehk kokkuvõttes, riidlemise asemel on emme alati kavaluse ja headusega võitnud.

Madli Vilsar koos emaga

FOTO: Erakogu

Eesti Meedia meelelahutusportaalide juht Kertu Jukkum

Minu armastus loomade vastu ei ole juhuslik. Kuigi mu ema pelgab rääkida kõigist neist hüljatutest, kes tema omal ajal koju tassis (ilmselt sest, siis saaksin õigustust ja hoogu juurdegi), siis vanaema ikka on pajatanud ühest kassist ja teisest kassist, kes ema poolt Narva prügikastist või pargist leidnud ja koju tassinud.

Kertu Jukkumi ema

FOTO: Erakogu

Meil on kodus elanud palju vigastatud pääsukesi ja teisi linde ning muidugi kodustatud loomaliigi esindajaid. Kaugeltki mitte ainult minu poolt koju tassitud. Aga mu lemmiklugu on ikkagi vigastatud tiivaga toonekurest, kelle ema koju tõi. Nimetasime ta Totuks ja see lind oli ütlemata tark ning seltskondlik olevus. Õhtuti, mil televiisori ette kogunesime, pidi ka Totu tingimata meiega seal olema. Kui viibisime köögis, näis, et Totulgi on just seal tegemist. Ainult, et meie süsimust iseloomukas kass ning suure südamega hiigelsuur Njuufa ei meeldinud Totule. Nii kui need tegelased lähedusse sattusid, laksutas ta lõugu andmaks märku: «Kaduge siit!».

Totu elas paar kuud meiega, kuni selgus, et tema tiib on parandamatult vigastatud ning Keskkonnaameti ametnik sundis Totu Tallinna loomaaeda viima. Nutsin kogu tee sinna ja tagasi ka. Kahetsen tänaseni, et survele allusin, kuid lapsena ei olnud palju sõnaõigust.

Kertu ema, isa ja Totu

FOTO: Erakogu

Avalike suhete juht Heidi Ruul

Minu ilusa, targa ja osava emaga seonduvaid lugusid on palju, aga kõik nad tiirlevad ümber ühe teema - mitte keegi ei usu kunagi, et ta mu ema on. Esiteks oleme me nagu must ja valge koer, ja teiseks näeb ta nii jaburalt noor välja, et ma lihtsalt palvetan iga päev, et mul vähemalt selles osas tema geenid oleksid. Mäletan, kuidas juba umbes 15 aastat tagasi oli täiesti tavapärane see, kui emaga poodi minnes vastassoo esindajad meile korraga silma peale panid. Juhtus ka seda, et meid koos välja kutsuti - noh, tüdrukud, tulge ikka! Esialgu, tuleb tunnistada, oli see minu jaoks pisut kummaline, aga tänaseks olen asjaoludega leppinud - mul lihtsalt ongi uskumatult nooruslik ema, ja seda sugugi mitte ainult välimuselt, vaid ka hingelt! Arvaku teised siis rõõmsalt edasi, et me oleme õed - see on täiesti okei.

Heidi Ruul koos emaga.

FOTO: Erakogu

Laulja Uudo Sepp

Ei oskagi kohe sellist lugu rääkida, aga tean, et mu ema on hästi südamlik, töökas ja armastav. Alati, kui on abi vaja, ema alati üritab niipaljuga aidata, kui ta oskab. Meeletult tööd ta teeb küll, tohutu käsitöö fanatt, ei saa sõrmede peal kokku lugeda mitut käsitööd ta oskab lisaks sellele, et sind peast jalatallani ära riietada. Ta on tohutult hea ema ja armastan oma ema!

Uudo Sepp ja tema ema.

FOTO: Kalev Lilleorg

Laulja ja blogija Helen Adamson

Ma arvan, et ema on mulle kaasa andnud väga õpetlikke sõnu. Üks asi, mis ta mulle ütles ja mis mul siiamaani meeles on, oli: Helen, sa ei muuda mitte iialgi mitte ühtegi meest. Ma võtsin selle sõnumi vastu, aga tegelikult ma sain sellest aru umbes siis kui ma olin 31-aastane. Saingi aru, et ühtegi inimest ei ole võimalik muuta, ükskõik, missuguseid illussioone sa peas lood tema kohta. Ma arvan, et see on üks õpetlik asi, mida mu ema mulle kaasa andis. 

Mulle väga meeldis, kuidas mu ema mind kasvatas. Kui ma olin noorem, siis ma pidin kõikidesse kohtadesse ise aja kirja panema. Nt, kui ma läksin hambaarstile, siis tema ei helistanud ja ei pannud minu eest aega kirja, vaid ma pidin ise seda tegema. Ma olin kogu aeg mega-mega hirmul. Võõraste inimestega rääkimine oli väga hirmutav. Ma kurtsin emale, et minu sõbranna ema teeb küll tema eest, miks mina pean siis tegema. Mu ema ei andnud muidugi alla, sest temas oli mingisugune kangekaelsus sees, mille ta ka mulle edasi andis järelikult. Ma hakkasin seda tegema ja minust kasvas julge ja enesekindel inimene.

Helen Adamson koos emaga.

FOTO: Erakogu

«Krimi» saatejuht Kristjan Ojang

Mu ema on kõva küpsetaja. Lapsepõlves oli näiteks täiesti tavaline asi see, et nädalavahetusel oli meil mõni värske kook laual. Ausalt öeldes käib igasuguste kookide küpsetamine emal praegugi erinevate tähtpäevadega kokku. Sageli tuleb aga ahjust uus kook välja ka seetõttu, et lihtsalt tuli tuju küpsetada.

Seoses ema kookidega tuleb mulle meelde üks lugu lapsepõlvest. Kui olime noorema vennaga umbes nii 10-12 aastased, mõtlesime, et teeme emale hoopis ise emadepäevaks ühe ägeda koogi. Pärast väikest vennaliku vaidlust ostustasime kakaokooki küpsetada ja sellele kommidega peale kirjutada «Head emadepäeva». Tõsiasi oli see, et ega me vennaga tegelikult suuremad küpsetajad ei olnud ja ilmselt unustasime midagi olulist taigasse lisada, sest kook tuli lõpuks selline õhukese võitu ja kiri oli ka pooleldi koogi sisse vajunud. Aga ema tegi sellest hoolimata näo, nagu oleks see üks vahvamaid ja ilusamaid kooke olnud, mida talle eales pakutud. Lõikas omale mõned tükid ja sõi rõõmsalt ära. Sellest koogiküpsetamise loost saime vennaga ilmselt hea õppetunni selles suunas, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja kui kink tuleb südamest, siis võetakse see igal juhul suure rõõmu ja tänutundega vastu.

Kristjan Ojang.

FOTO: Konstantin Sednev

«Õnne 13» stsenarist Andra Teede

Ema suutis 90ndate nappide vahenditega ikkagi mulle ja mu õele täieliku unelmate lapsepõlve korraldada. Kõige toredam oli muidugi see, et me veetsime kõik suved Salmistu küla erinevates kämpingutes ja randades, kus mu perekond on sügavast nõukogude ajast saati käinud.

Need nädalad ja kuud mändide all väikses külakeses olid nii toredad. Salmistus ei olnud siis poodi ja kui midagi vaja läks, hääletasime seljakottidega Kuusalusse. Vahel läks tormise ilmaga elekter ära ja süüa tegime lõkke peal. Värske tilli ja värske kartuli lõhn tuletab mulle ikka veel kohe Salmistut meelde, kuigi sellest ajast on kakskümmend aastat möödas.

Ükskord lasime kohalikul joodikul ennast tema aerupaadiga viia Pedassaare saarele, sest ema ja tädid tahtsid sealt seeni korjata. Pedassaare oli olnud piiriala ja sinna ei tohtinud varem üldse minna, aga 90ndatel juba võis. Joodik võttis meid siis ilusti peale ja viis saarele ning lubas rannas oodata. Kui õhtul metsast tagasi jõudsime, oli ta aga kadunud. Hämardus. Mobiiltelefone ju ei olnud ja ega keegi ei teadnud ka, kus me oleme. Laste ees tehti muidugi head nägu, aga ma arvan, et tegelikult olid ema ja tädid päris mures, et mis nüüd saab. Kamba väikeste lastega ilma peavarjuta öösel asustamata saarele väga ikka jääda ei tahaks.

Tegime siis lõket ja vaatasime ilusat päikeseloojangut, kui lõpuks hakkas küla juurest mandrilt väike paadike paistma, mis meie poole liikus. Selgus, et joodikul oli janu tulnud ja ta mõtles, et käib ja toob sadamast endale pudeli õlut. Lastele oli jäätist ka.

Salmistus muidugi lugesime ka palju raamatuid ja ka kirjanduspisiku sain ma emalt. Kokkuvõttes poleks paremat ema osanud tahtagi ja palju õnne talle emadepäeva puhul!

Andra Teede (lilla dressikaga) koos perega

FOTO: Erakogu

Laulja Stefan

Kui olin väike, siis ema tegi koguaeg süüa ja mina andsin talle hindeid toidu eest 1-5. Tavaliselt sai ta 4+ või 5-, ma olin päris kriitiline. Ja ükskord ta tegi mu lemmikud praetud kartulid. Sellised mõnusad kodused ja siis ma andsin talle hindeks 2+. Siis ema küsis: «miks Stefan? Mis valesti?» Ma vastasin: «liiga maitsev».

Stefan Airapetjan.

FOTO: MADIS SINIVEE / POSTIMEES/SCANPIX

Palju jõudu ja jaksu kõikidele tublidele ja toredatele emadele sellel toredal päeval!