Ameeriklane Ralph Ciavolino mängis seitse aastat pilli Rootsi kitarrivõluri Yngwie Malmsteeni bändis. Nüüd tegi ta elus kannapöörde, kolis Eestisse ning kutsuti kohalikku rokkansamblisse Must Hunt.

Võib öelda, et Ralphi elu on olnud kirev. Ta on käinud sõjas, elanud 18 aastat pereelu ning mänginud bändis, mida teismelisena fännas. Ralph nägi oma silmaga, kuidas 80ndate rokilegendid esimesi samme tegid. Nüüd on ta Eestis, et aidata maailmaareenile kodumaine rokipunt Must Hunt.

Kohtun Ralphiga mai esimesel pühapäeval Tallinnas Telliskivis Roundsoundi stuudios, kus Must Hunt parasjagu uut muusikat treib. Tal on seljas Frank Zappa pildiga T-särk, et olla «nii ameerikalik kui võimalik», nagu ta ise ütleb. Iseloomuliku pearäti võtab ta Marko Atso, bändi liidri palvel pildistamise ajaks ära.

Rõõmsameelse, ent tagasihoidliku olemisega Ralph räägib jutte, mida kuulan noore rokifännina tõelise imestusega. Bändikaaslased hoiatavad, et mees võib tundideks lobisema jääda ja selles veendun ka ise. Kui seljataga nii põnev elu, jätkub juttu kauemaks.

Kuidas sa Eestisse sattusid?

Muusika on hea sõiduk, millega läbi elu liikuda. Ma kohtusin Bradiga (Musta Hundi kitarrist Brad Jurjens) 2016. aastal Miamis. Ta kutsuti võistlema kitarristide konkursile koos inimestega üle kogu maailma ning nad esinesid samal kontserdil Yngwie Malmsteeni, Steve Vai, Gus G ja Rudy Sarzoga Whitesnake’ist… Ozzy (Osbourne) oli seal, samuti Nicko McBrain Iron Maidenist, kes on mu hea sõber.

Kui ma kohtasin Bradi, tekkis meie vahel silmapilkselt vendlus – see on kirjeldamatu tunne. Me pidasime sellest ajast saati ühendust ja ta palus mind oma sooloplaadile mängima. Mängisin sisse ühe loo tema albumil «Deranged» (2017), kus laulis Jeff Scott Soto, kes oli 80ndatel Yngwie Malmsteeni bändis, nii et Brad tõi kokku Yngwie laulja ja bassimehe – väga lahe värk. Koostöö sujus kenasti.

Mullu novembris tuli Brad oma pulma jaoks Las Vegasesse, kus ma parasjagu elasin. Käisime õhtust söömas ning ta palus mind mängima oma uuele sooloplaadile ja küsis, kas ma tuleksin Eestisse salvestama. Ta arvas, et mulle meeldiks siin ning rääkis, et plaanib rokkbändi kokku panna ja hea sõbra toetus kulub ära. Ma jäin nõusse ja see on üks paremaid otsuseid, mida olen elu jooksul teinud. Mulle väga meeldib siin.

Kas sa olid selleks ajaks juba Malmsteeni bändist lahkunud?

Jah, Yngwiega lõppes koostöö aasta varem, ma lahkusin bändist 2017. aasta juulis. Yngwie bändiga olin jõudnud «teekonna lõppu». Ta oli karm ja nõudlik juht, kelle käe all oli väga raske ja kurnav toime tulla.

Mul on sõjaväeline taust (muheleb), nii et see oli minu jaoks natuke lihtsam kui mõne teise jaoks. Ma pidasin ilmselt bändis vastu kauem, kuna olen varasemalt pidanud hakkama saama kaootilises keskkonnas, kus pole täidetud isegi põhivajadused, mida on inimese normaalseks toimimiseks vaja.

Pärast mõnd aega, kui oled sellises olukorras liiga kaua, muutub see psühholoogiliselt kahjulikuks – isegi kõige vintskema ja tugevama inimese jaoks. Minu jaoks oli loogiline, et kui tahan ellu jääda, pean sellest olukorrast minema jalutama.

Ma olen Yngwiele väga tänulik kõige eest, mida ta minu heaks on teinud, ja muusika eest, mis on mind inspireerinud olema nii hea muusik kui võimalik. Pean teda tänama, kuna ma poleks siin, kui poleks olnud teda.

Fakt, et kuulsin tema muusikat esimest korda 14-aastaselt ning 42-aastaselt sain mängida koos temaga Rootsis 35 000 inimese ees – veelgi parem, see oli mu sünnipäeval – oli tõeliselt imeline tunne, unistuse täitumine.

Ma armastan Yngwiet kui inimest, sisimas on ta väga lõbus ja sümpaatne mees. Kõik tahavad temalt midagi, nii et ta peab olema väga ettevaatlik – pole kerge olla Yngwie Malmsteen. Müts tema ees maha, ta on üks töökamaid muusikuid ja viljakamaid laulukirjutajaid. Ma loodan, et ühel päeval saame maha istuda ja jälle juttu rääkida, mitte et me praegu vaenujalal oleks, aga tal on kombeks alati edasi liikuda ja mitte kunagi tagasi vaadata.

Musta Hundi uus bassimees, ameeriklane Ralph Ciavolino.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Paljud on Malmsteeni tõpraks kutsunud ning ta ise nimetab ennast diktaatoriks. Kas inimestega ebaviisakalt käitumine on tulemust väärt?

On üks asi, kui tead, mida tahad ja kuidas seda saavutada, teine aga see, kui oled lihtsalt ebaviisakas, teed inimestele haiget ega hooli teiste vajadustest. Ma saan aru, miks edukad inimesed peavad karmid olema, aga paljud lähevad sellega üle piiri.

Ma ei oleks seda kunagi mõistnud, kui poleks näinud pidevalt pealt, kuidas inimesed Yngwielt midagi tahavad ja nõuavad. Kõigile ei saagi kõike anda! Esiteks lood endale karmi kuvandi ning mõne aja pärast eeldadki inimestest halvimat ja arvad, et kõik tahavad sinult midagi võtta või varastada.

Naiivne ettekujutus, mis mul muusikuelust ja tuuritamisest oli, purunes täielikult, kui Yngwiega tuuril käisin. See avas mu silmad elule, mida inimesed tavaliselt ei näe. Muusika on selline kaval asi, et saame alles vanemas eas aru, et kõik, mida pidasime tõeliseks ja puhtaks, tegelikult ei ole seda. See on kalkuleeritud, pakendatud, reklaamitud, ilusaks ja läikivaks poleeritud. Me arvame, et muusika taga on loominguline inspiratsioon ja mõnel erandlikul juhul see nii ka on, aga tegelikult on see illusioon.

Kuidas sa aru said, et see on lihtsalt illusioon?

Kui käisin Yngwie bändiga esimest korda USAs tuuritamas, tahtsin fännidele heameelt teha ja purustada müüdi, et Yngwie pole just maailma kõige lahkem inimene. (Ohkab sügavalt.) Mäletan üht korda, kui fänn ootas pikalt kontserdipaigas, et saada Yngwiega pilti ega tahtnud ära minna. Ütlesin Yngwiele, et see kutt ei lähe minema, ja ta palus mul teha midagi, et fänn ära läheks. Niisiis ütlesin sellele kutile, et hangin talle Yngwie autogrammi ja siis peab ta ära minema. Yngwie andiski autogrammi, fänn oli õnnelik ja tänas mind, kallistas ning läks minema.

Järgmisel päeval esinesime teises linnas ja kontserdipaigas ootas seekord 4–5 fänni, kes ütlesid mulle, et nende sõber teisest linnast rääkis, et ma aitan fännidel Yngwie autogramme saada. Ja siis ma sain aru… (lajatab käega vastu põlve) mind kasutati ära.

Varem arvasin, et Yngwie oli natuke liiga ettevaatlik, aga siis veendusin selles omal käel. Sel hetkel sain aru, et sõna «fänn» on lühend fanaatilisest. Nägin, et fänne ei saa kunagi rahuldada, nad on alati näljased ja tahavad tükki sinust. Saan sellest aru, kuna olen ise ka fänn olnud ja olen endiselt fänn, kui mõne oma iidoliga kohtun, aga fänni ja fanaatiku vahel on erinevus.

Yngwie on nišiartist, kujuta siis veel ette, milline elu on Mick Jaggeril. Kui palju inimesi tema ümber tahab olla, tema riietest tükke rebida, tema autolt antenni pihta panna või mida iganes… Samas olen ka näinud, kuidas Nicko McBrain, Iron Maideni trummar, on leidnud kõikide oma fännide jaoks aega.

Inimestel on hullumeelne tahtmine kuulsaks saada, eriti praegu noortel sotsiaalmeedias. Minu meelest peaksid nad arsti juurde minema (naerab).

Nagu sa ütlesid, oli Malmsteeni bändis mängimine sinu jaoks tõeline unistuse täitumine. Kui raskelt tuli otsus bändist lahkumiseks?

See oli natuke keeruline situatsioon, aga nagu iga teisegi suhtega, pole vahet, kas see on töö, naine, tüdruksõber või isegi pereliige, kui see võtab sinult liiga palju vabadust ja sa ei käitu enam mehena, polegi sa enam mees. Sel hetkel pole vahet, kui edukas sa oled või kui palju raha teenid, sest siis hakkab tervis alla käima, enesehinnang langeb ja inimesed su ümber hakkavad sind kohtlema kehvemini.

Inimesi innustab kuulsuse, õnne ja reisimise «präänik». Nõrgad järgnevad präänikule. Nõrgad võtavad vastu aina vähem, lootuses, et saavad ühel päeval rohkemat, aga minu kogemuse põhjal saab öelda, et elus nii ei lähe. Sa pead olema juht, pead teadma, mida tahad, pead selle nimel võitlema. Sa ei saa inimeste mantlisabast kinni hoida ja loota, et kunagi saadab sind edu.

Maailmas on miljon muusikut, kes on paremad kui mina. Nad ärkavad hommikul, tõmbavad ajalehed keha küljest ja otsivad midagi hamba alla, nii et... (naerab).

Musta Hundi uus bassimees, ameeriklane Ralph Ciavolino.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Tuleme tagasi sinu juurde. Kust sa pärit oled?

Ma sündisin Brooklynis New Yorgis, 1970. aastal. Mu isa oli itaalia päritolu mereväelane, ema on Puerto Rico indiaanlane, nad kohtusid hilistel 60ndatel Puerto Ricos. Ma kasvasin üles Long Islandil New Yorgis, mis on suurlinna äärelinn. Kui sain 15-aastaseks, kolisin Los Angelesse, kus veetsin oma teismeea ja keskkooliaastad.

Tundsin juba tol ajal muusika vastu suurt huvi, kuna mu isa laulis bändis. Majas, kus üles kasvasin, harjutas keldris üks suur 15-liikmeline bänd, kes mängisid Chicagot, Earth, Wind & Fire’it, Tower of Powerit (70ndate bändid – toim). Muusika oli mu isale tähtis ja kodus mängis alati muusika.

Just sel ajal, kui hakkasin aru saama, millist muusikat ise teha tahan, ja sain inspiratsiooni bändidelt nagu Metallica, kuulsin Yngwie Malmsteeni ja Racer X-i, kolisin ma New Yorgist Los Angelesse – olin kogu selle muusika keskmes. Oli äge tunne olla 80ndatel Sunset Stripil ja näha kõiki neid bände, näiteks Guns N’ Roses oli just kuulsaks saanud.

Ma ei tundnud sellist sorti rokkmuusika vastu nii suurt huvi, ma olin tohutu Rushi fänn. Mulle meeldis tehnilisem muusika, nagu progerokk.

Kui Los Angelesse kolisin, nägin esinemas Racer X-i (kohalik hevibänd – toim), kus mängisid Paul Gilbert ja Scott Travis, kes on praegu Judas Priesti trummar. Gilbert andis mulle kitarritunde.

Veel veidram lugu on see, et elasin tol ajal Yngwie läheduses ning kui olin 16-aastane, kõndisin tänaval ja täpselt minu ees peatus auto, kust astus välja Yngwie Malmsteen. Vaatasin maja, mille ees ta peatus ja nägin Rootsi lippu lehvimas. Mul oli seljas särk kirjaga «Yngwie on jumal» ja ta märkas seda. Ta küsis mult, kust ma tulin, ja ütlesin, et elan samal tänaval. Ta ütles, et tule sisse, hängime.

Tõsiselt?

Jah! Ma olin teismeline poiss, kes sai Malmsteeniga hängida. Ta oli sel hetkel oma karjääri tipus – «Trilogy» (kolmas sooloalbum, 1986 – toim) oli mõne aja eest välja tulnud ja ta valmistus «Odyssey» salvestamiseks.

Ma olin Malmsteeni juures, kui Joe Lynn Turner (USA laulja bändidest Rainbow ja Deep Purple – toim) kohale tuli ja esimest korda Malmsteeniga kokku sai. Nägin, kuidas nad proovisid esimest korda laulu «Hold On», Yngwie akustilisel kitarril ja Joe Lynn laulmas. Mina, lihtsalt üks 16-aastane laps, istusin seal ja vaatasin, suu maani lahti. See oli nagu hullumeelne unenägu.

Sain seal paar korda käia ja Yngwie oli mulle üheks suveks kui suur vend. Ma tundsin tema muusikaga sidet ja ta oli minuga väga lahe.

1987. aastal oli Californias maavärin, mis ajas nii minu kui Yngwie maja segi. Selle peale otsustas mu isa, kes oli New Yorgi eluga harjunud, et maavärinad pole tema jaoks ja kolisime tagasi idarannikule: mina New Yorki, vanemad Floridasse. Yngwie kolis ka New Yorki, aga ma ei teadnud seda, kuna me ei puutunud enam kokku.

Õige pea algas Lahesõda ja ma läksin vabatahtlikult teenistusse, kuna olen patrioot ja armastan oma riiki. Tegin seda hea meelega ja teeksin uuesti.

Sõjast tulin tagasi naise ja lapsega, nii et rokielul oli kriips peal.

Mis aastal see oli?

1993.

Nii et sellest ajast kuni 2005. aastani ei võtnud ma kitarri kätte, ei mänginud ega kuulanud muusikat. Siis sain teada, milline päriselu välja näeb. Ei olnud unistuste tagaajamist, minu unistus oligi pere ja poeg. Ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu, kõik juhtus täpselt nii, nagu pidi.

Musta Hundi uus bassimees, ameeriklane Ralph Ciavolino.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Kus sa sel ajal töötasid?

Ma olen elektroonikat õppinud, nii et töötasin mitmel ametipostil, näiteks raadioside tehnikuna ja elektromehaanika insenerina. Siis juhtus väike asi nimega 9/11 ning kõik töökohad kadusid, see oli raske aeg.

Kas sa olid 11. septembri terrorirünnakute ajal New Yorgis?

Ma olin tegelikult Floridas. New Yorgis on asjade loomulik käik see, et kui inimesed saavad vanemaks, kolivad nad Floridasse, kuna ei viitsi enam külma ja lumega tegelda. Florida on imeilus, soovitan seda kõigile. Kui keegi kavatseb Ühendriikidesse reisida, tehke endale teene ja minge Floridasse. See on paradiis!

Ma loodan, et Must Hunt saab piisavalt edukaks, et ma saan pool aastat Eestis olla ja ülejäänud pool aastat Floridas.

Märkasin, et sa ütled eestipäraselt Must Hunt, nii et Marko Atso geniaalne plaan anda bändile kakskeelne nimi on luhta läinud.

Jep! Ja ma ei saanudki alguses aru, kui kaval see on. See tähendab eesti keeles musta hunti, aga Ameerikas tähendab see lihtsalt, et peab jahtima.

Ma üritan austada Eesti kultuuri ja keelt, hääldada sõnu õigesti ja saada aru, mis mu ümber toimub. Ma olen Eestis olnud kolm nädalat, olen palju mööda maailma reisinud ja kuulnud erinevaid keeli, aga ameeriklasena pole ma näinud ega kuulnud midagi, mida annaks eesti keelega võrrelda. Eesti keel on nii iidne ja haldjalik (naerab).

Ma tõlgin praegu Musta Hundi laule inglise keelde, hea sõbranna Mareena abiga – veel üks asi, mis Eesti juures hea on, siin on lahedad tüdrukud. Üritan aru saada mõttetegevusest ja kontseptsioonist, mis sõnade taga peitub, ja see on nii erinev kõigest, mida oskaksin ette kujutada.

Hispaania või itaalia, isegi rumeenia keelele saab mõne ajaga pihta – neis on korduvad mustrid, umbes nagu muusikas. Aga eesti keelega on nii, et iga kord, kui tundub, et saad asjale pihta, pole see tegelikult üldse nii. Sõnade tähendused on nii… ma ei tea isegi, kuidas seda kirjeldada, aga nende taga on muistne mõistus, kõik on nii ehe, pole ilustusi ega sitse-satse.

Olen ka märganud, et kui ingliskeelseid laulusõnu eesti keelde tõlkida, ei jää midagi järele, kuna eesti keeles saab kõike palju lühemalt öelda.

Täpselt!

Ma olen seda ka märganud, et kuna eesti keeles on palju silpe ja täishäälikuid, on sõnade rütm väga musikaalne. Inglis- ja eestikeelsete mõtete vahel on suur tühimik. Eesti keele rütmi ilu läheb ingliskeelses tõlkes kaduma.

See on minu jaoks tõeline rännak, mis mulle hirmu nahka ajab, aga ma saan sellega hakkama.

Oled sa peale Musta Hundi veel Eesti muusikat kuulanud?

Kuulasin Arvo Pärti, klassikalise muusika meistrit. Tema muusika on väga ilus ning tekitab mulle tumeda ja talvise tunde – see meenutab mulle külma ja pimedat talve, mille lõpuks tuleb päike välja.

Mulle meeldib veel Metro Luminal, olen neid kuulanud. Rainer Jancis on Eesti aare, tal on muusikuna uskumatu pärand, mul on väga hea meel nüüd tema sõber olla. See mees on geenius, ta aju on nii unikaalne ja mõttetöö, mis ta muusika taga toimub, on imetlusväärne. Tõelised asjad peavad ajahambale vastu ja tema on teinud seda 30 aastat. Eesti peaks olema temasuguse geeniuse üle väga uhke.

Musta Hundi uus bassimees, ameeriklane Ralph Ciavolino.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Mul on tunne, et Eestis on palju muusikalisi geeniusi, keda ei hinnata piisavalt, eriti rokkmuusikas.

Jah. Ma arvan, et eestlased kardavad, et kui rokk ja hevi saab populaarseks, siis toob see kaasa nende kultuuri allakäigu. Võib-olla avab see ukse mõjutustele, mida siia ei taheta. Ma saan sellest mõttest aru, aga see tähendab, et kui roki võidukäik tuleb – ja see tuleb kindlasti – ja see, mida esitletakse, on siiras, aupaklik ja ühendav, kunsti ilu tõeline definitsioon, võtavad inimesed seda palju paremini vastu.

Asi on ka selles, et Eesti on nii noor riik. See on nagu laps, kes sai just 21-aastaseks ja hakkas jooma ja sai esimese pohmaka. Ta pidutses natuke aega ja tal oli tore, aga nüüd mõtleb, et kurat küll, mul on peavalu ja pean sellega toime tulema. Nii et Eesti peab välja mõtlema, kuidas sellest peavalust lahti saada ja edasi pidutseda.

Ma arvan, et maailm on valmis, et Eesti tuleks maailmalavadele. Ja see muudab ilmselt eestlased närviliseks, kuna kardetakse, et inimesed avastavad Eesti ja see pole enam saladus. Aga ma arvan, et asjad, millel on hea energia, ületavad neid barjääre, stereotüüpe ja hirme ja ma tahan sellest osa saada.

Ma olen Eestis kohanud kolme või nelja uskumatult andekat muusikut, see on hullumeelne, kui palju talenti neil on. Võib-olla on nad pikki aastaid talvepimeduses tööd rüganud, aga ma usun, et nende kevad ja suvi on peagi käes. Mulle tõesti tundub nii.

Kas sa usud, et Mustal Hundil on väljaspool Eestit tulevikku?

Absoluutselt. Ma ei oleks praegu siin, kui ma ei usuks sajaprotsendilise kindlusega, et sellest projektist saab asja. See on korralik bänd ja neil on hea töömetoodika. On alati eriline, kui bändis mängivad isa ja poeg (trummar Marko Atso ja kitarrist Simo Atso on isa ja poeg – toim), nii et nende vahel on sümbiootiline suhe. Freddy (Tomingas – toim) on suurepärane laulja, ta on samuti bändis uus, ta on imeline laulja ja äge kutt. Brad on mulle kui vend.

On hea tunne olla bändis, see on tõeline bänd. Meil on lõbus ja inimesed saavad sellest muusikat kuuldes aru. See energia on nakatav ja see on universaalne asi. Kui inimesed kuulevad meid mängimas, isegi kui laulud on eestikeelsed, tunnevad nad meie energiat ja positiivsust. Kui laulude ingliskeelsed versioonid tulevad välja, toimub tõeline plahvatus, kuna siis jõuame suurema publikuni ja nad tunnevad sama, mida meie praegu.

Mis mulle selle bändi juures kõige rohkem meeldib, on lõbus suhtumine – nagu Van Halenis, kui nad 80ndatel alustasid ja tõid endaga alati peo kaasa. Kõigile meeldib see, kõik tahavad jälle bände näha. Inimesed on tüdinud trummimasinatest ja «supergruppidest». Olge nüüd! Tänapäeval on iga bänd, mille üks liige on kellegi kuulsaga sama plaadi peal mänginud, supergrupp. See on rumal.

Eesti kontekstis võiks Musta Hunti ka supergrupiks pidada.

Hea küll, võib tõesti, aga ma tunnen, et seda väljendit on liiga palju kasutatud, et inimesi bändi kuulama meelitada ja seda supergrupina turustada. See on tühi sõna, sel pole tähendust. Inimesed ostavad lihtsalt nime pärast plaadi, aga ei kuula bändi muusikat. Musta Hundiga see nii pole.

Ma olen väga kaua tahtnud bändis olla, kuna olen alati olnud lihtsalt palgatud muusik, kellel pole suurt rolli. Mustas Hundis nii pole, see on võrdne bänd.

Nii et diktaatorit seekord pole?

Ei, üldse mitte. Marko on hea visiooniga trummar ja ta on ameeriklase moodi. Ta on kõige üllatavam asi, mida olen Eestis kohanud. Ma ei teadnud, et keegi temasugune eksisteerib. Eestlased on enamasti tagasihoidlikumad, neil läheb kauem aega, et asju läbi mõelda – see on üleüldse Euroopas nii. Aga New Yorgis, kust ma tulen, on nii, et tee seda kohe… mitte isegi kohe, tee seda juba eile! «Mida, sa polegi veel valmis?» Markol on samasugune suhtumine.

Me oleme stuudios 8 tundi päevas, mitu päeva nädalas, töötame laulude kallal ja paneme sellesse hoole ja armastuse. See on see, mida inimesed kuulevad, kui me valmis saame.

Musta Hundi uus bassimees, ameeriklane Ralph Ciavolino.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Yngwie bändis pidid sa ilmselt lihtsalt tema bassipartiisid jäljendama?

Jah. Ta andis mulle natuke vabadust teha seda, mis ma ise tahtsin, kuna kaht samasugust kontserti pole olemas. Yngwie vahetas alati repertuaari ning veel seda ja teist. Ta ei öelnud minu mängimise kohta kunagi midagi, aga ma sain ise aru, kui talle miski ei meeldinud. Ta lihtsalt vaatas laval mu poole natuke kurja pilguga.

Ja siis pärast kontserti küsisin, kas ta mäletab, miks ta selle laulu ajal minu poole vaatas, ja ta vastas (imiteerib Yngwie madalat kähedat häält): sa mängisid ühe noodi poole tooni võrra kõrgemalt. Viiekümne noodi rägastikus kuulis tema üht poole tooni võrra kõrgemat nooti!

Mõnikord üritasin lugudele vürtsi lisada ja enamasti see talle meeldis. Muusikaliselt polnud ta kunagi diktaator, selles mõttes oli temaga imeline koos töötada. Kui koos mängisime, polnud muusika kunagi probleem. Raske oli kõikide teiste asjadega.

Temaga oli nii, et kui sinuga midagi võõras riigis juhtus, pidid üksi hakkama saama. Iga kord, kui temaga tuurile läksid, pidid endale ütlema, et riskid oma eluga… ja mille nimel? Kui sa jääd tuuril haigeks, on see su oma süü. Tuur peab edasi minema, teine bassimees on juba ootamas. «Nägemist!» (Naerab.)

Sa oled nüüd Musta Hundiga ühe korra esinenud?

Jah. Jõudsin Eestisse ja kaks päeva hiljem läks eelmine bassimees minema, nii et mul oli kolm päeva, et kontserdi jaoks valmis olla. Õppisin kolme päevaga 15 laulu (naerab) ja kuigi see polnud lihtne, oli see lõbus ja ma olen tehtud töö üle väga uhke.

Ma proovisin isegi eesti keeles tausta laulda. Tegin enne siia tulekut oma kodutöö ära, õppisin põhilisi keelereegleid, nii et sain sõnade laulmisega hakkama ja üllatasin isegi ennast. Nägin teiste nägudelt naeratust, kui laulsin õigesti.

Kuidas sind kontserdil vastu võeti?

Ma arvan, et läks väga hästi, kõigil oli tore. Fännid, kes on Musta Hunti esimesest kontserdist saati kuulanud, nõustuvad, et uus laulja ja mina viime bändi uuele tasemele. Kõik ütlevad sama asja: Laura (bändi esimene laulja Laura Prits – toim) meeldis neile väga ja ta tuli hästi toime, aga see on loomulik edasiminek.

Sama kehtib Toomase kohta (eelmine bassimees Toomas Pihel – toim). Ta on hea bassimees ja kõigi hea sõber. Ta oli ka minuga väga lahke, olgugi et ma olen nüüd tema asemel. Ma ei tulnud Eestisse, et teda asendada, see lihtsalt juhtus. Ma olen rääkinud temaga pärast seda, nii et meie vahel probleemi pole.

Sa oled ilmselt harjunud suurema publikuga. Kas see mõjutab sind, kui palju rahvast kontserdil on?

Ei, ma ei hooli sellest üldse. Kas on üks inimene, tuhat või 50 000 inimest, üritan ikka esineda samamoodi, sama intensiivsuse ja energiaga. Loomulikult on adrenaliini rohkem, kui on suurem publik, kuna rahva ja bändi vahel käib energiavahetus. Nii et kui rahvast on vähem, tuleb endast natuke rohkem anda. Minu jaoks on see ikkagi sama asi.

Ma üritan olla alati nii hästi valmistunud kui võimalik, et saaksin kontserdil nautida, mis mu ümber toimub, ega pea pillimängus kinni olema. Repertuaar peab olema kui osa su DNAst või närvisüsteemist, et ei peaks selle peale mõtlema.

Minu jaoks on nii, et lavale minek on kui kirikus käimine: tunnetad looja ja loomingu puhast energiat, mis iganes see ka poleks. Ma ei taha enda usku sellega seostada, aga ma usun, et kõik nõustuvad, et mõnikord mõjutavad meid mingid teised jõud. Loominguline energia, või kuidas keegi seda kutsuda tahab.

Mina nimetaksin seda maagiaks.

Jah, täpselt, maagia. See ongi maagia. Ma usun maagiasse täielikult.

Siia tulemine on mulle mõjunud kui taassünd. Tunnen ennast täiesti uuena, kogu mu elu on täielikult muutunud. Ma ei suuda isegi meenutada, kes see inimene oli, kes teisele poole lompi jäi. See mees on nüüdseks läinud.

Musta Hundi uus bassimees, ameeriklane Ralph Ciavolino.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Kui vana sa oledki?

Juulis saan 49-aastaseks.

Kas sellises vanuses elus kannapööret teha pole hirmus?

Üldse mitte. See on parim otsus, mille olen kunagi teinud. Mul on suurepärane perekond, kes mind toetab. Nad andsid mulle õnnistuse, sest teavad, et ma järgnen oma unistustele. Kõik on minu pärast väga uhked ja elevil.

Kas see ongi elu, mida kujutasid ette, kui 15-aastaselt rokkstaariks saada unistasid?

On küll. On tõesti.

See on hullumeelne, sest tahtsin seda kõike juba ammu teha, aga sõjavägi ja pere ja laps tulid vahele. Ma kasvasin suureks. Sa ei saa aru, mis elu on, enne kui vastutad teise inimese elu eest, kelle oled siia maailma toonud. Nii et kui täidad truult oma kohustust, saad selle eest tasu. Ma usun seda alati.

Pöördepunkt tuli minu jaoks 2005. aastal, kui sattusin Florida Hollywoodis kokku Geddy Lee’ga (Ralphi lemmikbändi Rushi laulja, bassimees ja klahvimängija – toim), kes tuli just ühest restoranist välja. Mul oli Kanada tiimi hokipusa seljas, Rushi nokamüts peas ega suutnud uskuda, et temaga kokku juhtusin.

Ta oli seal oma perega ja läks parasjagu autosse. Ma ei tahtnud olla tavaline fänn, nii et tänasin teda imelise muusika eest ja ütlesin, et ei küsi talt autogrammi ega fotot, vaid andku ta mulle paar sõna head nõu. Ja ta ütles mulle – see oli üks nali vanast Ameerika reklaamist – et paneksin bändi kokku tagasi («Get the band back together!»).

Pärast seda, kui ta autosse istus ja minema sõitis, läksin ma baari, jõin paar õlut ja ütlesin endale: tead mis, ma ei lõika rohkem juukseid lühikeseks, tulen kontoritöölt ära, hakkan uuesti bassi mängima, hakkan täiskohaga muusikat tegema ja mind ei koti, mida keegi teine arvab. Ma teen selle ära, see on mu unistus. Seitse aastat hiljem mängisin Yngwie Malmsteeni bändis.

Kui mu poeg sai 18 ja ma polnud seaduse järgi enam tema eest vastutav, olin ma lõpuks vaba ja mulle tuli pakkumine mängida Yngwie bändis. Raske töö kannab alati vilja.

Sellise mõttega meie tunniajane jutuajamine lõppes. Kas Ralphi lootus Mustast Hundist rahvusvaheline bänd teha läheb täide, näitab aeg, aga meestega rääkides on näha, et usust ja armastusest muusika vastu, mida tehakse, puudust ei tule. Vaevalt nad siis enne jonni jätavad, kui mõne maailmalava on vallutanud.