Endine Keskerakonna ja riigikogu liige Olga Ivanova rääkis suure persooniloo ajal ka palju poliitikast. Ta meenutas, kuidas Simson Ratase poolt tanki pandi, kuidas inimesed poliitiliste mängude tõttu külmas olid ja muudestki laiema avalikkuse eest varju jäänud seikadest.

Ma olen teinud intervjuusid muusikute, näitlejate ja ajakirjanikega ning nüüd esimest korda ka poliitikuga. Vaatamata Olga Ivanova küllaltki noorele eale on tal juba korralik kogemustepagas. Ta alustas poliitikas 2006. aastal, oli linnaosavanema abi, siis ise linnaosavanem ning lõpuks ka riigikogu liige.

Ivanova teatas mõned kuud tagasi, et loobub ema surma pärast poliitikast, sest tal on emotsionaalselt raske jätkata.

Kuigi ta praegu tegeleb oma projektidega, siis ei ole ta välistanud poliitikasse naasmist.

Nn kolme õe (tema, Yana Toom ja Oudekki Loone) osalenud ja praeguseks Keskerakonnast lahkunud Olga Ivanova rääkis küllaltki värvikalt oma poliitikakarjääri algusaastatest ning erakonna siseelust. 

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Kas poliitika tundub seest poolt sama hirmutav kui väljaspoolt?

See on inimeses kinni. See on inimese enda valmisolek välja astuda oma mugavustsoonist. Poliitika on üldse selline tegevus, mis paljudele ei sobi.

Mis teeb poliitika raskeks? Mis on see, mille jaoks on vaja kindlaid isikuomadusi?

Töö riigikogus on üldse midagi muud kui töö parteis. Ma alustasin noortekogu tööga. See oli organisatsiooni tasemel väga lõbus ja tore ning ma arvan, et me kõik olime tollel hetkel sellest tööst vaimustuses. Seda oli isegi tööks raske nimetada, sest see oli pigem vabatahtlik tegevus. Alguses oli küll pigem parteitöö, siis juba päris erakond. See nõudis oskust inimestega suhelda, kaasa mõelda, kaasa rääkida jne. See oli suhteliselt keeruline ka just Ida-Virumaal, kus noored olid ühiskondliku töö suhtes passiivsed. Seda teed nad tavaliselt ei vali, nad mõtlevad pigem igapäevase töö peale. Ja kuidas peale kooli ja gümnaasiumi pigem raha teenida. See oli väga põnev, kui lapsed ja noored olid koos meiega valmis üritusi korraldama. Tol hetkel, kui ma tõmbasin Narva noori kaasa, siis nemad ütlesid, et see oli parim integratsiooniprojekt üldse. Siis nad hakkasid kasutama ka eesti keelt, mis neil oli olemas, aga Narvas palju praktikat ei saanud. Nagu ka minuga. Ma olen Kohtla-Järvelt pärit tüdruk. Mul oli väga hea eesti keele õpetaja, mul oli hea sõnavara, aga mul ei olnud keele kasutamise oskust. See tuli alles Tallinnas.

See on üks osa.

Kui ma aga liikusin erakonna karjääris edasi, osalesin ka piirkonnatöös, ja ma olin Ratase linnapeaks olemise ajal ühe abilinnapea referent. Kui toimus võimuvahetus, siis läks Ratas parlamenti aseesimeheks ja Edgar (Savisaar) linnapeaks.

Mis aastast me umbes räägime?

2007 või midagi sellist. Edgar pakkus siis Põhja-Tallinna piirkonna asetäitja ametikohta. Intervjuulegi tulles meenutasin ma, kuidas ma alustasin oma poliitilist karjääri siin, Põhja-Tallinnas. Karin Tammemägi oli siis piirkonna juht ja mina tema asetäitja. Mul on siiamaani temaga normaalsed suhted. See, mis temaga pärast tehti, oli kurb, aga see ei puuduta mind.

Poliitiku töö juures on keeruline just avalik kommunikatsioon. Iga valimisperiood toob sinu kohta kriitikat ja poriloopimist.

Aga see on ju rohkem poliitikute ja erakondade vaheline teema. Ajakirjandus ei puutu asjasse.

Ma ütleksin, et vägagi puutub. Kunagi oli meil ajakirjandus väga tasakaalukas ja erapooletu. Ma arvan, et see on väga okei, kui ajakirjanikel ja meediainimestel on oma arvamus. See oleks väga totter, kui keegi ei ütleks midagi ja kõik toimiks vaikides.

Kodaniku tasemel ma saan aru, et ajakirjanikul on oma arvamus, aga ma ei ole nõus, et ajakirjanik kasutab tööplatvormi oma poliitilise ideoloogia väljendamiseks.

Sa mõtled seda ERRi asja (koalitsioonikõneluste ajal loeti ette Ratas kritiseerivad kirjad)?

Mitte nii väga neid. Minu arust on see väga piiripealne käitumine, kui ajakirjanik kirjutab päevakommentaari või arvamusloo selle kohta, keda ta koalitsioonikõnelustel toetab. See ei ole okei. See ei ole ajakirjaniku töö.

Seda küll.

Õnneks ei ole Eestis ajakirjandus nii polariseerinud kui USAs või Suurbritannias, aga seda on ajakirjanduses siiski näha.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Küll aga on positiivne see, et erakondade sees on inimesi, kes julgevad oma erakonnale vastu hakata. Võiks arvata, et kõik erakonnaliikmed teevad nii, nagu juhatus tahab, aga nii ei ole. Just nagu praegu teeb Raimond Kaljulaid.

Nagu juhtus ka meiega. Ma rääkisin juba kaks aastat tagasi, et see maailmavaade, mis Keskerakonnal oli ja mille pärast nii palju venelasi on liitunud sellega, see kõik muutub. Ratas lihtsalt pani täpi i peale. Siis keegi mind ei toetanud. Kõik arvasid, et Ratas jätkab tasakaalukat poliitikat, mida kindlasti ei juhtunud. See toiduahel just Tallinna linnas. Vaata, kui palju venelasi meil istub fraktsioonis volikogus. Neid keegi arvesse ei võta. Keegi nendega ei arvesta.

Keskerakonna sees on juba leitud need inimesed, kes olid süüdi selles, et Keskerakond on üldvalimised kaotanud. Nad ei saanud isegi 27 mandaati, mille sai Edgar, kui ta sai neli aastat tagasi insuldi ja ei saanud korralikku debatti pidada. Isegi siis, kui oli kisma Simsoni ümber, kui ta tahtis peaministriks saada.

Simson peaministriks?

Ratas ju pani ta tanki. Ratas ju kirjutas postituse, kui ta oli kuskil Malaisias, et Kadri Simon peab olema meie peaministrikandidaat. Edgar tuli tagasi, kutsus juhatusse kokku ja otsustas teistmoodi. Ratas pani ta tanki. Intriig. See oligi see erakonnasisene poliitiline mäng, et mõlemaid osapooli omavahel tülli ajada. Edgar ise ütles, et ta ei oleks kunagi uskunud, et kolm inimest teda reedavad: Simson, (Raimond) Kaljulaid ja (Aadu) Must.

Aga see on kõik mineviku teema.

Kui me aga räägime sellest, mis on keerulist riigikogu töös, siis ma läksin sinna suurte eesmärkidega.

Aga kas see jutt vastab tõele, et kui sa oled riigikogus, siis sa mitte ei teeni rahva huve, vaid erakonna huve? Et sa hääletad vastavalt sellele, nagu erakond sulle ütleb, mitte nii, nagu sa ise tunned?

Jah, mõnes mõttes kindlasti vastab see tõele. Esimene kokkupõrgegi Keskerakonna fraktsiooniga oli just teemal, mis puudutas Kohtla-Järvet. Oli kuus maja, mis olid küttest väljas, õues oli -20 kraadi ja inimesed lihtsalt seal külmetasid. Me koos Repinskiga, kes oli ka noor riigikogu liige ja kellel oli ka enam-vähem oma arvamus, tema toetas ka minu mõtet. Me pidime looma mingisuguse seaduseelnõu, mis võimaldaks nendel inimestel oma probleeme lahendada. Koostöös kohaliku korteriühistu assosatsiooniga me selle lahenduse ka leidsime ja see oli inimeste otseleping ettevõtjaga. See andis võimaluse suurel ettevõtjal nõuda raha nendelt inimestelt, kes on päriselt võlgu, nagu korteriühistute puhul tekib. Terve maja saab kütte sisse ja tuleb üks arve, mitte iga korteriomaniku peale. Korteriühistu jagab arve vastavalt ruutmeetritele. See tähendab, et kui pool maja maksab ja pool maja ei maksa, siis lülitatakse tervel majal küte välja. Otselepingud oleksid selle probleemi lahendanud.

Siis mulle fraktsiooni sees öeldi, see oli Mailis Reps, kes seda tegi, et «oi kui tore on näha noori inimesi, kellel silmad veel säravad ja kes tahavad veel midagi ära teha. Meie, vanad tegijad, teame, et see on mõttetu. Sellega pole mõtet välja tulla.»

Mina sain pärast seda teada, et seal on hoopis teised põhjused taga. Tallinna Küte on mingisuguse korvpallitiimi suur toetaja. Üks kokkusaamine meil oli, kus mind ja Repinskit püüti ümber veenda, öeldes, et monopol on väga tore ja niimoodi peabki jääma. Üks maja peabki olema üks klient, kuigi seal võib olla 150 leibkonda.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Keskerakonnal oli siis, et suva, et need inimesed on külmas?

Jah, just.

Mina vaatasin suurte silmadega Valeri Korbile otsa ja ütlesin, et te olite 20 aastat seal võimul ja nüüd jätate inimesed isegi ilma moraalse toetuseta. Me olime tol hetkel opositsioonis ja teadsime, et see eelnõu ei leia toetust jne, aga moraalne toetus peab olema, kui sa tahad, et need inimesed hääletavad sinu poolt.

See on ju täiesti rumal olukord.

Ongi.

Lihtsalt mingi poliitilise mängu pärast inimesed istuvad külmas.

Mina, Repinski, Dimitrjev ja keegi veel. 3-4 inimest kirjutasid seda eelnõu. Ma kaitsesin seda saalis ja loomulikult see ei leidnud toetust. Mina sellega tegelesin ja läksin lõpuni välja, aga see ei olnud fraktsiooni eelnõu. Ma tegin seda koos nõunikuga, kes tegi seda vastu tahtmist, sest juhtkond ei toetanud seda. Fraktsioon oli ligi kümme aastat olnud opositsioonis ja nemad tegelesid 3-4 teemaga, mis neile olulised olid. Kui tuli midagi uut, siis sellega ei tegeletud. See oli minu jaoks šokk. Elu läheb kogu aeg edasi. See, mis oli aktuaalne ja oluline viis aastat tagasi, ei ole enam seda.

Riigikogus olemine õpetas seda, et sinu ideed ja mõtted ei huvita kedagi, kui see ei too kasu kellelegi.

Nii et need poliitilised trikid hakkasid pihta kohe, kui sa riigikokku läksid?

Jah, umbes pool aastat pärast seda, kui me sinna tööle läksime.

Kui sa oma 13-aastasele poliitikukarjäärile vaatad, siis miks peaks inimene, kellel on oma kindel maailmavaade ja soov midagi ära teha, mõne erakonnaga liituma? Miks peaks poliitikasse minema, kui seal ei saa reaalselt midagi ära teha?

Inimene peab minema poliitikasse, kui tal on soov kaasa lüüa. Kasvõi kohalikul tasemel, mis on ka poliitika. See ei ole mõttetu tegevus. Kui inimene tunneb, et talle meeldib vaielda ja ta tahab inimeste eest seista, siis ta peab seda kindlasti tegema.

Paljud inimesed, kes poliitikaga nii hästi kursis pole, ütlevad, et poliitikasse minnakse selle pärast, et head palka teenida. Istud seal riigikogus ning saad kolm ja pool tuhat palka.

Miinus maksud ja see on 2700 kätte (naerab).

Minu kogemus on vaid ühe erakonna põhjal. Siis, kui mina olin linnaosavanem, oli Tallinnas võimalik rohkem ära teha kui riigikogus. Mul vedas, sest ma kogesin nii opositsiooni kui koalitsiooniseisundit. Mina nägin, et Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul istusid terve aja riigikogus ühe sundüürnike teemaga. Erakonnal oli võimalus kompenseerida seda ebaõiglust, mida inimesed olid kogenud, aga nad ei teinud seda. Aga see summa ei olnud 12 miljonit, mida Karilaid tahtis välja maksta VEB fondi ettevõtjatele.

Kui palju see siis oli?

See oli umbes kaks miljonit. Aga see kõik on tahte küsimus.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Kuidas sa enda pealt tunned? Kas poliitikamasin sõi sind sisse, näris puruks ja sülitas välja, või tunned, et tegid midagi ära?

Ma absoluutselt tunnen, et ma olen midagi ära teinud. Isegi riigikogus. See on meeletu kogemus. See arendas mind palju. Ma üldse ei kahetse seda, et ma olen sellega tegelenud 12 aastat. Ma olen isegi tänulik enda vaenlastele (naerab), sest see on ka õppetund, mis nad mulle andsid.

Meediast nägin, et sul oli tihti erakonna sees rohkem vaenlasi kui väljas. Teiste erakondade liikmed justkui seisid sinu eest. Sul on üldse palju skandaale olnud.

Niinimetatud Kolme Õe skandaalist, ma tunnen, et mina võitsin, aga nt Yana kaotas meeletult. Ma kiidan Raimondit selle eest, mida ta tegi. Tema on mingis mõttes varsti ka vene valijate nägu, kes võtab marginaliseeritud vene liikmed enda toetuse alla. Miša Kõlvart, kes sai 17 000 häält, ajab nüüd mingit udujuttu, püüdes põhjendada, miks nad EKREga koos koalitsiooni teevad. Kui tema valijad oleksid seda enne teadnud, siis ta ei oleks nii palju hääli saanud.

Ratas on selles mõttes tark, et ta teeb teiste inimeste kätega seda, mida ta ise teha ei taha. Ratas ise vene valijatega ei räägi ja laseb seda teistel teha. Raimond, Kõlvart ja Yana pandi sellisesse olukorda, kus nemad on süüdi, et venelased ei tulnud valima. Ida-Virumaal oli üldse madal valimisaktiivsus. Nemad said kõige rohkem hääli, aga jäid ikka süüdi.

Erakonnas tekivad konfliktid, kuna seda juhivad kolm inimest. See ei ole okei. Isegi Edgari ajal oli päris mitu inimest, kes omasid teatud mõju ja arvamust. Ei olnud nii, et Reps, Simson ja Ratas otsustavad kõike.

Mida sa arvad rahva seas levinud arvamusest, et poliitikud on korrumpeerunud, lollid ja oma tööd teha ei oska, ning on poliitikas vaid selleks, et saada sooja koha peale?

Ei ole nii. See on tõesti labane arvamus. Selleks, et seadusi lugeda ja ettepanekuid teha, pead sa ikkagi asjadest aru saama.

Kas sinu arvates peitubki praegu probleem Ratase võimujanus või on seal veel midagi? Näiteks Kaja Kallase puudujäägid või Reformierakonna puudujäägid?

Isamaa hirmsasti tahab mängida mingit suuremat rolli. Isamaa on pisikene ja nad olid alati kõige väiksem osa koalitsioonist, aga nendel olid alati kõige olulisemad portfellid. Reinsalu on juba pikalt justiitsministri koha peal istunud. Ja Isamaa armust pannakse kogu see koalitsioon kokku. Nad tahavad mängida suuremat rolli. Reformi ajal pandi valitsus kokku vastavalt mandaatide arvule. Aga eelmine Ratase valitsus moodustati pariteetsetel tingimustel. Sellepärast paljud Ratase ettepanekud ei läinudki hääletusele, sest tal ei olnud enamuse häält. Tema pidi kompromisse tegema ja üks nendest oli ka halli passiga inimeste arvelt. Isamaa tahab mängida suuremat rolli ja sellepärast nad loobusidki Reformierakonnaga igasugustest koostöökõnelustest (Keskerakonnaga on võimalik saavutada rohkem kohti valitsuses kui Reformierakonnaga – V.J).

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Kui Olga Ivanova tahab hiljem poliitikasse naasta, siis Keskerakonnaga on tal küll sillad põletatud. Mitte vaid nende praeguste kommentaaride pärast, vaid nende sündmuste pärast, mis viisid ta nende kommentaaride tegemiseni.

Igal juhul on Olga Ivanova veel piisavalt noor, et poliitiku elu uuesti kompida. Praeguste kogemuste ja läbielamiste taustal võib ta naastes olla tugevam ja sihikindlam kui enne.