Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Kirjanik Sass Henno nägi Koplis pealt šokeerivat seika, kuid ei suutnud kuidagi aidata (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Lapse vastu suunatud vägivald. Pilt on illustreeriv
Lapse vastu suunatud vägivald. Pilt on illustreeriv Foto: Germano Poli/PantherMedia/Scanpix

Kirjanik Sass Henno, kes on lapsepõlves kannatanud koduvägivalla all, nägi Tallinnas Koplis pealt, kuidas nuttev laps jõhkralt autosse tõmmati. Politsei sõnul vägivallakahtlus kinnitust ei leidnud.

36-aastane Henno kirjeldas Facebooki lehel kolmapäeva pärastlõunal aset leidnud juhtumit, kus nuttev laps autosse tõmmati.

Avaldame teksti muutmata kujul.

«15.15. Kopli. Ma nägin just oma maja eest hästi kurba stseeni. Kuulsin läbi avatud rõduukse tänaval lapse hüsteerilist ja üle tänava kostvat nuttu:

«Ära anna rihma, palun sind, ära anna rihma, paluun.»

Lähen rõdule. Pargib üks sinine Škoda. Silma järgi 8-10a poiss seisab auto kõrval puu ääres ega julge autosse istuda. Lapse tundub olevat halvanud reaalne paanika. Auto hakkab ära sõitma, justkui keegi ütleks autost «Jätame su siis siia.» «Ärge sõitke ära, palun!» karjub laps läbi nutu ja jookseb pool sammu auto poole.

Auto seisatab, ja laps hakkab aeglaselt, käed kramplikult taskus ümber auto kõrvalukse poole minema. Kohe kui laps on ukse avanud, tõmmatakse ta jõhkralt kätt pidi autosse. Mul hakkab endal valus. Ma ei oska midagi teha. Oksemaitse on kurgus. Kui palju kordi ma olen ise seda «Palun ära hakka peksma» lauset tatina kasutanud. Te ei taha teada. 

Röögatan rõdult täiest kõrist: «Ei peksa last, ma kutsun politsei!»

Keegi ei kuula. Auto hakkab lahkuma, tagrudab ühele hallile Toyotale sisse ja pidurdab. 

Juhiistmelt tuleb päiksekatega mees välja, karjun talle veel: «Last ei tohi peksta, kutsun politsei!»

«Ma ei peksagi, laps ei kuula sõna,» hüüab mees vastu ja astub autost välja. Vaatab otsasõidetud auto üle ja istub autosse tagasi. 15.17 helistan 112. Nagu vana kala. Aeg. Koht. Auto värv ja numbrid. Kirjeldus.

Auto sõidab minema Vabriku tänava poole. Kaasas laps, keda pekstakse täna ühe mehe poolt täna ilmselt valju appikarjuva nutmise, autoavarii ja minupoolse politsei kutsumise eest ka.

Kui kirjeldan 112-le, et auto hakkab lahkuma, küsitakse: «Kas see auto, millele otsa sõideti, jäi sinna?»

«Jah.»

«Selge, võtame ta omanikuga ühendust.»

«Palun päästke laps! Palun võtke see Škoda maha, seal hakatakse last peksma,» kõlan ise nagu oleksin meeleheitel kümneaastane. Olengi. 

«Jajah, annan info edasi,» ohkab 112.

Ma ei tea. Mitte midagi ei lähe paremaks. Sitt tunne on sees. Ja olen 99% kindel, et sellest lapsest saab ilmselt omakorda aastate pärast uus vägivaldne isa.»

Postituse kommentaarides võttis sõna veel üks pealtnägija, kelle sõnul ei vasta Henno kirjeldus sündmusest tõele ning poiss lihtsalt jonnis. «Mis selle olukorra hulluks tegi, armas inimene, oli sinu lõugamine üle tänava,» kirjutas naisterahvas, kes elab kirjaniku kõrvalmajas.

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder:

«Häirekeskuse hädaabinumbrile 112 laekunud teate peale võttis politsei ühendust õnnetuse põhjustanud juhiga ning palus tal sündmuskohale naasta. Teine juht kutsuti samuti kohale ning liiklusõnnetuse osas said juhid kokkuleppele varalise kahju tekitamises.

Politseinikud külastasid täna pere, kelle osas vägivallakahtlusest Häirekeskusele teada anti. Korrakaitsjad suhtlesid vanemate ja lapsega ning vägivallakahtlus kinnitust ei leidnud.

Julgustan inimesi alati andma teada vägivallakahtlusest. Palume aga, et inimesed annaksid oma tähelepanekutest ja abivajajatest teada otse politseile, kirjutades näiteks piirkonnapolitseinikule või helistades 112. Nii saavad politseinikud asuda infot kontrollima ning juhtumiga tegelema.

Sotsiaalmeediasse pildi postitamine ilma täit infot omamata ning olukorda teadmata võib ringlema panna kontrollimata väited. Seda põhimõtet tuleks järgida eriti alaealistega, kelle puhul peame kaitsma nende õigust privaatsusele.»

Tagasi üles