Video: kuidas hapnikuta jäänud tuuker pääses üle noatera

Tuuker Chris Lemons

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Inglasest tuuker Chris Lemons oli 2012 Põhjamerel parandamas naftaplatvormi naftajuhet, kui temaga juhtus õnnetus, mis oleks talt elu võinud võtta

Ta oli «nabanööri» abil ühenduses abilaevaga Bibby Topaz, saades hapnikku ja soojust, kuid olles ka kontaktis kolleegidega, teatavad nergyvoice.com ja iltalehti.fi.

Mees kuulis, kuidas ta voolik katki läks ja ta eluks vajaliku hapnikuta jättis. 

Õnnetus temaga leidis aset Šotimaa idarannikust umbes 200 kilomeetri kaugusel Huntingtoni naftaplatvormi veealusel osal, kui ta oli 100 meetri sügavusel.  

«Kui voolik katkes, ei saanud ma kohe aru, mis juhtus. Kukkusin merepõhja selili ja mind ümbritses pimedus. Mul oli lisahapnikku minutiteks ja mu ellujäämisvõimalus oli praktiliselt null. Tundsin, et ma ei taha sellisel viisil surra,» meenutas mees nüüd antud intervjuus. 

Kuna naftatorud asuvad meres, tuleb tuukritel nende parandamiseks sukelduda sügavale. Enne seda nad treenivad sügavas basseinis, et harjuda rõhuga, mis neid tegelikul sukeldumisel ees ootab. Pärast sellist treeningsukeldumist on nad rõhukambris.

Sügavale sukeldumise järgselt tuleb pinnale tulla aeglaselt, et ei tekiks dekompressioontõbi, hapnikumürgitust ja lämmastikunarkoosi.  

Lemonsi sõnul läks ta koos kahe kolleegi, Dave Youasa ja Duncan Allcockiga sukelduskellas merre, neid toetas veepinnal laev Bibby Topaz.

Allcock jäi tuukrikellakella, Lemons ja Youasa läskid naftatoru parandama.

«Veepinnal oli tugev lainetus, kuid sügavamal oli vesi selge. Tegemist pidi olema rutiinse sukeldumisega, mida me olime varem palju kordi teinud,» sõnas Lemons.

Enne õnnetust oli ta olnud professionaalne tuuker kaheksa aastat, kuid süvasukelduja vaid poolteist aastat.

Tuuker. Pilt on illustreeriv

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Lemonsi ja ta kaaslaste sukeldumise ajal tekkis merel torm, millle tõttu Lemons oleks võinud elu kaotada. Tuukrite abilaeva hoitaks arvutite abil täpselt sukeldujate kohal, kuid Lemonsi sukeldumisel tekkis süsteemis viga ja laev hakkas liikuma, rebides Lemonsi vooliku katki.

Vahetult enne õnnetust andsid laeval olijad naftatoru parandanud tuukritele teada, et nad peavad kohe minema tuukrikella.  

Lemonsi voolik jäi sukeldumiskella osa taha kinni ja kuna laev liikus juba kaugemale, siis voolik katkes. Teise sukelduja Yousasa voolik katki ei läinud, kuid laev vedas teda kaasa.

Lemons võttis pärast vooliku katkiminemist kasutusele lisahapniku, mida tal oli kuueks minutiks. Ta üritas leida tuukrikella, kuid see ei olenud seal, kus olema pidi.  

«Üritasin võimalikult vähe hapnikku kulutada ja võtsin kägarasendi, et siseorganeid soojas hoida,» menutas mees.

Tuuker Chris Lemons

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Bibby Topazi pardal olnud juhtisid tugeva lainetusega merel laeva taas tuukrite kohale ja asusid kaugjuhtiava roboti abil Lemonsit otsima. Ta leiti, kuid laevas olnud kaameraid vaadanud arvasid, et ta on surnud, kuna ta lebas merepõhjas liikumatuna. 

«Mäletan, kui tegin viimase hingetõmbe. Tunne oli selline nagu vahetult enne magama jäämist. See ei olnud ebameeldiv, kuid mu alateadvuses oli mingi viha, et miks minu elu nüüd lõppema peab. Mõtlesin veel oma kihlatule Moragile ja siis saabus tühjus,» meenutas tuuker.

Lõpuks õnnestus laeval olijatel suunata tuukrikell Lemonsi juurde ja Yousasa, kelle voolik ei olnud katkenud, läks Lemonsit kontrollima. Ta leidis eest teadvusetu mehe, kelle hapnik lõppes pool tundi tagasi.

Yousasa viis Lemonsi tuukrikella, seal võttis ta koos Allcockiga Lemonsilt kaitsekiivri peast ja nad nägid, et ta on hapniku puudumise tõttu näost sinine.

Nende suureks üllatuseks hakkas Lemons mõned sekundid hiljem õhku ahmima ja köhima. 

«Kui ma taas hapnikku sain, siis nägin silmis valgussähvatusi ja mul olid hallutsinatsioonid. Nägin kaaslasi erksavärvilisena ja laialivalguvana, seda tekitab lämmastikunarkoos. Mulle ei jõudnud veel mitu päeva pärast õnnetust kohale, et pääsesin üle noatera. Kui hiljem tuli taipamine, siis oli see ehmatav,» sõnas mees.

Lemonsi juhtumit uurinud sukeldumiseksperdid arvasid, et kuna ta oli 100 meetri sügavusel, kus vee temperatuur on neli kraadi, siis ta elutegevus aeglustus kiiresti ja külm vesi päästis ta.

«Kui kehatemperatuur langeb, organite ja aju tegevus lakkab, siis võib inimene jääda mõnda aega ellu ka ilma hapnikuta. Inimese khatemperatuur on 36 kraadi, kuid kui see langeb kümme kraadi, siis ainevahetus aeglustub poole võrra. Kui aju temperatuur on langenud 30 kraadini, siis võib see pikendada elu 10 – 20 minutit. Kui ajutemperatuur langeb 20 kraadini, siis võib elu pikeneda ligi üks tund,» sõnas sukeldumisasjatundja Mike Tipton.

Süvasukeldujate puhul mängib rolli ka see, et nad ei hinga tavalist hapnikku, vaid segu, mis aitab neil sügaval paremini vastu pidada. Kui sellist segu hingata pikemaajaliselt, siis osa sellest ladestub vereringes ja elundites.

Lemons pääsest õnnestusest eluga ja ka ta aju ei saanud kahjustada. Tal oli vaid paar sinikat jalgadel, mis tekkisid merepõhja kukkumisel. 

Lemonsi juhtum ei ole ainus selline, milles jahedas vees olnud inimene ilma hapnikuta ellu jääb.

Tiptoni sõnul on ta selliseid juhtumeid uurinud ja üks neist leidis aset 2,5-aastase tüdrukuga, kes oli külmas vees hapnikuta 66 minutit, kuid ta jäi ellu.

«Lastel ja naistel on paremad ellujäämisvõimalused, kuna nad on väiksemad ja nende kehatemperatuur langeb kiiremini,» teatas Tipton.

Lemonsi õnnetus leidis aset seitse aastat tagasi. Juba kaks nädalat pärast õnnetust oli mees taas sukeldumist treenimas ja üks kuu hiljem tegi taas tuukritööd.

Ta abiellus pärast õnnetust oma kihlatu Moragiga.

Tagasi üles