Poolteist kilomeetrit kabuhirmu: karupere jälitas Vihterpalus noort naist

«Umbes poolteist kilomeetrit jalutasid nad minuga kaasa, vaikselt liikudes ega lasknud mind silmist, » kirjeldab nädalavahetusel Vihterpalus Harju-Risti RMK matkateel nelja karuga kohtunud Triin Rast (25).  

«Alustuseks kuulsin kõva raginat ja arvasin, et see võib mõni suurem loom olla: põder ehk,» kirjeldab omapäi RMK matkarajal liikunud naine. «Ja siis naksti, suur pruunkaru otse minu ees, ligi kümmekonna meetri peal,» avaldab ta.

«Oleks ma sirgel sammul edasi astunud, siis oleksin ma sellele karule otse kaissu astunud ja ma ei ole kindel, kas see on see kaisutus, mida mul tollel hetkel vaja oleks olnud,» naerab Triin tagantjärele ega salga, et esimene mõte oli jooksu panna. «Õnneks sain sellest kiiresti üle ja tardusin paigale,» tunnistab majesteetliku loomaga kohtunud naine.  

Triinu tehtud foto vahetult enne mesikäppadega kohtumist. Foto: Erakogu

Triin püüdis silmanurgast piiluda, kas pojad võivad läheduses olla. «Lisaks üritasin aimata karu motiive, tunne oli hirmutav ja kaitsetu,» annab tol hetkel valitsenud tundest aimu. «Olin sattunud tema koju, kus kehtivad tema reeglid ja mina kõigest külaline,» selgitab olukorda. Emakaru ei olnud siiski ainus kaasteeline.

«Edasi liikudes avastasin veel kolm karu eest. Tundusid pojad, ehk paari aasta tagused. Võimalik, et emakaru suureks kasvanud pojad,» pakub matkaja, kelle sõnul jalutati mesikäppadega üheskoos kokku poolteist kilomeetrit. «Nad liikusid vaikselt ja aeg-ajalt peatusi tehes. Samas, kui liikusime teineteisele liiga lähedale, liikusid nad eest ära ja ootasid mind veidi kaugemal ees, silmist ei lastud,» kirjeldab ta karude  saadetud matka. 

Paksust laanest ja hirmutavast seltskonnast välja juhatas Triinu Eesti Metsloomade Ühingu infotelefonil tabatud abistaja. «Minu suured tänusõnad talle, sest elus esimest korda karuga silmast silma kohtumine hirmutab ikka päris ära,» on noor naine tänulik heade nõuannete eest, mis abistasid kindlameelselt paksust laanest välja. 

Zooloog Aleksei Turovski soovitused metsas karu kohates: 

1. Kui karu on piisavalt kaugel, 20–30 meetri kaugusel, siis on hea, kui räägid karuga rahuliku hääletooniga. Turovski soovitab midagi rütmilist nagu näiteks: «Tere vürst, miks on su silmad sumedad kui sompus ilmad?».

2. Mitte mingil juhul ei tohi sosistada. «See on energiarikas heli ja võib provotseerida rünnakut,» õpetab zooloog. 

3. Samuti ei tohi mitte mingil juhul joosta. Noortel loomadel, igal juhul kiskjalistel, on ülivõimas jälitusrefleks, instinktiivne. «Näiteks, kui joosta noorte huntide eest, ei saa nad teisiti, kui joosta järele. Jää seisma ja kui hundid jõuavad sinuni, ei tea nad, mida peale hakata,» lisab Turovski. 

4. Karuga kohtudes ei tohi loomale mitte mingil juhul silma vaadata, see on väljakutse. 

5. Selga keeramata hakka rütmiliselt jutustades või luuletust lugedes loomast tasapisi eemalduma. 

6. Kui karu on tagakäppadel, siis ei tasuks Turovski sõnul karta, sest loom tahab lihtsalt näha ja muidugi ennast näidata. 

7. Kui aga karu on madalal ja vaatab otse näkku, liigutab pead ühele ja teisele poole ja inimene on lähedal, siis on Turovski soovitus: «Mine pikali, pane käed kukla peale ja ole vait ning palveta, kui oskad.»