Nike

Gambia on lõhenenud maa

Gambia.

FOTO: Margus Mets

See lõhenenud, põlenud ja kõrbenud maa on Kesk-Aafrikas, Atlandi ookeani ääres, peaaegu ekvaatoril.

Kui tagantjärgi neid fotosid vaatan, tungiks nagu ninna seda punast tolmu ja kuiva kuumust. 40 kraadi, päike, ei kübetki tuuleõhku.

Sellistes savannides tuleb peale tunne, et maailm on hukkunud. Kedagi ja midagi ei ole. Kunagi olevat siingi olnud kaelkirjakud, elevandid, sebrade ja antiloopide karjad, ninasarvikud ja rohkem ning veidi vähem mürgised maod ja roomajad.

Täna võid siin ekselda tunde kedagi nägemata. Kõik on ära söödud. Ametlik versioon väidab, et suured imetajad kütiti Gambias ära juba 100 aastat tagasi kui oldi veel Inglismaa koloonia. Kohalikud suguharud aga tunnistavad, et küttida sai veel ka eelmise sajandi lõpukümnenditel kui Gambia oli juba iseseisev vabariik.

Minu seitsme aasta tagune Keenia kogemus näib siinse taustal ilusa lõpuga muinasjutuna. Polnud juhus, et džiibist vaid kümnekonna meetri kaugusel peesitasid lõvid või et tee ääres nagistas neli-viis kaelkirjakut puude latvu. Ahvid seisid tee ääres ja küsisid peopessa kommi.

Gambia vähesed allesjäänud ahvid põgenevad inimest nähes suure kisa saatel tihnikusse.

Paadiseiklus Gambia jõe harujõgedel ei muutnud savannides tekkinud tühjuse tunnet. Loodus on jõekallastel küll oluliselt lopsakam, kuid peale kümnekonna inimpelgliku linnu ning ühe jõepõhja põgeneva krokodilli ei õnnestunud kohata loomi sealgi.

Kala päästab näljast

Täna päästab Gambia näljahädast kalarikas rannikumeri. Erinevad rahvusvahelised allikad nimetavadki kala Gambia ainsaks loodusvaraks. Kala püütakse puupaatide, võrkude ja kastpüünistega üpris arhailisel viisil. Tööstuslik kalalaevastik praktiliselt puudub. Kui Eestimaal pannakse võrgud õhtul sisse ja hommikul minnakse saaki kaema, siis Gambias on kala nii paksult, et võrke võib sisse panna ja välja võtta mitu korda päevas.

Kalad puhastatakse ja kuivatatakse või suitsutatakse päikese ja kärbeste käes kivikõvaks sealsamas rannas. Pakitakse pappkastidesse ning saadetakse sisemaale. Kala ongi gambialaste põhiline igapäevane toit. Säilitada on seda võimalik vaid kuivatatuna, sest külmutusseadmeid pole. Kodudes keedetakse lõkkel kalad ja meremolluskid tundide jooksul uuesti pehmeks. Ühtlasi hävitab nii pikaajaline keetmine ka kõik siginenud mikroobid.

Siinsed paremad kalad on hea valge puhtamaitselise lihaga. Kõige sagedamini nimetavad kalurid neid Ladyfishiks. Ei julgegi seda tõlkida, sest tulemuseks oleks leedikala, naiskala... Nii naiselik see kala ka välja ei näe.

Tegelikult on ta kord meie koha moodi, siis jälle heledanahalise ahvena nägu. Barracudat hinnatakse kui delikatessi. Samas näeb vaese mehe kala üsna meie särje moodi välja. Kuivatatuna vobla mis vobla.

Püünistesse jääb muidki mereande. Mind hämmastasid 15-20 cm suurused merekarbid, mille küljes sõna otseses mõtte rippus peaaegu kilone lihakäntsakas. Minul tekkis tahtmine sealt paks biifsteek lõigata ning elusalt peast pannile panna. Kohalikult vaatasid valget hannibali üsna arusaamatult ning seletasid, et selle liha peab enne väikesteks tükikesteks lõikama ja päikese käes mõned päevad kuivatama.

Minu lõplikuks veenmiseks kinkisid nad mulle mõned haisvad poolkuivanud tükid ning käskisid kodus enne söömist 2-3 tundi keeta. Tänini ei tea, kui oleksin värskelt söönud, kas oleksin saanud tõelise maitseelamuse või hinge heitnud. Kuivatatud merikarbiliha pidin aga kõva haisu pärast järgmisel päeval ära viskama.

Ei rikkust ei vaesust

Ma ei näinud Gambias karjuvat vaesust. Aga ka rikkust. Õieti polnudki siin mõõdupuud, millega üht või teist mõõta.

See elanike arvult ja territooriumilt Eesti sarnane riik on oma alamate elu korraldanud nii, et neil pole otseselt millestki puudus, kuid pole ka millegi poole ihaleda.

Aafrika taustsüsteemis on Gambia igal juhul õnnelik maa, ei näljakatastroofi ega kurnavaid kodusõdu. Tõele au andes, sellepärast temast nii vähe ka räägitakse.

Kui ütlen, et väikeses likööri ja moosivabrikus saab tööline 100 krooni kuus ja õpetaja maakoolis 450, siis kuidas mõõta, kas seda on vähe või palju? Elektrit, mille eest maksta, enamikes kodudes pole. Isegi pealinna Banjuli poodides hindu väljas ei ole.

Maapiirkondades toimub kauplemine mingil teisel, ilmselt naturaalmajanduslikul viisil. Ma sain teada, mida nad minult, valgelt mehelt, banaani, kala, kohaliku õlle või lihtsalt hea sõna eest saada tahtsid. Need hinnad olid euroopalikud. Kuid kuidas nad omavahel kaupa tehes erinevaid asju väärtustasid, jäigi saladuseks.

Inimesed ise on ilusad, süsimustad, välkuvate valgete silmade ja hammastega. Kehakujult oli rohkem neid, kes sobiksid pigem jõulisteks sprinteriteks kui kuivetunud pikamaajooksjateks. Eriti rahulolevad näisid pontsakad väikesed lapsed. Kuna kondoomi gambialased põhimõtteliselt ei kasuta, siis lapsi sünnib nii palju kui sünnib.

Ja kuna riik maksab laste kasvatamiseks abiraha, siis sageli ongi see ainus pere regulaarne sissetulek. Naisi võib mehel olla mitu. Kuid üha sagedamini lepivad mehed ühe elukaaslasega. Üht naist ja kümmet last on siiski veidi lihtsam ohjes hoida kui kolme naist ja kolmekümmet last.

Mis neil siis on?

Ma ei näinud, et keegi oleks ajalehte lugenud, tegelikult polnud eriti ka kohti, kus neid oleks müüa saanud.

Päevalehti välja ei anta, on mõned nädalalehed. Telejaama ei ole, sest televiisoreid ei ole, sest elektrit ei ole.

Elektrit ei ole, sest riik on suutnud tööle panna vaid ühe kuuest ostetud generaatorist. Ma ei pea vist ütlema, miks arvuteid ja internetti ei ole. Samas on kaks raadiojaama, sest transistorraadiod töötavad ka patareidega. Mõnel on ka Nokia mobiiltelefon, sest riigis on üks GSM operaator.

Riigi ainus transiitmaantee, mis kulgeb läänest itta on nii auklik, et enamasti sõitsime maantee kõrval. Eriti ekstreemsed on need lõigud, mis mingil põhjusel olid aastaid tagasi saanud asfaltkatte. Parem kui seda poleks juhtunud. Mõned teravate servadega augud on peaaegu pool meetrit sügavad. Raudteed ei ole. Sildu ei ole.

Laevastikku ei ole. Rahvusvaheline lennuväli on ainult tänu sellele, et NASA tegi siia oma kosmosesüstikute maandumiseks varulennuvälja.

Enamasti müüakse Euroopast toodud 10-20 aastat vanu autosid. Pole ime, et mõnele on isegi naelkummid alla jäänud. Tõeline äriuudis sündis aga siis kui nägin poes lätlaste Gutta mahlu ja eksootilisi maitseaineid. Mina arvasin, et apelsinid kasvavad Aafrikas.

Gambialased loodavad oma elujärge parandada turismiga. Täna on valgetest uudistajaid siin tõeliselt vähe. Kahtlen, et neid saab tulevikus oluliselt rohkem olema. Tunnetuse, kuidas on kui midagi ei ole, eelistavad mugavad eurooplased enamasti kätte saada vahendatud viisil.