Alex Lepajõe pihtis Soome meediale: kui seda röövi ei oleks olnud, oleksin olnud kindlasti edukam

Alex Lepajõe raamatu «Põgenemine» esitlus 4. aprillil 2017 Solarise Apollos Foto: TONI LÄÄNSALU / PM/SCANPIX BALTICS/Scanpix

Soome kirjastus annab välja eestlasest endise juveelivarga ja paadipõgeniku Alex Lepajõe raamatutriloogia kolmanda raamatu «Põgenemine» (soome keeles Pako länteen - Tillanderin jalokiviryöstäjien tarina ).

Sellega seoses andis Lepajõe Helsingis soome meediale intervjuu, milles rääkis nii oma kuritegelikust ja kirjust minevikust kui praegusest elust, kirjutab iltasanomat.fi. 

Ta kohtus soomlasest ajakirjanikuga Helsingis hotelliks ümber ehitatud Katajanokka vanglas. Kohtumispaik valiti seal, kuna Lepajõe kandis selles vanglas aastaid tagasi karistust.

Lepajõe sai Soomes kurikuulsaks 17. aprillil 1985, kui ta koos kuriteokaaslase Raivo Roosnaga röövis Helsingis Aleksanterikatul asuvat Tillanderi juveeliäri, saades saagiks 1,47 miljonit Soome marka. Järgmisel päeval läksid nad röövretkele Helsingi Osakepankki Käpylä kontorisse, kust viisid kaasa 100 000 Soome marka.  

Lepajõe sai kaheksa aasta pikkuse vangistuse, ta vabanes ennetähtaegselt 1989.

Eestlane kirjutas Soomes vangis olles raamatu «Kapinallinen» (Mässaja), mis ilmus 1987.

Lepajõe sõnul on ta raamatu «Põgenemine» väljaandmine Soomes ajakohane, kuna juveeliäri röövimisest on kulunud aastaid. Pärast karistuse kandmist üritas ta seda kriminaalselt juhtumit unustada, kuid hiljem leppis, et ta elus oli lõik, mis oli täis kuritegevust.

«Kui seda röövi ei oleks olnud, oleksin olnud kindlasti edukam, kuid mu elu ei oleks olnud siis nii keeruline, seiklusrikas ega huvitav. Rööv sulges hiljem minu ees palju uksi,» nentis Lepajõe.

Lepajõe varasem elu on nagu mõnest seiklusfilmist. Paarikümneaastane mees põgenes koos nelja kaaslasega Nõukogude Eestist varastatud kummipaadiga Rootsi, kuna kartsid, et neid saadetakse Afganistani sõtta.

Elu läänes ei olnud selline, nagu nõukogude noored olid ette kujutanud ja kaheksa kuud hiljem saabusid nad Soome.

«Nägime Eestis Soome televisiooni, seal nähtu põhjal arvasime, et kõik on lust ja lillepidu. Tegelikkus oli midagi muud, kuid kui elada nõukogude hallis argipäevas, siis tundus lääs paradiisina,» sõnas mees.

Lepajõe sõnul ta kahetseb, et pani Soomes röövi toime, kuid see on minevik ja ta ei mõtle enam eriti sellele.

Alex Lepajõe 4. aprillil 2017, mil ilmus ta raamat «Põgenemine» Foto: TONI LÄÄNSALU / PM/SCANPIX BALTICS/Scanpix

«Iga inimene teeb vigu, kuid ma ei ole inimene, kes teeks sama vea uuesti. Sel juhul oleksin idioot. Kahetsust on kahte liiki. Ma ei ole selline, kes elas minevikus ja kurdaks siis tehtud vigade üle. Olen teinud sellega lõpparve, sest mineviku pidev heietamine viiks lõpuks hullumajja,» selgitas endine juveelivaras.

Lepajõest sai lõpuks korralik kodanik, kuid kui ta 26-aastasena vangalst vabanes, ei saanud ta pool aastat midagi oma eluga teha. «Mul ei olnud enam ühtegi isikut tõendavat dokumenti. Ei Nõukogude Eesti ega Rootsi oma. Olin vaba kui lind, kuid samas ei saanud ma midagi teha,» meenutas mees.

Lepajõe tegi Soomes musti tööotsi, et hing sees püsiks ja tal süüa oleks. Lõpuks jõudis ta Hollandisse, kus sai tööd firmas, mis transpordib lilli kogu maailmas.

Lepajõe dokumentide puudumine tuli ilmsiks, kui selle firma juht kutsus ta endaga Venemaale Moskvasse komandeeringusse. Sellele reisile ta ei läinud.

Ta õppis Hollandis sisekujundust, tulles Eestisse tagasi 1995. Ta asutas siis Tallinna vanalinnas restorani ja mõni aeg hiljem sai ta oma jutusaate «Täna õhtul Alex Lepajõe».

Praegu töötab Lepajõe laste korvpallitreenerina. Tal on ka firma, mille kaudu üürib Tallinnas kortereid. Ta elab oma naise ja kolme noorema lapsega Lõuna-Eestis, kust ta pärit on.

«Ilmselt mulle ei meeldi kogu elu samasid asju teha, vaid vajan pidevalt muutusi,» nentis Lepajõe.