Keskerakonna endisel liikmel Olga Ivanoval sai hiljuti läbi nelja-aastane tööaeg riigikogus. Paljude silmis ebaõnnestunud ja pigem vastuoluline poliitik näeb ennast aga teisest küljest. Erakonna siseselt palju poleemikat tekitanud Olga rääkis ema ja onu surmast ning selgitas, miks ta oma peret meedia eest kaitseb.

Ma sain Olga Ivanovaga kokku märtsikuu lõpus Telliskivi loomelinnakus. Me leppisime kokku, et me teeme intervjuu Frenchy kohvikus, aga me pidime sealt ära minema. Kuna oli lõunaaeg ja palju rahvast käis söömas, siis me ei saanud piltide tegemise ajal lauda broneerida. 

Aga ei olnud viga. Kui saime pildid tehtud, siis võtsime oma asjad ja läksime kõrvalolevasse «Kärbes» baari. Seal oli palju rohkem ruumi ning vaiksem õhustik. Võtsime Olgaga nurgas olevas laua istet, et meie kedagi ei segaks ja keegi meid ei segaks.

Enne Olga elu ja tegemiste juurde minemist, rääkisime pikalt poliitikast (avaldub hiljem eraldi artiklina). Olga avas sellega ukse maailma, millest mul polnud aimugi. Poliitikavõhikuna oli põnev kuulda, kuidas kardinate taga töö käib ja kuidas päriselt poliitikat tehakse.

Kuid mina olin seal, et rääkida Olga Ivanovaga tema elust ja tema teekonnast selle ajani, mil me koos laua taga, teineteise vastas istusime.

Ja ta rääkis mulle palju intrigeerivat. 

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Kust sa pärit oled?

Kohta-Järvelt.

Mida noores eas Kohtla-Järvel teha oli? Milline oli sinu esimene kokkupuude poliitikaga?

Gümnaasiumi ajal olin aktiivne noor neiu ja tahtsin tegeleda igasuguste projektidega. Noortevolikoguga liitusin ma siis, kui ülikooli läksin. Mul oli hästi tore klassijuhtaja. Mul on sellest ajast meeles, kuidas integratsioon väga hästi toimib. Kümnendas klassis läksime 12 päevaks Saaremaale. Me ei osanud seal väga hästi eesti keelt rääkida. See on umbes sama, nagu sa ei oska ujuda ja siis visatakse tundmatus kohas vette ja hakkad kuidagi ujuma.

Selliseid asju juhtus tihti. Meil olid hästi erinevad projektid. Olid konverentsid, mida me koostöös kohaliku võimuga tegime. Üks suurem projekt on ka, mis mul siiamaani hästi meeles on.

Mina ja veel kaks minu klassikaaslast pakkusid välja, et teeme 1. juunil, see on lastekaitsepäev, meie linnaosas suurema ürituse. Me tegime kõik: programmi, esinejad, meie klassi poisid olid turvamehed. Pärast mõtlesime, et jumal tänatud, et kakluseks ei läinud, kuna see oli Ida-Virumaal, oli õhtune aeg ja igasugused inimesed liitusid meie peoga. Seda enam, et meil oli seal kohalik rokkbänd lava peal. Kuna Tallinnas ma ei tundnud kedagi, tundsin puudust sellisest tegevusest ja ma liitusin erakonnaga.

Ma tahtsin noortega tegeleda ja see tundus väga õige. Mind suunati just Ida-Virumaa peale. Ma leidsin seal suurte linnade klubidesse inimesi, kes hakkaksid uuesti seal aktiivsemalt tegutsema. Narvas oli väga palju rahvast ja see oli väga põnev aeg.

Kui sa Kohtla-Järvel üles kasvasid, siis mis sul sealt kõige rohkem meeles on? Kas sul olid seal oma sõbrad, kellega sa koos aega veetsid või olid sa rohkem vanemate laps?

Mina olin hästi korralik. Rahulik. Distsiplineeritud. Õppisin korralikult. Osalesin vene keele olümpiaadidel. Käisin isegi Moskvas olümpiaadil. Ma olin hästi korralik laps.

Õpihimuline?

Pigem see jah.

Mis su lemmikained koolis olid? Oli sul midagi sellist?

Vene kirjandus. Kusjuures vene keele lõpukirjandi tulemus mul oli halvem kui matemaatika (naerab). Aga matemaatikaõpetaja oli meil hästi range. Ma mäletan, et me valmistusime korralikult. Meil üldse vedas õpetajatega. Eesti keele õpetaja oli ka hästi tore. Ta kolis ka pärast Tallinna. Jah, ma olin selline distsiplineeritud ja rahulik inimene.

Missuguste kooliväliste tegevustega sa tegelesid? Kui olümpiaadid ja akadeemiline pool välja jätta.

Tantsimine. Natuke tantsisin.

Missuguseid tantse?

Mitte peotantsu. Ma proovisin seda gümnaasiumis ise, aga sellega ei läinud väga hästi. Partnerit ei olnud, see on väga keeruline ja nõuab aega. Lapsepõlves oli selline kollektiivne tantsimine. Tantsime rühmas ja me esinesime ka. Kaasaegne koolitants vmt.

Miks sa tantsimise juurde ei jäänud? Kas ei meeldinud?

Meeldis küll. Siiamaani meeldib. Aga sellist asja ei ole kunagi olnud, et ma oleksin tahtnud professionaalseks tantsijaks saada. Spordi vastu ma huvi ei tundnud ja ema siis otsustas, et ma pean liikuma. Midagi füüsilist tegema. See on pigem tervise mõttes.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Hästi paljudel lastel on oma visioon või ettekujutus sellest, kelleks nad tahavad saada. Kui sina olid algklassis või põhikoolis, siis kas sul oli ka mingi unistus, kelleks sa tahtsid saada? Ma sain aru, et idee poliitikas osalemise vastu tuli gümnaasiumis või ülikoolis.

Gümnaasiumis, umbes kümnendas klassis, mõtlesin ma selle peale, et ma hakkan psühholoogiks. Tänu klassijuhatajale, kes tegi klassis testid ja pakkus välja mõned ülikooli erialad, mille peale keegi võiks mõelda. Ta pakkuski mulle välja, et näe, Tallinna Ülikoolis oli tol hetkel riigiteaduse eriala. Lõpuks astusin Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise erialale. See aga on mul siiamaani lõpetamata.

Kuidas nii siis?

Häbi-häbi, tean, aga parem nii kui Kovalenkol ja Rainer Vakral.

(mõlemad naeravad)

Praegu ma olen mõelnud, et teen diplomi valmis. Mul on kõik muud tehtud peale diplomi. Aga siis mõtlesin, kas mind üldse lastakse kaitsmisele, kuna kõik need plagiaadiasjad on nii värsked.

Absoluutselt.

Kõike vaadatakse praegu luubiga läbi. Siis ikka otsustasin, et jätan ühe aasta veel vahele.

Praegu on väga hirmutav aeg jah nii mõnegi jaoks.

Vaata, minu jaoks oli ka väga imelik, kuidas saab inimene mõlemad magistritööd ühel ajal ära kirjutada. Üks teema oli Kovalenkol rahapesu ja teine väikeaktsionärid. Ta pidigi ainult istuma ja kirjutama neid.

Aga kurb. Tunnen kaasa.

Miks? 

Nad peavad ise nüüd kuidagi sellest olukorrast välja tulema.

Kui sa aktiivsemalt poliitikaga tegelema hakkasid 2006. aastal, siis kas see muutis kuidagi sinu elutempot?

Jah, ikka. Iga nädalavahetus oli mingi üritus, mess, koosolekud. Valimistsüklid hakkasid peale. Praegu on valimistsükkel kaks aastat, välja arvatud eurovalimised, mida siis veel ei olnud. Kuna ma olin noortekogus ja noortekogu vastutas noorte ja vabatahtlike eest. Ma mäletan, et siis oli rekordarv noori.

Kui nt Edgar 2015. aastal viimast korda kandideeris, siis oli ligi 600 noort valmistsüklisse kaasatud. Paljud loobusid kahe-kolme nädala pärast, kuna nad õppisid, aga see oli ikkagi meeletu arv noori, kes kaasa aitas.

See kõik mõjutas elutempot, aga mulle see meeldis. Isegi riigikogus olles pidi kogu aeg kuskil olema.

Missugune oli sinu suhteelu või sotsiaalelu, kui sa teismeline olid? Kas vene keelekeskkonnas üleskasvamine on romantiliste suhete mõttes kuidagi teistsugune? Kuidas sa enda oma kirjeldaksid?

Ma olin väga tagasihoidlik tüdruk. Ööklubisse läksin ma esimest korda Tallinnas, siis kui ma olin ülikoolis. Seal ma ei käinud ööklubides ja baarides üldse. Ma olen pärit Kohtla-Järve linnast, aga Ahtme linnaosast. Ja seal on selline tänav nagu Puru.

Seal toimetasid sellised «kuulsused», nagu kriminaalse taustaga kaks venda. See piirkond oli hästi kriminaalne. Õhtuti kuskilt tulles tuli kas ema mulle vastu või keegi saatis mind. See ei olnud turvaline keskkond.

Nii et kui sa Tallinnasse ära tulid, siis sa hakkasid rohkem sotsiaalseks? Tekkisid esimesed suhted ja nii.

Põhimõtteliselt küll. Ma elasin tol hetkel koos sõbrannaga. Ta oli minu kursuselt. Pigem see noortekogu ja kõik see tegevus oli minu jaoks huvitav valdkond, sest tekkisid uued inimesed, uued tutvused, aga niisama ööklubisse minna ma ei osanud, et kellegagi kohtuda. Muidugi, kui vanemaks sain, siis asjad muutusid. Aga siis oli veel ülikool ja noortekogu põhilised.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Sa oled siis päris noorelt poliitikaga seotud olnud.

Mis noorelt. Alates gümnaasiumist või nii. Ma läksin küll seitsmeaastaselt kooli, aga sain oktoobris kaheksa. Nii et ma lõpetasin gümnaasiumi 19-aastaselt.

Jah, aga sa oled praegu 33 ...

34.

Nii et sa oled praktiliselt pool elu poliitikas olnud.

Nojah. Iseseisvast elust.

Poliitika on väga suur osa sinu elust. Või oli. Kas poliitika ongi sinu elu või oli sul ka väljaspool seda midagi?

Väljaspool poliitikat oli mul kindlasti elu. Minu eraelu oli poliitikast kindlasti lahus. Ma ei ole kunagi oma last kaamerate ette tirinud. Ainuke isiklik intervjuu oli mõni aeg tagasi. Rohkem ei ole midagi olnud. Ja ma tegin seda kõike teadlikult. Minu eraelu on minu eraelu. See, mida ma teen poliitikas, on üldse midagi muud.

Isa on minu peres ainuke, kes luges kommentaare ja kõike muud. Nagu sa ka ise tead, siis ega sealt midagi head välja lugeda ei anna. See tekitas temas ... ta oli minu pärast mures. Kuidas mina ikka ennast tunnen ja kuidas ma hakkama saan.

Töö poliitikas tundus talle väga kohutav tegevus – kõik peksavad, kiitust pole. Ta oli sellepärast alati mures. Sellepärast ma ei tahtnudki kunagi oma lähedasi näidata ja nende kohta midagi rääkida. Ma arvan, et ma tegin õigesti.

Päris paljud poliitikud tulevad ise kaamerate ette või teatavad sotsiaalmeedias pulmadest või lapse sünnist. Sa oled sellest kõigest eemale hoidnud?

Muidugi. Mis mind kõige selle juures häirib, oli see, et kui ma läksin sünnitusmajja ... sellest ei teadnud ei Edgar ega keegi teine. Vaid minu ema, isa ja abikaasa teadsid sellest, et ma sinna läksin. Järgmisel päeval Delfi juba kirjutab sellest.

Ma täitsa imestasin selle üle. Kõik ütlesid, et ei, haiglapersonal ei saanud rääkida sellest. Ma küsisin, aga kuidas siis? Kust see tuli? Isegi mu sõbranna helistas mulle ja küsis, kas see vastab tõele. Jah, vastab.

Meedia huvi sinu vastu ületab mõnikord piire.

Aga kust jookseb sinu jaoks piir? Kas abikaasast rääkimine okei, aga lastest enam pole?

Ei abikaasast ega lapsest. Milleks? Poliitikas maksab sinu tegevus, mitte sinu lähedaste tegevus.

Jah, aga poliitika on nüüd väga personaliseerinud. Nüüd ei ole enam erakondade kampaaniad, vaid erakonna juhtide ja selle liikmete kampaaniad. Keskerakonda ei vaadata enam kui erakonda, vaid vaadatakse sealseid indiviide. Ratas, Kõlvart ja teised.

Ma arvan, et ilma selleta saab väga hästi. Mina sain sellega hakkama. Ma ei näe, miks seda peab tegema. Aga inimesed on erinevad, poliitikud on erinevad. Mina otsustasin enda jaoks, et mina teen nii. Teised otsustasid, et lasevad koju, teevad pilti jne. Tehku nii, nagu neile sobib. Minu eraelu jääb varju.

Ma ei tea, kuidas kõik see minu poliitilist tegevust mõjutama hakkab. Ma ei tea, kas ma suudan tulevikus poliitilistel teemadel mitte sõna võtta. Küll aga on kindel see, et praegu teen ma pausi.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Mis su lähiajal plaanid on?

Üks asi on diplomitöö ära teha, aga seda hetkel veel ei plaani. Muidu on plaan puhata ja lapsega tegeleda. Meil on õhtuti huviringid ja ühistegevused. Mul on paar mõtet ka ühiskondlike projektide kohta, aga ma veel mõtlen, kas ma hakkan neid ellu viima või mitte.

Nüüd, kus sa enam poliitikas nii aktiivne pole, siis kas sul on ... võib-olla on see liiga tugeva eeldusega küsimus ... äkki on sul nüüd võimalik naisena elada?

Jah, absoluutselt. Hakkan pidudel käima (naerab). Aastate jooksul ikka mõtlesin, et lähen ööklubisse tantsima või kontserdile, aga kordagi ei saanud üle mõttest, kas äkki filmitakse või tehakse pilti. Paaril korral oli, aga mitte tihti. Tavalise inimese elu on mingis mõttes lihtsam.

Rääkides sinu meediaesinemistest: kas sul on mõni suurem fopaa või apsakas juhtunud?

Ei ole, aga ma ei näinud ära seda filmi, mis Edgarist tehti. Ma ei tea, kuidas minu osa kokku lõigatud sai.

Mina vaatasin mõlemad osad ära ja seal toodi välja see vana asi, et sa olid üks Edgari vihmavarjuhoidjatest. Mida sa sellest arvad?

Tol ajal oli see loomulikult solvav, aga nüüd on suhteliselt suva. Isegi naljakas tegelikult.

Edgar on tegelikult hea näide sellest, kuidas ei pea poliitikat tegema. Ma ei räägi poliitilistest sammudest. Kuna ta oli töönarkomaan ja pühendas terve elu poliitikale, siis see mõjutas tema isiklikke suhteid.

Sa mainisid enne seda viimati antud intervjuud, kus sa rääkisid sündmusest, miks sa poliitikast ära läksid. Missugune läbisaamine sul emaga oli?

Me olime väga lähedased. Ta koliski Tallinnasse, kui ma lapse sünnitasin. Ta oli see inimene, kes aitas mind esimesest päevast. Ema lahkumine oli meie kõigi jaoks suur šokk ja ma arvan, et isa elab seda siiamaani läbi. Väga keeruline.

Kui sa noorem olid ... sa enne ütlesid, et sa olid rohkem vanemate laps, kodune laps, mis tegevusi sa koos emaga tegid? Kas te mängisite lauamänge? Mida te koos tegite?

(Naeratab, silmad kergelt märjad)

Hästi pisikest Oljat ma ei mäleta, aga kuna mu ema töötas Toila sanatooriumis ja lapse jaoks oli seal hästi põnev ... tol ajal oli see tippkoht meie piirkonnas. Ma hästi tihti palusin, et ta võtaks mind kaasa, kuna neil olid hästi pikad tööpäevad, nad pidi ööseks jääma, ja ma läksin temaga koos tööle.

Ma pidin terve tööpäeva tema kabinetis olema ja ootama, millal õhtu tuleb, et külalised ära läheksid, ja ma saaksin siis välja tulla. Ma jälgisin, kuidas ema tööd teeb, ja see oli väga põnev.

Midagi muud erilist ei olnud. Mida sa seal Kohtla-Järvel ikka teed? Jalutasime, käisime tuttavatel külas. Siiamaani on lähedaste ring hästi suur. Isal on mitu venda ja õde. Tihti oli sünnipäevadel ja saunas käimist. Hästi tavaline lapsepõlv.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Kuidas sa enda ema lühidalt kirjeldaksid?

Ema õpetas mind olema lõbus ja naeratama, tema ise oli samasugune. Ta püüdis alati naeratada, oli hästi seltskondlik, hästi tark. Talle meeldisid igasugused ettevõtmised, samas oli ta kodus hästi konservatiivne. Ta muretses alati meie tuleviku pärast. Ta oli selline ema, kes oli oma laste jaoks kõigeks valmis. Ta üritas alati maksimumi anda, et meil oleks kõik hästi.

Kuidas sa tunned, kas ta sai sellega hakkama?

Absoluutselt (naerab). Kahju küll, et ta rohkem pabistas minu pärast kui oli õnnelik, et ma olen poliitikas. Aga ta toetas mind alati.

Kuidas tal sinu isaga läbisaamine oli? Oli neil armastav suhe? Või keeruline?

Ma ei tea, kuidas nõuka ajal saab suhteid kirjeldada, aga ta alati ... neil oli armastav suhe, ta alati toetas isa. Nagu õige naine, oskas ta kriitilisemaid aegu üle elada, vaidlusi ja tülisid tuli vahel ikka ette. Ta oskas õigel ajal rahuneda ja välja hingata ning andis siis inimesele võimaluse end välja elada. Lasi inimesel kõik ära rääkida ja siis edasi minna.

Missugused tugevused sa oled oma emalt pärinud?

Ta ei ole sihipäraselt õpetanud, aga ma vaatasin kõrvalt, kuidas inimestega suhelda, taktitundeline olla, täpne olla. Oma sõna pidada. Alati kella jälgida. Selles mõttes õpetas ta mind palju. Ja ma hakkasin sellele alles nüüd mõtlema, kui sa küsisid. Ma pole kunagi analüüsinud, mida ma olen isalt võtnud ja mida emalt. Aga just inimestega suhtlemine, olla taktitundeline ja see, kuidas inimestega suhelda. Seda on paljudel praegu puudu. See on kõik temalt tulnud.

Kas su emal oli selliseid omadusi ka, mida sa oleksid tahtnud temalt saada, aga aega jäi väheks?

Kuna ma olin vanemate laps, siis olime väga palju koos. Mul on kahju sellest, et kuna ta pühendas väga palju aega perele, abiellus, sai lapsi, siis ma näen, et ta oleks võinud karjääris rohkem saavutada. Samas tean, et kõik inimesed, kellega ta suhtles, arvasid temast väga hästi.

Kuidas sa end praegu tema kaotuse pärast tunned? Kas sa oled edasi liikunud?

See on raske. Kui inimene on elus, siis sa ei mõtlegi tema peale ehk iga päev. Ei helista. Aga kui ta lahkub, siis ei ole ühtegi päeva, mil sa ei mõtle tema peale. Ma arvan, et ma olen praegu seal.

Kindlasti hakkasime peresiseselt rohkem suhtlema. Mu isal on ka mitu haigust. Ema oli alati see, kes jälgis teda. Nüüd on see meie vastutus.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Sa oled kirjeldanud, et sinu ema haiguse kulg oli väga kiire. Millal sa said aru, et sinu ema on sinu elust lõplikult läinud?

Mina olin oma perest ainuke, kes teadis ... kolm kuud enne seda, kui see juhtus, ütles üks arst, et see oli süsteemne viga, et ta sattus sinna, kuhu ta sattus (Ida-Tallinna Keskhaiglasse – VJ) ravile. Tema hoiatas, et emaga läheb nii.

Mina ei tahtnud seda uskuda ... See oli nii valus ja see oli nii .... kogu see keemiaravi ja kõik see, ta nii meeletult kannatas. Ma oleksin tahtnud, et see oleks teistmoodi olnud. Tal oligi hästi keeruline vähk. Kui tal oleks olnud teine arst, teine ravi, siis ehk ei oleks viimased kuud tema jaoks nii õudsed olnud. See oli võib-olla selle juures kõige hullem, et me ei suutnud teda kogu selle asja eest kaitsta.

Sa ütlesid enne, et sinu isa ei ole võib-olla ema surmast üle saanud. Kuidas teil praegu läbisaamine on? Kas te olete lähedasemaks muutunud?

Kindlasti oleme perena lähedasemaks muutunud. Temal ju näiteks lahkus ka vend detsembri lõpus. See oli ka raske. Kui ta haige oli, siis ei suudetud kuidagi tuvastada, mis tal viga oli. Aga kui ta suri ja lahkamine tehti, siis tuvastati, et tal oli vähk.

Ta käis enne seda kaks kuud arstide juures, nii Tartus kui Kohtla-Järvel. Keegi ei teadnud, mis tal on. Tal oli kogu aeg palavik, paha olla ja pea käis ringi. See oli nii järsk, et lausa uskumatu.

Praegu oleme hästi lähedased jah ja hoiame teineteist.

Kas ja millist tuge sa oled nt oma isalt pärast kõike seda saanud? Tema kaotas lühikese aja jooksul kaks endale lähedast inimest.

Ta armastab oma lapselast väga. Väikesed lapsed annavad energiat juurde. Kui koos lapselapsega olla, siis ei mõtle selle kaotuse peale. Sellepärast me püüamegi võimalikult palju koos olla. Ja ka koos lapsega. Minu laps armastab oma vanaisa väga. Kui ta tuleb külla, siis võib alati jääda mõneks päevaks, ja nad mängivad koos. Tõesti, aitame teineteist nii nagu suudame. Keegi meist ei tea, mis tema hinges päriselt on, aga ... see on väga keeruline.

Ta on hakanud palju rohkem oma tervise eest hoolitsema. Ka meie järele vaatama. Peale selle ka igasugustel uuringutel käima.

Pärast kõike seda on täitsa mõistev. Aga vahetame teemat. Kui tihti te perekeskis poliitikast rääkisite? Või kas üldse rääkisite?

Ikka rääkisime. Mehed ikka tunnevad poliitika vastu huvi.

Ja kui sarnased teie poliitilised vaated olid? Kas need tekitasid ka konflikti?

Hmm ... ütleme nii, et ma ei küsinud kunagi nõu. Ma ise otsustasin. Nad toetasid mind igati. Enne seda, kui mina poliitikaga liitusin, meil sellist diskussiooni kodus ei olnud.

Kas Yana Toomi ema toetab seda, mida nad praegu Keskis teevad, ei tea. Meil mingeid pikemaid diskussioone ei olnud. Kui isa millegagi nõus ei olnud, siis ütles ta selle välja. Kõik, mida ma tegin, otsustasin ma ise.

Kui sul on kogu aeg olnud soov emaks saada või tuli see hilisemas elus?

Minuga oli nii, et kui ma tundsin, et ma olen valmis emaks saama, siis ma saingi. See oli kuidagi hästi õigel ajal. Ema hästi palju aitas ... mina ise ei suutnud lapsele öelda, et vanaema enam ei ole. Seda tegi vanaisa. Laps nii armastas teda. Siiamaani armastab, mulle tundub.

Kuidas su laps reageeris uudisele, et vanaema enam ei ole? Viieaastane on küll noor, aga ... milline tema reaktsioon oli?

Kui kirjandust lugeda, siis selgub, et lastel, kes kaotavad oma lähedase, on kolm võimalikku staadiumit. Ma arvan, et me oleme esimeses. Ta nagu teab ... (peatub mõttel)

Ta arvab, et vanaema tuleb veel tagasi?

Jah. Ta mõnikord küsib ... talle räägiti, et vanaema on kosmoses, nagu ikka lastele räägitakse.

Kui on võimalik, siis ma rohkem ei räägiks sellest.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Muidugi. Kui sa emaks said, siis kuidas sa balansseerisid vastutusrikast tööd emaks olemisega?

See oli keeruline. Kuid minu temperamendi pärast oli minu jaoks keerulisem kodus olemine. Mulle tundus pidevalt, et infot ei tule, ma ei jõuda midagi teha ega lugeda. Kui ma rääkisin sõbrannadega, siis nemad ütlesid ka, et esimese lapsega kujutatakse ette ühte asja, aga välja tuleb midagi muud.

Kui pool aastat üldse ei maga, siis saab aru, millest ma räägin. Sa magad, aga kahe tunni kaupa ning peas on kõik segi. Aga kui ma läksin tööle, siis oli vastupidi. Laps ärkas vara, panime riidesse ning tekkis teatud rutiin. Päeval vaatas ema lapse eest ja mina sain päeval toimetada. Pool aastat on kindlasti midagi muud kui esimesed päevad, aga ... ma sellepärast imetlengi näiteks Mailis Repsi.

Lapse isa, kellega ma ka abielus olen, aitas ka hästi palju last kasvatada. Ta ei jäänud koduseks, aga tal oli võimalus palju kodus olla. Kui ma alustasin riigikogu kampaaniaga, siis käisin erinevatel üritustel. Siis aitasid ema ja isa, abikaasa ja tema ema ka. Kogu perekond tuli mulle toeks.

Oled varem öelnud, et sa ei tea, mida sa tulevikus poliitikas tegema hakkad. Aga kuidas isiklikul tasemel on? Kas sa tahad tulevikus veel lapsi saada?

Vahel mõtlen sellele, vahel mitte. Iseenesest oleks praegu hea aeg, kuna laps on viiene ja saab kõigest kenasti aru. Lapsega tuleb väga palju tegeleda ja siis ei saa normaalselt pesemas käia, pidevalt on magamata ööd ja selg on valus. Meestel on kergem, sest isaks olemine on teistsugune. Aga jah, ma ei tea, kas ma tahan veel lapsi saada, aga see ei ole välistatud.

Arvestades kõike seda, mis sinuga viimastel aastatel juhtunud on, siis mis sa arvad, kas sa oled õnnelik?

Jah, ma arvan küll, et ma olen. Inimestele meeldib tihti kiruda palju, aga nad ei mõtle teiste inimeste peale ja sellele, mis maailmas toimub. Kui palju on seal haigeid lapsi, ebaõiglust ja kõike muud. Kui sul on pea otsas, kaks kätt ja kaks jalga ning sa saad endaga hakkama, siis ei ole probleemi. Lihtsalt usu rohkem endasse ja sa saad hakkama.

Mis sind kõige enam motiveerib? Mis hommikul voodist tõusma ja kohe tegutsema paneb?

(Naerab)

Tead, millest ma praegu puudust tunnen? Ma tahan hommikul üles ärgata ja tööle minna. Mulle tõesti meeldis mu töö Lasnamäel. See oli väga huvitav. Mulle meeldib inimestega töötada. Mind motiveerib kõige enam see, kui ma päeva jooksul midagi saavutan. Kui mu laps midagi õpib, kui midagi head on kirjutatud, kui on nõu antud ja saadud. Asjadesse tuleb positiivselt suhtuda ja siis kõik õnnestub.

Viimaseks klassikaline tööintervjuu küsimus, mida ma olen paljudelt küsinud: kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Kui see on suvi, siis ma näen ennast kuskil puhkusel (naerab). Mere ääres. Sooja mere ääres.

Ma ei tea, kus ma näeksin ennast. Ma arvan, et täis naiselikku optimismi oma kontoris tegutsemas.

Olga Ivanova

FOTO: Konstantin Sednev

Ja sellega meie intervjuu lõppes.

Enne temaga kohtumist oli mulle temast räägitud kõiksugu õuduslugusid. Ma ei tea, kuidas teda tema pere, sõbrad ja kolleegid näevad, aga nii palju, kui mina temaga jutustasin, saan öelda, et tema kohta käivad kuulujutud ei vasta tõele.

Olga Ivanova on tark naine, kes suudab oma eesmärgid ellu viia. Ilma poliitiliste mängudeta saaksid paljud kirglikud poliitikud Eesti jaoks rohkem ära teha. Oleks Olgal rohkem õnne olnud, oleks ka tal praegu rohkem tulemusi ette näidata.

Aga Olga Ivanova ei ole veel lõpetanud ja eks tulevik näitab, mida ta ära suudab teha.

Edu talle!