Sten Weidebaum: laulupeo tõrvik kannab endas usku Eestisse ja meie kultuuri säilimisse

Sten Weidebaum Foto: Riina Varol

Tänavuse laulu- ja tantsupeo teabejuht Sten Weidebaum käis külas raadio Elmar otse-eetris ja rääkis suure peo juubeliaasta tegevustest. Weidebaumi intervjueeris hommikuprogrammi «Ärka, kaunis maa!» saatejuht Lauri Hermann.

Mis on laulu- ja tantsupeo juubeliaasta jooksul toimumas? Mis on kõige tähtsam, mida te ise välja tooksite?

Tõepoolest, praegu on käimas laulu - ja tantsupeo juubeliaasta, laulupidu saab nimelt saja viiekümne aastaseks. Kõige tähtsam on loomulikult laulu- ja tantsupidu ise, mis toimub 4.-7. juulini Tallinnas, «Minu arm» on tänavu peo teemaks. Juubeliaasta on täis igasuguseid sündmusi. On üritusi, kus vaatame ajas tagasi. On sündmusi, kus me saame ise laulu- ja tantsupeo liikumisest osa, ka need, kes ise muidu ei laula ja ei tantsi. Hetkel aga vaatame kõik 4. mai suunas, kui kutsume tervet Eestit puhtaks koristama, eesmärgiga pidada juubelit puhtas ja ilusas kodus!

Mida te kõige enam ootate seoses 4. mai ettevõtmisega?

Tegemist on «Teeme ära» talgupäevaga ja see on juba traditsiooniks saanud sündmus. Sel korral on meil koostöö «Teeme ära» meeskonnaga ja kutsume inimesi vaatama meie kodulehelt laulupidu.ee, millistest kohtadest läheb läbi laulu- ja tantsupeo tule teekond. Kuna on juubelipidu, otsustasime korraldada võimsa teekonna. Tuli süüdatakse Tartus 1. juunil ja pärast seda on suisa 33 päeva teel ning tiirutab läbi kõik Eesti maakonnad. Teele jääb sadu kultuuriloolisi paiku ja paljud on neist on sellised, mis vajavad korrastamist, puhtaks tegemist, märkamist ja taasavastamist. Talgude raames on tänaseks juba ligi seitsekümmend tegevust kirja pandud. Need on väga erinevad tegevused - kes kutsub koduküla koristama, kes raiuma võsa, mõni teeb tuleasemeid korda. Kui see laulupeo tuli sealt ükskord läbi läheb, siis on endal seal tore olla. 

Mõneti saab tule teekonna traditsiooni võrrelda olümpiamängude tule liikumisega, kus inimesed elavad külades tee ääres õnnelikult kaasa. Olen märganud, et olümpiamängude tõrvik on tavapäraselt nii väike ja tagasihoidlik, miks laulupeo tõrvik nii suur ja võimas on?

See on see tõrvik, mida kantakse laulupeo rongkäigu ees. Kui sa ütled, et olümpiatulega on paralleel, siis kindlasti see nii on. See tuli on inimestele väga tähtis, ma ise olen selle tule teekonna peaaegu algusest lõpuni 2009. aastal kaasa teinud. See oli uskumatu tunne, mis inimesi valdas, kui nad selle tulega kohtusid. Tõrvik ongi suur ja silmatorkav, me oleme näinud seda piltide pealt, kuidas armastatud dirigendid ja tantsujuhid seda käes hoiavad. See tõrvik on millegi sümbol. Kui ma ütlen, et laulupeo tuli on püha, siis ma arvan, et ma väga ei eksi. See tõrvik kannab endas palju rohkem kui lihtsalt tuld - ta kannab usku Eestisse ja meie kultuuri säilimisse. 

Mis on meie kohaliku inimese jaoks tähtsam, kas laul või tants?

Seda ma ei oska vastata, sest pingeridasid on keeruline teha. Näiteks võin öelda, et tantsijad valmistavad väga innukalt tantsupeoks. Tants on hästi juhi keskne. Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba ütles mulle, et tantsuga käib kaasas saavutusvajadus. Ma täitsa usun teda, sest kui me vaatame seda, kui kaunilt tantsijad oma täpseid mustreid teevad ja kui pühendunult nad oma tulemuse nimel pingutavad - see väga puudutab meid. Kui vaatame laulupeo helikeelt, siis näeme, et see on praktiliselt kõigile jõukohane. Juba sada viiskümmend aastat me oleme koos käinud ja laulupidusid pidanud. Mulle meeldib Marju Lauristini mõte, kus ta rääkis, et kui laulupeo lavalt kõlab midagi ülevat, siis piirid publiku ja lauljate vahel kaovad ja sellest kogukonnast saab kogudus. Need peod on erinevad, kuid räägime ühest asjast - pühendumisest, hoidmisest ja hoolimisest. Nende asjadega nalja ei saa teha, kuid teisest küljest rõõmustavad need meid kindlasti.

Milline oli hiigelaeg laulupidudel? Kui saaksime ajas rännata, kuhu te tahaksite minna?

Võiksime tunda end õnnelikena, sest mulle tundub, et praegu ongi laulupidude hiigelaeg. Laulupeod on väga suureks kasvanud, need on populaarsed ja paljud inimesed tahavad osaleda. Eriti näeme seda, kui vaatame kui kiiresti müüdi läbi laulu-ja tantsupeo piletid. Kui kusagil viiekümne aasta pärast sa küsiksid minu käest, kus oli laulupidude hiigelaeg, siis ma tõenäoliselt ütleksin, et see oligi aastal 2019. Kui sa küsiksid, kuhu ma tahaksin ajas rännata, siis ma ühest küljest tahaks algust näha, mis toimus 1869. aastal Tartus. Tahaks näha, milline see pidu päriselt välja nägi, mida söödi, mida joodi, kes siia kohale tulid ja kuidas laul kõlas. Teine hästi märgiline sündmus oli «Laulupidu 100», aastal 1969. See oli sügav okupatsiooni aeg, kuid ometigi tundub tagantjärele vaadates, et pidu kandis vaba Eesti hõngu. Siis pandi alus nii paljudele traditsioonidele, mida me täna peamegi laulupeol loomulikuks. Näiteks see sama tule teekond, mis sai alguse just aastal 1969. Samuti sai siis alguse traditsioon, et alustame laulupidu lauluga «Koit» ja lõpetame peo lauluga «Mu isamaa on minu arm».

See liigutab kindlasti eestlasi...kuid ka see liigutab ka siia sisserännanud inimesi? Kas seda traditsiooni on tänu multikultuursusele raskem elavana hoida?

Seda on raske öelda. Juba praegusel juubeliaastal kutsusime lapsi üles, et nad joonistaksid pilti teemal «Laulupidu 2069». Küsisime lastelt, mis peaks laulu- ja tantsupidude juures jääma, et te selle peo ka viiekümne aasta pärast ka ära tunneksite...aga samas ka, mis võiks muutuda? Eks siis näeme pilte joonistusvõistluse lõpus. Globaalne maailmavaade tõesti levib ja kõik väikekeeled on seetõttu mõnevõrra ohus. Info liikumine on muutunud nii kiireks, et suurtel keeltel on eelis. Aga multikultuur tähendab ju seda, et neid kultuure peab olema palju ja meil on siin Eestis ju miljon inimest, kes hoiavad meie keelt, kultuuri, väga heal tasemel haridust, imelist koorilaulu ja nii edasi. See on meie panus multikultuursesse maailma. Panustame julgelt oma keele ja kodu hoidmisesse. Me ei pea siin midagi häbenema. Kõik kes siia tulevad, ma pole küll kuulnud, et nad tunnevad siin end kuidagi ähvardatuna....vastupidi pigem. Seda armastust, mis laulupeol õhus on, seda tajuvad kõik!

Teie ja teie kolleegid teete väga tänuväärset tööd, edu teile ja hoidke seda traditsiooni elus ja au sees.

Laulupeol on üks laul, mis ütleb, et «Üksi pole keegi». Me kindlasti teeme kõik, et see pidu oleks hästi korraldatud. Suur aitäh kõigile, kes on palju vaeva näinud ja on teel laulu- ning tantsupeole. Saame kõik juulikuus kokku ja rõõmustame selle üle, et kõik olemas oleme.