:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11973351t1h1e10.jpg)
Ajaloodokumentide ja ta pere andmetel oli meremees George Beauchamp maailmas ainus, kes jäi ellu 20. sajandi kahes suuremas mereõnnetuses, nii Titanicu kui Lusitania katastroofis.
Meremees, kes jäi ellu nii Titanicu kui Lusitania katastroofis (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Beaucham valetas laevandusfirma White Star Line esindajatele oma vanuse kohta, et pääseda tuletõrjuna tööle Titanicule, öeldes et ta on 32-aastane, tegelikult oli ta 42-aastane, teatab independent.co.uk.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11973352t1h9b6c.jpg)
Southamptonist New Yorki teel olnud Titanic riivas 14. aprillil 1912 Atlandi ookeanil jäämäge, mille tõttu tekkis laeva paremasse pardasse auk. Laev läks põhja 15. aprilli 1912 varahommikul, olles pärast jäämäega kokkupõrget veepinnal 2 tundi ja 40 minutit.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11973381t1hf72b.jpg)
Beauchamp oli üks neist vähestest meestest, kes pääses päästepaati ja ta oli laevahuku tunnistajaks. Ta andis Titanicu kohta tunnistusi Briti uurimiskomiteele, ta ütlused on säilinud arhiivis.
Beauchampi sõnul kuulis 14. aprillil 1912 kella 23.40 paiku nagu piksekärgatust. Ta oli siis maisnaruumis ja tema sõnul tõusis vesi seal kiiresti pihani, kuid tal õnnestus koos mitme kaaslasega välja pääseda ja välistekile jõuda.
Mees aitas ohvitseridel täita naiste ja lastega 13. päästepaati, lõpuks istus ta ka ise sellesse ja haaras aerud, üritades paati kiiresti uppuvast laevast eemale viia.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11973351t1h1e10.jpg)
«Jõudsin välistekile, suundudes tüürpoordi. Üks jalg tekil ja teine päästepaadis, aitasin naisi ja lapsi paati. Meil oli raskusi paadi otse hoidmisega. Saime paadi alla lasta ja aerutasime laevast kiiresti eemale, kuna laev uppus silmnähtavalt. Titanic uppus nina ees ja mõnda aega oli veekohal näha ahtrit, kuid ka see vajus lõpuks merre. Laeva uppumisel tekkis kohutavaid helisid, mis segunesid nii uppujate kui paadis olnute karjumisega,» sõnas Beauchmap laevahuku uurijatele.
Meremehe teatel oleks nad oma paadiga läinud vette kukkunutele appi, kuid nad said aru, et veel paari inimese peale võtmisega oleks paat võinud ümber minna.
13. päästepaadis olinud pääsesid appi tõtanud Carpathia pardale. Kokku päästis see laev 705 Titanicu meeskonnaliiget ja reisijat.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11973354t1h89f8.jpg)
George Beauchamp oli ka laevandusfirma Cunard ookeaniauriku Lusitania meeskonnas, kui see Esimese maailmasõja ajal 7. mail 1915 Iirimaa ranniku lähedal Saksa allveelaevalt U-20 lastud torpeedoga pihta sai.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11973399t1h9cf7.jpg)
Torpeedo tekitas Lusitania trümmis lõhkeaineplahvatuse, viies laeva tüürpoordi kreeni. Plahvatus lõhkus roolimehhanismi ja laeva ei saadud juhtida Iiri rannikule. Kuna kreen tekkis kiiresti, siis oli vasaku parda päästepaate võimatu vette lasta.
Lusitania uppus 18 minutiga, elu kaotas 1198 inimest ja eluga pääses 768 inimest. Nende seas oli ka Beauchamp.
Pärast seda katastroofi langetas meremees otsuse, et ta ei tööta enam ühegi suure laeva pardal, vaid eelistab väiksemaid laevu.
Ida-Yorkshire’is Kingston upon Hullis elavad Beauchampi järeltulijad mälestasid teda hiljuti, kuna ta surmast möödus 75 aastat.
Tema lapselapselapselaps Susan Norton sõnas, et Londonis sündinud esiisa kolis Hulli, kus ta töötas aastaid traallaevadel ja teistel laevadel. Hiljem ka kahel suurel ookeaniarikul, Titanicul ja Lusitanial.
Oma elu lõpuperioodi veetis ta Southamptonis, kus ta 1944. aastal 72-aastasena suri.