Mis on Eestist puudu, et see oleks parem riik?
11. aprill 2019, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/24/11820254t1h1ae0.jpg)
Quora on portaal, kus tavainimesed, on nad siis mingi valdkonna eksperdid või lihtsalt asjahuvilised, saavad vastata teiste inimeste esitatud küsimustele. Nagu Yahoo Answers, aga midagi muud. Portaalis on ka palju Eesti-teemalisi küsimusi, ühes nendest soovitakse teada, mis on Eestist puudu, et see oleks parem riik.
Quora lehel võivad vastata kõik registreeritud kasutajad ning nende vastust hindavad teised kasutajad. Mida parem, sisukam ja informatiivsem vastus, seda rohkem hääli see saab ja seda kõrgemal vastuste järjekorras see asub.
Loe ja räägi kaasa, mis on nende inimeste arvates Eestist puudu, et see oleks parem riik.
Thomas Soininen, Eestis elav soomlane
Funktsioneeriv ja õidepuhkenud tsiviilühiskond. Ma olen Eestis elanud praeguseks kaks ja pool aastat. Enne kolimist käisin siin kaks korda kuus kaks aastat järjest. Mis on mulle siiamaani üllatuseks, on hobitegevusteks mõeldud MTÜde puudus, krooniliste haiguste patsientide jaoks ning teiste tegevuste jaoks, mida inimesed saavad vabal ajal teha.
Õiguslik alus on selleks ju olemas, sest Eesti põhiseadus lubab kogunemisi ja liitude loomisi. Selle järgi on arenguruumi veel küllalt, aga seaduslik alus on olemas.
Kuid alati, kui ma olen oma sõprade käest küsinud, kuidas nad hobidega tegelevad või vaba aega sisustavad, siis alati on vastuseks olnud, et nad maksvad teenusepakkujale teenuse või varustuse või juhendamise eest.
/nginx/o/2018/05/03/7821244t1hb9b7.jpg)
Tegevuse osas vahet pole, alati pöördutakse kommertsliku lahenduse poole. See kõlab mulle kummaliselt, sest Soomes on ühendused peaaegu iga tegevuse jaoks, mida sa soovid teha. Registreeritud ühing on juriidiline isik, mis saab raha koguda, organiseerida üritusi ja oma ressursse, et enda eesmärke täita.
Üpris uue immigrandina tunnen ja näen, et ressurside ühisomand läbi MTÜ on midagi kommunismisarnast, ja me kõik teame, et see ei ole hea.
Loodan, et keegi tõestab, et ma eksin. Kindlasti on ühiskonnas valdkondi, millega ma ei ole kokku puutunud.
Arno Taremäe, elab Tallinnas
Kui aus olla, siis ma arvan, et asi on vähene naeratamine. Lubage ma seletan.
Väljaspool oma sõpruskonda on eestlased tõsised ja tihti isegi teineteise vastu vaenulikud. Meil on raskusi teise inimese tänamisega siis, kui me peaksime seda tegema, ja veel raskem vabandust paluda inimeselt, kellele oleme selle võlgu. Lõpuks me pigistame mõlemad kuidagi välja, aga see on kahjuks ilma emotsiooni ja siiruseta.
Ükskord, kui ma koos sõbraga jalgrattaga sõitsin, püüdsin ma seda malli murda, kui naeratasin ja lehvitasin autojuhile, kes meid ülekäigukohas üle lasi. Mu sõber oli šokeeritud ja isegi siis, kui ma seletasin talle enda motivatsiooni, siis ta ei mõistnud, miks ma sooritasin sellise ootamatu viisakuse žesti võõrale inimesele.
Avalikud siiruseavaldused on riskantne asi, eriti kui sa oled mees. Naistele antakse need eksimused kergemini andeks, mis tuleb tõenäoliselt traditsioonilisest arusaamast, et naistel on raskem oma emotsioone kontrollida.
Kui sa oled üksi avalikus kohas ja naeratad ilma mõjuva põhjuseta, siis inimesed arvavad, et sa oled ullike. Seega, kui sa istud bussis ning sulle meenub mõni hea nali, mille peale sa naerma hakkad? Ullike.
Mina näen seda nii, et kollektiivne vastikus naeratamise ja üleüldse emotsioonide näitamise vastu tuleb meie sees peituvast ebakindlusest. See ebakindlus takistab meil täielikult kedagi usaldamast, isegi iseennast, ning takistab meil täielikult osalemast ühiskonnas, et ennast arendada.
Martin Juul
Mis on puudu? Suurepärane imperaatorlik minevik.
Lubage ma seletan. Perioodil 1227–1991 on Eesti alati kuuulunud võõrvõimu koosseisu. Selle perioodi alla kuulub vaid 22-aastane iseseisvuse perioodi, aastatel 1918–1940. Alates aastast 1991 on meil olnud pikim iseseisvuse perioodi pärast Bütsantsi impeeriumit.
Miks ma mainisin Bütsantsi impeeriumit? Ma usun, et te kujutate ette Rooma riigi suurepärast arhitektuurilist pärandit: Colosseum, templid, akvedukt, Pantheon jne. Kindlasti ehitasid ka eestlased põhja poole mõned ägedad kindlused, eks? Tegelikult ei, sest meie kuulus Tallinna vanalinn on sakslaste hilisem kätetöö.
Meil ei ole ajaloost mitte midagi suurepärast ette näidata. Meid vallutati ja ... aastad möödusid ning me täitsime oma sõnakuulelikku kohust olla talupojad. Seda ajani, mil Vene impeerium bolševike revolutsiooni tõttu kokku kukkus. Me kasutasime seda aega läbimurdeks, sest punane armee oli organiseerimata ning nõrk. Ja siis aastal 1991 oli Nõukogude Liit lagunemas ja me kasutasime seda võimalust taas, et vabaks saada.
Kas panete tähele, kuidas me saavutasime oma vabaduse vaid tänu ajaloolisele juhusele?
Kuna me ei ole harjunud enda riiki omama, siis oleme küllaltki passiivne kamp inimesi. Teadmine, et riik kuulub kellelegi teisele, on meil veres. Sellepärast me oma liidreid ei usaldagi. Sügaval sisimas me tunneme, et nad ei hooli Eesti asjast, nad on nagu need mikrojuhid võõrriikide võimu ajal. Neid motiveerib vaid isiklik kasu ning nad on selleks valmis oma inimeste heaolu ohverdama.
Võtame näiteks endise peaministri Edgar Savisaare. Ta oli tugev juht, kes aitas meil iseseisvuse taastada. Aga tänapäeval on ta oma varasema hiilguse hale vari, kes on läinud altkäemaksude, korruptsiooni ja megalomaania teed mööda. Ta muutus suurest kangelase figuurist Keskerakonna «jumalaks» ja siis kukutasid ta oma käsilased ta troonilt.
Me ei ole suutelised iseend juhtima. Me oleme harjunud kandma kaelarihma ja ahelaid. Me liitusime 2004. aastal suure heameelega Euroopa liiduga. Me oleme varmad käsku täitma. Meil on raske paremaks riigiks saada, kui me pidevalt otsime teiste heakskiitu, selle asemel, et ise hakkama saada.
Piret Kivi
Suurepärane ajalugu, mis loob kõrge enesehinnangu ja riikliku uhkuse.
Ma vahel mõtlen, et meie rahvusliku uhkuse võlurid on välismaised spioonid, sest mõned asjad, mida nad teevad, tekitavad minus segadust. Normaalne iseseisvunud riik on seal toimuvate sündmuste kese. Kõik muu toimub selle keskme ümber. Kas sa oled Eesti ajalootunnis käinud? Ma olen. Praegu tundub, et paljud nendest on nagu ajalootunnid Saksamaal. Missugune riik näeb end kauge provintsina?
Ma arvan, et meie suurepärane ajalugu eksisteerib. See tuleb vaid avastada.
Suurepäraseid ajalooaspekte leiab ka «me oleme mõttetu kauge provints» lähenemises. Need elemendid peavad saama põhiliseks. Praegu on need pigem magedad tükid.
Euroopa standardajalugu on aristokraatide ajalugu. Kui see muutub talupoegade ajalooks, siis me võidame. Võrdle lugemisoskust 19. sajandi Euroopaga. Peaaegu kõik Eesti talupojad oskasid lugeda. Euroopa talupoegadega võrreldes olime me akadeemikud.
Tõnis Maldre
Kõige tähtsam osa piparkookide tegemise juures on aeg. Meil on oma probleemid, aga kui aega anda, siis me lahendame need omamoodi ära.
Meil on olnud 200 aastat isiklikku vabadust. Võttis veel sada aastat, et saavutada haridus, sisemine vabadus, poliitilised teadmised ja sihikindlus, et me jõuaksime sellesse etappi, et luua oma riik, et sirutada ja haarata iseseisvus.
22 aastaga ehitasid meie esivanemad riigi, millel kindlasti olid oma probleemid, kuid mis sellele vaatamata oli särav majakas nõukogude, natside ja siis taas nõukogude okupatsiooni all, ja seda ligi pool sajandit. Me taastasime taas oma vabaduse ja ... praegu pole täitsa vigagi, ütleksin ma.
Andres Saar
Parem poliitiline süsteem. Standardne esindusdemokraatia sobib väga kenasti poliitikutele, aga mitte nii väga kodanikele, kes on üpris pettunud. Me ei usu oma poliitikutesse, me ei usalda neid.
Meie poliitiline süsteem on iganenud. Tänapäeval, mil inimesed on palju rohkem informeeritud ning tehnoloogia soodsam, peaksid kodanikud saama rohkem otsuste tegemisel kaasa rääkida.
Me peaksime olema rohkem nagu Šveits. Neil on 700 aasta pikkune demokraatia traditsioon ja meil on neilt palju õppida.
Pavlos Rizos, riiki külastanud ja sellest bloginud
Riigina loen ma seda Põhjamaade osaks, seda keelelise sarnasuse, kultuuri ja vibe'i tõttu. Ma eeldaks, et inimesed on sõbralikumad.
Kui ma seda riiki mõned aastad tagasi külastasin, siis jätsid inimesed mulle halva mulje. Ma ei taha üldistada, aga enamiku eestlaste suhtumine turistidesse on kuidagi ükskõikne ja väga külm. Kas sellepärast, et nad ei ole turismiga veel harjunud? Ärge pahandage, mulle riik tõesti meeldis ja võib-olla ei ole sellised kõik inimesed, aga need, kellega me suhtlesime.
/nginx/o/2018/04/19/7796383t1h5eee.jpg)
Kui me jõudsime Helsingisse, siis ma ootasin midagi palju hullemat, aga soomlased üllatasid mind. Nad ei rääkinud palju, aga olid lahked, viisakad ja abivalmid.
Samuel Grande, elanud Eestis alates 1996. aastast
Parem töökogukonna mõistmine, rohkem üksteise erinevuste tolereerimist, rohkem üksteise unikaalsete omaduste aktsepteerimist ning huvi selle vastu ja inimeste eluks vajalike asjade võimaldamine. Kiire, tavaline ja lihtne. Riik on hea, aga ühiskond on rämps. Vähemalt minu arvates.
Mis teeks Eestis elamise paremaks? Kirjuta aadressil vahur.joa@postimeesgrupp.ee.