Ameerika iseseisvussõja kindral oli bioloogiliselt naine või kesksooline

19. sajandi raamatuillustratsioon, millel on Casimir Pulaski

FOTO: akg/North Wind Picture Archives /Scanpix

Ameerika Ühendriikide Arizona ülikooli kohtumeditsiini antropoloog Charles Merbs uuris koos lahkamisarst Karen Burnsiga Ameerika iseseisvussõja (1775 – 1783) kindrali Casimir Pulaski skeletti, kuid siis ei saadud lõplikku selgust, kas see on ikka tema. Hiljutine DNA-uuring kinnitas seda.  

Poolas Varssavis 1745 sündinud Pulaski võitles George Washingtoni kontinentaalarmees briti vägede vastu ning teda peetakse sõjasangariks nii USAs kui Poolas, teatavad bbc.co.uk ja nytimes.com.

Pulaski suri 34-aastasena 1779, saades Georgias Savannah piiramisel surmavalt vigastada. Ta maeti metallkirstus Savannah surnuaiale ning 1854 püstitati ta hauale mälestusmonument.

20 aastat tagasi transporditi monument renoveerimisele ning siis said teadlased võimaluse sõjakangelase haud avada ja ta luustikku uurida.

Antropoloog Charles Merbs ja lahkamisarst Karen Burns olid need, kes seda tegid, kuid nad kahtlesid, kas see oli ikka kuulsa kindrali luustik.

«Kui me luustikku nägime, pidasime seda naise omaks, sest sellel olid olemas naiseluustikule omased jooned. Lisaks oli see lühike, 160-sentimeetrine. Võrdlesime skeletti Pulaski kohta teadaolevaga. Vanus, luustiku suurus ja võitluses saadud vigastused klappisid. Pulaski DNA ei andnud siis lõplikku kinnitust, et see on tema luustik,» meenutas antropoloog.

Nüüd uurisid kolm teadlast aastatetagust DNAd ja skeleti andmeid uuesti ning saadi kindel vastus, et tegemist on Pulaski luudega. Tema DNAd võrreldi ta kauge järglase DNAga ja need kaks sarnanesid.

«Mehe ja naise luustik erineb eelkõige vaagnaluu piirkonnas. Pulaski vaagnaluu oli naistele omaselt laiem. Lisaks oli Pulaski habras, kuna ta luud oli peenemad kui meesteluud,» sõnas nüüdses uuringus osalenud Virginia Hutton Estabrook.

Estabrooki sõnul oli Pulaskil ka mehelikke jooni.

«Tema kromosoomid, välissuguelundid ja hormoonid ei olnud kindlalt naise või mehed omad, vaid need olid sellised nagu ta oleks olnud enamjaolt naine ja natuke ka mees,» selgitas teadlane.

«Piltide kohaselt kasvasid Pulaskil vuntsid, seega oli ta kehas piisavalt meesuguhormooni testosterooni. Ka ta ristimisdokumendi kohaselt määratleti teda meessoolisena. Samas ta laiad puusad ja võimalikud naissuguelundid andsid talle naiselikud jooned,» lisas uurija.

Pulaski kasvas üles Poolas katoliku usku aadliperekonnas, saades militarahariduse. Ta võitles Vene keisririigi vastu, soovides Poola iseseisvust ja kuulutati tagaotsitavaks. Pulaski põgenes 1772 Poolast Prantsusmaale Pariisi, kus ta kohtus Briti Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvuse eest seisnud Benjamin Frankliniga.

Casimir Pulaski Poola 1932. aasta margil (paremal) koos USA kindrali ja esimese presidendi George Washingtoni ning Venemaa ja Preisimaa vastu Ameerika iseseivussõjas võidelnud Andrzej Tadeusz Bonawentura Kościuszkoga

FOTO: Rights Managed / Mary Evans Picture Library/Scanpix

Pulaski liitus Põhja-Ameerika koloniaalvägedega 1777. aasta  septembris ja päästis Brandywine’i lahingus vägede ülemjuhtaja George Washingtoni elu.

Ajaloolased peavad Pulaskit koos Ungari päritolu Michael Kovatsiga Ameerika Ühendriikide ratasaväe loojaks.

Pulaski luustikku uurinud antropoloogi Charles Merbsi arvates ei teadnud Pulaski, et ta on bioloogiliselt vähemalt osaliselt naine.

«Ta keha juures võis olla ka tema enda jaoks ebatavalist, kuid ta ei pidanud end iialgi naiseks. 18. sajandil ei teatud veel midagi kesksoolisusest ja DNAst,» lisas antropoloog.

Poola-USA Esimese maailmasõja aegne plakat, millel on Poola ja USA lipud ning Tadeusz Kosciuszko, George Washingtoni, Woodrow Wilsoni, Kazimierz Pulaski (paremal) ja Ignacy Paderewski (all) pildid

FOTO: Rights Managed / (c)Robert Hunt Library/Mary Evan

ÜRO uuringu kohaselt on 1,7 protsendil maailma rahvastikust nii naistele kui meestele omaseid jooni.

USA idarannikul tähistatakse märtsi esimesel esmaspäeval Casimir Pulaski päeva. 

Tagasi üles