Laupäeval astus Tallinnas klubis Rock Café üles legendaarne punkparoodiabänd Propeller, et tähistada 40 aasta juubelit. Vaata galeriist, mis kontserdil toimus!
Arvustus ja galerii: neli kümnendit pole Propellerit murdnud
/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)
7. aprill 2019, 17:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1979. aastal kokku tulnud ja aasta hiljem esinemiskeelu saanud menubänd Propeller tõestas eile, et neli kümnendit pole suurt midagi muutnud. Vastupidi, juba 80ndate hakul repertuaaris olnud lastelaulude mõõtu punklood on aastatega kultuslikuks saanud, lihtlabaseid lauluridu karjutakse kaasa kui hümni.
Märkis isegi Peeter Volkonski, bändi ootamatult joviaalne ja vitaalne ninamees, et kui lava ees hüppab tuhandepealine keskealiste hallpeade meri, pole lootus veel kadunud. Volk lubas ka, et Propeller kestab 40 aastat veel, ning isegi kui laval mitte, siis Eesti rahva südames küll.
Õhtu stardipaugu andis 2000ndate alguses tegutsenud punkansambel Koer, seekord küll vähendatud koosseisus: Vaiko Eplik ja Jaan Pehk (ausalt öeldes mõlema õnnestunuim muusikaline projekt). Pehk oli südari äärel, Eplik seevastu nautis tobegeniaalsete lühilaulude esitamist täiel rinnal. Nagu Simon ja Garfunkel, kui nad oleksid laulnud süstivatest lasnamäelastest ja euro tulekust – aga vähemalt sama kaunid harmooniad!
Koera esinemise lõpetas legendaarne «Maiu on piimaauto», mille õige koht oleks laulupeo kavas, vähemasti arvestades kui hingestatult seda eile õhtul kaasa lauldi. Mingil põhjusel jäi tegemata mu lapsepõlveaegne lemmiklaul «Pihkupeksja» – Eplik on pehmoks läinud? Või siis jäi mul lihtsalt paar esimest lugu kuulmata.
Ja siis, väikese hilinemisega nagu suurtel staaridel kombeks, ilmus lavale Propeller. Priit Kuulberg, ka Rujas mänginud basskitarrist, tegi lavale tulles Ruuben Kaalepi «natsimärki» – märk sellest, et Propa on ikka täpselt sama provokatiivne ja päevakajaline kui kunagi varem – ning möll võis alata. Kusjuures nii Koera kui Propelleri laulusõnad pole paljuski oma aktuaalsust minetanud (näiteks «viin on ainus ju, mis raha eest võid saada, kartmata, et tehtud kulutus», eks ole).
Ühtlasi märkis Volk ühes oma järjekordses kihutuskõnes ära, et Propeller on üle elanud nõukaaja ja kõik valitsused ning täpselt samamoodi elame üle valitsuse, mida praegu kokku pannakse. Ja see mõte kõlas päris lohutavalt.
Lisaks mainitud meestele olid laval veel Peeter Malkov, Peeter Määrits, Ain Varts ja lahkunud Ivo Vartsi tütar Aneta Varts. Miks Riho Sibul kontserdi vahele jättis, ei oska pakkuda, aga küllap oli selleks mõjuv põhjus.
Erilise energiaga lajatasid Malkov ja Volk, kes laval tõesõna lõbutsesid, tantsu lõid, omavahel naljatlemisi mõõtu võtsid. Eks suur publikuhuvi mängis siin kindlasti oma rolli: seda oli näha, kuidas bändimeeste silmad särama lõid, kui rahvas «Veel üht Lindat» kaasa üürgas või mõne loo rütmis hüppama asus. Volk pani vahepeal lausa kepi käest ära: öelge siis veel, et muusikal pole tervendavat võimet!
/nginx/o/2019/04/07/11930856t1ha926.jpg)
Kontsert kestis oodatust kauem, tund ja kolmveerand, ning lõpuks ei tahtnud lahkuda publik ega ka bänd. Kohustuslikule lõpuloole «Helinälg» tuli otsa veel ekstrakiire versioon laulust «Oo, kaunis naine», mida sai kontserdi jooksul lausa kolm korda täispikkuses kuulda.
Kui midagi üldse igatseda, siis ainult Urmas Alenderi lõikavat häält, mida on mul olnud võimalus kuulda ja kuulata ainult 1995. aasta punakaspruuni kaanega Propa plaadilt. Aga pole midagi parata, plaat vähemalt veel mängib. Kõik muu on 2019. aasta Propas täiesti paigas.