Demokraatia rattad on aeglased: karusloomafarmide diskussioon on kestnud ligi kümme aastat
Rahvas tegeleb rohkem poliitikutele vastuvaidlemise kui teema arutamisega

Demokraatia rattad on aeglased: karusloomafarmide diskussioon on kestnud ligi kümme aastat

FOTO: Loomade Nimel

Karusloomafarmid on Eesti jaganud kaheks: ühed tahavad nende keelustamist, teised mitte. Mõlemal poolel on nii avaliku elu tegelasi kui ka kõrgeid riigiametnikke. Kuigi karusloomafarmide vastane aktsioon on kestnud ligi kümme aastat, siis ei ole neid siiamaani ikka ära keelatud.

Demokraatlikus riigis on valitsusele väga oluline, mida rahvas arvab. Nende tahe saab varem või hiljem ikka teoks, seda vaatamata sellele, et ühele osale rahvast see ei meeldi. Sellest tingituna on väga kummaline, et Eestis pole karusloomafarme ikka ära keelatud, kuna avalik arvamus on väga tugevalt seda just nõudnud. Ja mitte vaid loomakaitseorganisatsiooniga Loomus seotud olevate inimeste arvates, vaid seda näitavad ka TNS Emori tehtud küsitlused.

Aga kerime aega natuke tagasi ja vaatame, kuidas karusloomafarmide keelustamise diskussioon üldse Eestis algas. See võib anda vastused, miks neid farme pole veel keelustatud ja mille taha kogu protsess on seisma jäänud.

Postimees Online’is on esimesed artiklid karusloomafarmide teemal avaldatud aastast 2010. See näitab tegelikult, kui kaua see teema on aktuaalne olnud, kuigi latentselt. Aga 2010 oli siiski pigem erandlik aasta, sest siis mitte ei räägitud farmide keelustamisest, vaid toodi välja sellega seotud probleem (kajakaparved linna kohal).

Küll aga võiks karusloomafarmide vastase diskussiooni alguseks lugeda 2012. aasta keskpaika, mil tekkisid esimesed märgid sellest, et need farmid võiks Eestis keelustada. Pärast seda ei ilmunud kaks aastat karusloomafarmide teemal mitte ühtegi kirjutist.

Alates 2012. aastast on karusloomafarmide teemal rohkem sõna võtma hakatud. Nüüd ei ole lugude vahel kaheaastast perioodi. 2012. aastal kirjutati majanduslikust seisuskohast aasta jooksul kaks artiklit, kuid juba järgmisel aastal, 2013 oli number kahekordistunud. Tõsi, ka siis ei olnud juttu farmide keelustamisest, vaid farmis tekkinud põlengust. Seda võib kajakaparvede rünnaku kõrval lugeda veel üheks näiteks, et farmid tekitavad keskkonnas tüli ja pahandusi.

Harjumaa, 25.01.2019AS Balti Karusnahk hõberebaste ja naaritsate farm Karjakülas.

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Pärast 2013. aasta põlengu kajastamist ei räägitud farmidest aastal 2014 midagi. Hiljem avaldatud informatsiooni kohaselt hakati 2014. aastal koguma allkirju petitsioonile farmide keelustamiseks. Peale Eestis alustatud petitsiooni suunati kampaania ka riigist välja, et rahvusvahelise surve abil Eesti võimukandjaid mõjutada.

Petitsiooni tegemise tõttu võib järgmist aastat – 2015 – lugeda aastaks, mil farmidest on rohkem kirjutama hakatud. Ja seda ka keelustamise kontekstis.

Esimest korda pandi keelustamine eestlaste südamele 10.11.2015, kui Hollandis keelustati karusloomafarmid. See ei ole Eestiga seotud, küll aga tõi näite sellest, et keelustamine leiab aset ka mujal maailmas. See on oluline ära märkida, kuna näitab, et demokraatia ja rahva tahe toimib: kui rahvas midagi nõuab, siis tehakse see ka vabas maailmas ära.

Kas just Hollandis toimunust tingituna, aga 2015. aasta lõpus toimus karusloomafarmide keelustamise vastane protest. Lisaks toimus Viljandis keelustamist toetav näitus, kus osalesid mitmed Eesti avaliku elu tegelased. Keelustamise pooldajad tegid strateegiliselt hea sammu, kui kaasasid keelustamise kampaania algusprotsessis enda liitlasteks ka avaliku elu tegelased. See võimaldab suuremat meediakajastust (prominentsus üks seitsmest uudisväärtuskriteeriumist), mis omakorda võimaldab sõnumit paremini inimesteni viia.

2015. aasta oli meediakajastuse osas väga suur. Ilmus küll vaid neli lugu, aga need jaotusid mõne kuu peale, mis näitas, et avalik huvi oli olemas. Rahvas tegi midagi kuskil (loomaõiguslane sulgeb end puuri), meedia kajastas seda, kuna seda teemat oli varem kajastatud, ja sõnum jõudis rahvani. Ja nii ringi järel ring.

Harjumaa, 25.01.2019AS Balti Karusnahk hõberebaste ja naaritsate farm Karjakülas.

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Aastal 2016 räägiti meedias esimest korda sellest, et riigi tasemel asjaga tegeletakse. Siis ütles küll tolleaegne maaeluminister Urmas Kruuse, et farme ei keelustata, kui nad täidavad nõudeid. Kuid see väljaütlemine tuli kaks aastat pärast seda, kui farmide keelustamise pooldajad alustasid petitsiooni. Demokraatia rattad on küll aeglased, aga vähemalt töötavad.

Samal aastal hakati üha enam välja tooma, et karusloomafarmid pole majanduslikult jätkusuutlikud. Peale loomakaitsjate võtsid teema osas sõna ka poliitikud (Pilvre) ja nt Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran. See näitas, et keelustamise aktsioon oli jõudnud loomakaitsjate isiklikult tasemelt kõrgematesse instantsidesse. Meedia tähelepanu suurenes ja teemal  tahtsid kaasa rääkida ka teiste valdkondade esindajad.

2016 oli aasta, mil tekkis järjepidev karusloomafarmide teemaline dialoog.

Üha enam ja enam hakati karusloomafarmidest rääkima läbi majandusliku ja ühiskondliku konteksti. Lisaks sellele toodi näiteid mujalt maailmast, et näidata, et Eesti ei ole selles debatis üksi.

Kõigele sellele vaatamata ei olnud inimesed Postimehes ilmunud artiklites kaasa rääkima ehk kommenteerima. Info küll liikus, aga asjaga otseselt mitte seotud inimesed ei tundnud selle vastu veel huvi.

2016. aastal toimus veel kaks märkimisväärset sündmust. Kuigi rahvas meedias karusloomafarmide osas kaasa ei rääkinud, siis selgus TNS Emori uuringust, et keelustamise poolt on 58 protsenti küsitlenutest. Sellele vaatamata lükkas maaelukomisjon tagasi eelnõu farmide keelustamiseks.

Hiljem selgus, et komisjon lükkas eelnõu tagasi ilma 2014. aastal alustatud petitsiooni läbi vaatamata. Kuna 2016. aasta lõpus vahetus valitsus, siis sooviti just petitsiooni olemasolust tingituna kuulata ära uue valitsuse hinnang karusloomafarmide teemas (18.12.2016). Siis pakuti välja viis võimalikku lahendust, mida farmidega edasi teha.

Diskussioon jätkub.

Lugejad liituvad meedias avaldatud diskussiooniga. Ajakirjandus toob näiteid mujalt maailmast, rahvale see ei meeldi. Avalik arvamus on see, et Eesti ei peaks kellegi teise järgi käituma (27.12.2016).

Barbi Pilvre oli üks esimesi riigiametnikke, kes keelustamist taotles. 

FOTO: ANDRES HAABU / PM/SCANPIX BALTICS

2016. aasta lõpp on periood, mil rahvas hakkab teemal kommentaariumis ise sõna võtma. Kui arvestada, et meedia hakkas karusloomafarmidest rohkem kirjutama 2015. aasta keskel, siis võttis rahval poolteist aastat aega, et teemat kommenteerida.

Aastal 2017 avaldati karusloomafarmide teemal juba kuus lugu. Seda on rohkem kui enne.16.01.2017 tegi SDE liige Barbi Pilvre pöördumise farmide keelustamise poolt. See oli poliitiku esimene suurem avalik pöördumine farmide keelustamise kohta. Pilvre loo juures oli ka kaks kommentaari. Avalik arvamus oli suunatud pigem Pilvre ja tema erakonna kui karusloomafarmide keelustamise vastuseisu suunas. Rahvas oli kaasatud dialoogi, aga rahvas keskendus veel valedele asjadele.

11.02.2017 oli päev, mil lähenes keskkonnakomisjonis farmide keelustamise petitsiooni arutelu. Loomakaitseorganisatsiooni liikmed andsid teada, et korraldavad sel ajal aktsiooni, et arutelu jõuaks nende soovitud tulemuseni.

Avaldati uued Emori uuringu numbrid: 69 protsenti eestlastest on farmide keelustamise poolt.

Lisaks sellele oli rahvusvahelises petitsioonis oma hääle andnud 38 000 inimest. Eestis oli petitsioonis allkirja andnud üle 10 000 inimese.

13.04.2017 toimus esimene karusloomafarmide teemaline kajastus televisioonis. Telemagasin «Reporter» kajastas farmide keelustamise rongkäiku.

2017. aasta keskel, 16.05, hakkas keelustamise osas sõna võtma ka ajakirjanduse liikmed. Erapooletuks jääma pidav ajakirjanik, kes on keelustamise poolt, avaldas pahameelt, et riigikogu liikmed ei hääleta. Mitte ei hääleta keelustamise poolt, vaid ei hääleta üldse. Riigikogulased ei täida neile rahva poolt antud volitust.

Avalik arvamus on ironiseerivalt ajakirjaniku kirjatüki sisu vastu. Siinkohal tekkis küsimus: kas rahvas on selle teema kuulmisest juba tüdinenud? Selleks ajaks oli meedia karusloomafarmide teemat küllaltki intensiivselt kajastanud kaks aastat.

Televisioon hakkas keelustamise teema vastu rohkem huvi tundma. Kui Tšehhis keelustati farmid, siis jõudis uudis televisiooni vahendusel ka inimesteni. Varasemat Hollandi ja Jaapani farmide keelustamist teles ei kajastatud.

19.10.2017 toimus rahvusvahelist meediakajastust saanud sündmus. Eesti omanikuga karusloomafarmis Venemaal surid loomad nälga. Loomadele anti kulude kokkuhoidmiseks vähe süüa. Illustreeriv märk, et karusloomafarmid ei ole majanduslikult jätkusuutlikud.

Avalik arvamus oli loo puhul suur. Lausa kaheksa inimest kommenteeris seda teemat. Kaheksa ei tundu suur arv, aga kui vaadata, et inimesed enamasti Postimehe artikleid ei kommenteeri, siis on tegu märkimisväärse numbriga. Aga need kommenteerijad keskendusid pigem ärilisele aspektile kui mõtlesid loomade heaolule.

Kuigi Venemaal toimunud sündmus oli traagiline, siis see just oli see, mida oli vaja, et avalikkuses taas huvi äratada. Kuid sellele vaatamata oli see 2017. aastal viimane karusloomafarme puudutav uudis, mis meediasse jõudis.

Tegelikult ei ilmunud üle aasta sellel teemal mitte ühtegi lugu.

Karjaküla. Karjaküla karusnahafarm.

FOTO: Eero Vabamaegi /

Järgmine uudis karusloomafarmide teemal ilmus 23.11.2018, mil loomakaitseorganisatsiooni kommunikatsioonijuht kirjutas pärast ühte farmi külastades pika ja emotsionaalse loo sellest, mida ta seal nägi ja koges.

Emotsioonidele rõhumine ja detailne kirjeldus sellest, mida ta nägi, paistis toimivat, sest rahvas hakkas kaasa rääkima. Artikkel sai 11 kommentaari. Siiamaani kõige enam, kus räägitakse karusloomafarmidest. Ka nüüd oli avalik arvamus pigem majanduslikku külge arvestav, mujal farmide puhul probleemi ei nähta.

Riigi tasemel toimus farmide keelustamise esimene avalik sõnavõtt natuke vähem kui kuu aega hiljem. 11. detsember 2018 andis keskkonnakomisjon teada, et farmid tuleks majanduslikest ja eetilisest seisukohtadest tingituna keelustada.

Avalik arvamus oli ka olemas, aga see oli ironiseeriv vastus. Rahvale meeldib poliitikute kallal ilkuda. Nende kommentaarid ei ole tihti seotud käimasoleva teemaga, vaid suunatud ühele kindlale poliitikule või erakonnale. Ka see avalik arvamus, mis oli läbimõtlematu ja teadlikult rumal, oli pigem suunatud poliitikule kui teemale.

2019. aasta jaanuaris lükkas riigikogu esimese lugemisega tagasi viimase karusloomafarmide keelustamise eelnõu. Seekord oli tulemus eriti napp, puudu jäi vaid kolm häält. Aga nagu viimane hääletustulemus näitas, siis on aasta-aastalt keelustamise poolt üha rohkem ja rohkem inimesi.

Teema huvitab avalikkust aina enam. Selleks ajaks oli meedias ligi neli aastat teemat kajastanud. Rahva teadlikkus oli suurenenud ning nad elasid sellele elavamalt kaasa.

Barbi Pilvre võttis 22.01 taas kord karusloomafarmide kohta sõna. Ta tõi välja eetilised aspektid farmide keelustamiseks. 

Aga nii ei läinud. Avaliku arvamuse vastuseis oli suunatud poliitiku erakonnale (SDE), mitte teemale endale. Kui mõne suurema ja populaarsema erakonna liige oleks selle teema kohta sõna võtnud, siis võib-olla oleks avalik arvamus teisiti mõelnud. Samas, inimestele meeldib poliitikutele vastu vaielda, seega ei oleks Keskerakonna või Reformierakonna sõnavõtt tingimata muud tulemust toonud.

Inimesed ei olnud eelnõu tagasilükkamisega sugugi rahul ja korraldasid 23.01 rahumeelse aktsiooni Toompea lossi ees. Kuigi proteste on ka varem tehtud, siis tegu oli otsese reaktsiooniga sellele, mida riigikoguliikmed loomakaitsjate arvates valesti tegid. Rahvas reageeris kiiresti, et oma pahameelt avaldada. Lisaks jõudis uudis ka meediasse.

Loomakaitsjad lubasid uue eelnõu esitada kohe pärast valimisi. Järjepidev teema ülalhoidmine ja järeleandmatu käitumine survestavad riigiametnikke, mis näitab, et rahvas hoolib teemast ja ei ole valmis sellest loobuma.

Mingi ja rebase kõrval on tšintšilja kolmas karusloom, mida Eestis kasvatatakse, kuigi esimese kahega võrreldes jääb nende hulk üsna marginaalseks.

FOTO: Elmo Riig

Pärast viimase eelnõu tagasilükkamist külastas Postimehe ajakirjanik Baltikumi suurimat karusloomafarmi ja kirjutas sellest suure, emotsioonidele rõhuva loo (27.01). Need, kes lugeda ei viitsinud, said pilte vaadata.

See näitab, et ka meedia oli selles teemas oma agenda loonud, ja haaras selle kohe hambusse, näidates rahvale veelkord, mis nendes farmides toimub.

Ajakirjaniku aktsioonist paistis kasu olevat, sest rohke pildimaterjaliga lugu kutsus inimesi kõvasti kommenteerima. Loo all oli lausa 62 kommentaari. Tegu on kõige enamaarvulise kommentaaride hulgaga karusloomafarmide loo juures.

Aga ka sel korral läks inimestel point kõrvust mööda. Avalik arvamus oli ühest küljest jälle majanduslik (kuigi on korduvalt räägitud, et majanduslikult ei tasu see end ära) ning rahvas tõi paralleele teiste loomadega: kui keelustatakse karusloomafarmid, siis kas järgmisena lehmad ja lambad jne.

Need kommentaarid annavad mõista, et isegi mitme aasta jooksul meedias käinud diskussiooni ei ole inimesi veel piisavalt informeeritud selles, mida püütakse öelda. Loomulikult on ka võimalus, et nendest põhjendustest keelustamise vastastele ei piisa. Sellele vaatamata tundub pigem, et aastate jooksul avaldatud info ei ole nendeni jõudnud. Kui nii, siis on meedia kolm aastat justkui peaga vastu seina jooksnud, sest sõnum ei ole kohale jõudnud.

Rahva informeerituse kontrollimiseks või tavainimeste arvamuse esitlemiseks korraldas Postimehe meelelahutusportaal kaks tänavaküsitlust (ühe Tallinnas, teise Tartus), kus tavakodanikud said sellel teemal kaasa rääkida. Keelustamise pooldajad kasutasid argumentidena eetilist poolt. Keelustamise vastased argumenteerisid, et karusloomakasvatus on Eestis traditsioon ja see on siin alati olnud ning toodi taas kord sisse majanduslik seisukoht.

Võib-olla peaksid keelustamise pooldajad ka tulevikus rohkem tavainimesi sõnumi levitamiseks kasutama ja vähem poliitikute abile lootma. Nagu eelnevalt öeldud, siis tihti teeb rahvas risti vastupidi otsuseid vaid selleks, et poliitikute vastu protestida.

31. jaanuaril kajastas «Reporter» uudist sellest, et farmide vastased plaanivad esitada uue keelustamise eelnõu, kui uus valitsus on paigas. Rahvas kommenteeris seda teemat, aga siis kurdeti ajakirjaniku grammatika üle.

Kahenädalase vaikuse järel avaldas Postimees 17.02 suure loo erakondade valimislubadustega, kus kaks erakonda, SDE ja Vabaerakond, lubasid farmid keelustada. Keelustamise pooldajatele ei olnud see kindlasti hea uudis, kuna mõlemad on pisikesed erakonnad, kellel on raske riigikokku saada, veel vähem valitsusse. Nagu hilisemad valimistulemused näitasid, siis SDE sai napilt riigikokku (viis kohta), kuid Vabaerakond jäi välja.

Kas riigikogu 14. koosseis keelustab farmid?

FOTO: SANDER ILVEST /

Viimane suurem uudis Postimehes karusloomafarmide kohta on veebruari lõpust. 25.02 kirjutati taas, et karusloomafarmidel puudub majanduslik tulevik, 69 protsenti eestlastest on farmide keelustamise poolt ja teised riigid üle kogu maailma keelustavad neid farme.

Kuigi paberi peal tundub kõik olevat ilmselge, siis riigikogul on ka nelja aasta järel keeruline vastu võtta otsus ja farmid keelata.

Kommentaariumis sõna võtvad inimesed toovad argumentidena ikka sisse majanduslikud kaalutlused, kuigi mitmel korral on tõestatud, et majanduslik kasu on väike ja farmid pole jätkusuutlikud.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et 2015. aastal alanud võitlus keelustamise vastu pole vilja kandnud. Uue valitsuse ja koalitsiooni tekkega on olukord veel nukram, sest uue koalitsiooni erakonnad on kõik keelustamise vastu. Aga võib-olla suudab avalikkuse surve nad ümber veenda või surevad farmid ise loomulikku surma. Seda praegu veel ei tea.

Tagasi üles