Briti lauljatar Chinchilla andis hiljuti välja esimese singli, kuid esines juba enne seda ühe Eesti suurema teleauditooriumi ees. Rääkisime temaga loomingust, Eesti muusikast ja eestlastest, tulevikust ning poliitilistest sõnumitest muusikas.

Eesti elektroonilise muusika tipptegija NOËP esitles jaanuaris Eesti Muusikaauhindadel värsket singlit «fk this up». Saku suurhalli lava jagas ta senitundmatu, ent pilkupüüdva inglannaga, kes astus esimest korda telekaamerate ette just sel samal õhtul.

22-aastane Daisy Matilda Bertenshaw, artistinimega Chinchilla, polnud sel hetkel veel esimest singlitki välja andnud. Aga Eesti suurim lava ja meie väikese muusikamaastiku prestiižseim üritus teda ei kohutanud.

Möödunud nädalal väisas Chinchilla Eestit teist korda ning leidis tihedast graafikust tunnikese, et Telliskivi HomeArtis aurava kohvi kõrvale natuke juttu ajada. Hubase pood-kohviku uksest astus mänedžeri seltsis sisse juba tõeline staar, päriselus täpselt sama kirev ja silmapaistev, kui promopiltidelt tundub.

Daisy Matilda Bertenshaw ehk Chinchilla on päriselus täpselt sama pilkupüüdev kui promopiltidel.

FOTO: Promopilt

Kust sa pärit oled?

Ma olen pärit Londoni põhjaosast, kus ma olen elanud sünnist saati. See naabruskond on nagu väike mullike... täis paadialuseid. Ma kasvasin üles Muswell Hillis ja nüüd elan sealt umbes 15 minuti kaugusel. Aga see on kena naabruskond, mulle meeldib see.

Milline oli su lapsepõlv?

See oli tore, õnnelik perekond. Mul on kolm aastat vanem õde, kellega ma olen väga lähedane, ja kaks poolõde, keda ma nii sageli ei näe, aga me saame hästi läbi.

Milline on su esimene muusikaline mälestus?

See on hea küsimus. Mulle meenub, et mõtlesin väiksena Atomic Kitteni, Sugababesi (briti tüdrukuteansamblid – toim) ja Gwen Stefani lauludele tantsukavasid välja. Mu esimene iidol oli Katy Perry, kellesse ma armusin täielikult ära. Seejärel tuli Beyoncé, kes on nüüd mu lemmikinimene maailmas. Tugevad naisartistid on alati minu teema olnud.

Kas need artistid on sinu loomingut ka mõjutanud?

Jah, kindlasti. Ma usun, et kõik, mida sa kuulad, mõjutab sind mingil moel. Mu emale väga meeldis Elvis ja isale Tracy Chapman ja Fiona Apple (mõlemad USA lauljad-laulukirjutajad – toim). See kindlasti kujundab su riietumisstiili, kuidas sa silma paistad ja muusikaliselt ka. Näiteks Fiona Apple on väga lüüriline ja selle külje ma olen kindlasti endaga kaasa võtnud.

Kas sa pilli mängid?

Tegelikult mitte. Ma saan klaveril enam-vähem hakkama ja natuke oskan kitarri, aga ma ei arvestaks seda pillimänguoskuse alla. Aga ma produtseerin muusikat ja mulle tundub, et sellest on saanud omaette instrument.

Millal sa muusikat tegema hakkasid?

Laule hakkasin kirjutama võib-olla kümme aastat tagasi. Ma olen praegu 22-aastane, nii et siis ma olin umbes 12. Mõnda aega olin ühes bändis, mis oli selline diskolik, funk’ilik, soulilik bigbänd torupillidega, 7-liikmeline ansambel. Täiesti erinev sellest, mida praegu teen, aga ma arvan, et mul on tänu sellele nüüd võimsam hääl, kuna pidin bändiproovis alati üle trummide jm karjuma. Sooloartistiks hakkasin kolm aastat tagasi.

Chinchilla hakkas muusikat tegema juba 12-aastaselt.

FOTO: Promopilt

Kuidas sa NOËPiga kohtusid?

Kohtusime Londonis laulukirjutajate laagris. Ma ei olnud temast varem midagi kuulnud, aga meid pandi samasse gruppi ja «fk this up» tekkis üsna orgaaniliselt. See pidi esialgu olema ainult tema lugu, aga kuna me ei osanud refrääni välja mõelda, mõtlesime, et äkki naisvokaal sobiks. Ma laulsin esialgse idee sisse ja see sama versioon läkski lõpuks käiku. Me kirjutasime ja salvestasime selle loo ühe päevaga.

Sa tulid esimest korda Eestisse, kui esinesid jaanuaris Eesti Muusikaauhindade galal. Mida sa varem Eesti kohta teadsid?

Mitte midagi, täiesti null.

Kas sa teadsid, kus see asub?

Ei! Ma küsisin, kas see asub Euroopas (puhkeb naerma). Aga tänu jumalale, et ma Eesti kohta teada sain ja siia sattusin, kuna mulle väga meeldib siin.

Milline oli su esmamulje, kui siia jõudsid?

Mind endiselt hämmastab kontrast suurte tööstushoonete ja keskaegsete majade vahel, mis on teine teiselpool tänavat. Mulle väga meeldib see. Kõik on siin nii maaliline, et see tundub kui teatri lavakujundus.

Chinchilla astus esimest korda suurema publiku ette riigis, mille asukohtagi varem ei teadnud. Pildil vasakult: Anette Apri ja Andres Kõpper, Chinchilla ja mänedžer Lucy Tallant.

FOTO: Raul Mee/Mollusk Meedia

Mida sa Eesti inimestest arvad?

Ma armastan eestlasi, nad on nii palju toredamad kui inglased! Kõik on olnud väga abivalmid ja vastutulelikud. Ma kuulsin kuskilt, et eestlased ei naerata, aga ma ei saa aru, kust see jutt tuleb, kuna eestlased naeratavad nii palju.

Sa esinesid Eesti Muusikaauhindadel Saku suurhallis, mida vaatas otse-eetris 135 000 inimest. Mis oli enne seda olnud sinu suurim publik?

250 inimest. Mul polnud aimugi, et saalis on 10 000 inimest. Arvasime, et võib-olla tuhat inimest, me ei teadnud selle ürituse kohta eriti midagi. Jõudsime siia ja saime teada, et 10 000 vaatajat... see on 250st inimesest paras hüpe edasi.

Oli hirmus ka?

Oli, väga. See oli nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Ma polnud varem kunagi sellisest teleproduktsioonist osa võtnud, nüüd aga pidin õigel hetkel õiges kohas olema, täpselt õigel ajal kuhugi jalutama, kaameratega arvestama... Ja inimesed rääkisid mulle laulmise ajal eesti keeles kõrva. See oli hull kogemus, aga mulle väga meeldis.

Jõudsid sa ülejäänud galat ka vaadata?

Jaa, mulle väga meeldis. Te ei hoia siin millegagi tagasi. Õhtu lõpuks laulsime paljude etteastete ajal kaasa, kuna me olime neid juba proovis kuulnud, nii et me oleme nüüd suured Eesti fännid.

Mida sa nüüd teinud oled, kui teist korda Eestis oled?

Põhiline asi, mille pärast Eestisse tulin, oli telesaade «Hommik Anuga», mis oli väga tore. Tegime NOËPiga «fk this up’i» akustilise versiooni jaoks muusikavideo. Ja siis olen erinevatel kohtumistel käinud. Mul on tunne, nagu me oleks palju rohkem teinud... Eile õhtul käisime Tiksus (veinibaar Telliskivi lähedal – toim), mis oli väga lahe. Andresel oli sünnipäev ja esitasime koos «fk this up’i».

Seekord on väga tihe graafik olnud. Eelmisel korral oli rohkem aega, käisime vanalinnas ringi ja avastasime Tallinna.

«fk this up» on hetkel Raadio 2 tabelis esimene. Oled sa teisi eesti laule ka kuulanud, mis hetkel popid on?

Ma tean Lennat, ta meeldib mulle väga (ümiseb «Kolm korda» algust). Ewert and the Two Dragons, neid ma varem ei teadnud, see kõik on mu jaoks väga uus. Ja Tommy Cash! Ma olen tema nime mõnele Londoni sõbrale maininud ja nad on öelnud, et neile väga meeldib (mänedžer mainib, et Ödede laul «Rulli rulli» on väga lahe).

Eestis teeb võidukäiku mõminaräpp ja Soundcloudi räpp. Mis tuuled Inglismaal puhuvad?

Kõige populaarsem on grime. See on väga Londoni-põhine räpp, mis peegeldab kohalikku elu. Ma ei oska seda selgitada, see on väga tempokas ja... (hakkab pead kujuteldava grime’i rütmis üles-alla liigutama ja küsib naerdes, kas mul õnnestub see intervjuusse sisse kirjutada).

Ma arvan, et üldiselt kuulatakse sarnast muusikat nagu siingi. «Iseseisvaid» artiste on palju, see on praegu moes.

Eesti kõige popim artist on jätkuvalt nublu. Kuidas «Mina ka» sulle kui välismaalasele kõlab?

See on väga hea. Ma kuulaksin seda kindlasti ja paneksin mängima... tegelikult ma panengi selle mängima, kui koju jõuan! Ma arvan, et see läheks Londonis ka inimestele peale. Ma siiralt armastan Eesti muusikat. Ma ei saa keelest midagi aru, kui cappuccino välja arvata (puhkeb naerma), aga see kõlab hästi.

Sa andsid hiljuti välja esimese singli «Elements». Millist tagasisidet sa siiani saanud oled?

Tagasiside on väga hea olnud, parem, kui ootasin. On tore saada sõnumeid vanadelt sõpradelt või lihtsalt inimestelt, kes ütlevad, et neile meeldib see lugu ja kuulavad seda vahetpidamata. Esimese singli kohta on ikka väga hästi läinud. Mul oli eesmärk saada Spotifys 25 000 kuulamist, aga sain rohkem, nii et ma olen väga rahul (praeguseks on lugu kuulatud üle 40 000 korda – toim).

«fk this up» ja «Elements» pole väga sarnased lood. Milline sinu muusikaline suund olema hakkab?

Ülejäänud lood on rohkem «Elementsi» moodi. NOËPi loo peal olen ma lihtsalt kaastegija ja see on tantsulaul, nii et ma laulan seda lihtsajooneliselt. Aga kui me seda laval esitame, siis ma panen sinna rohkem iseennast sisse.

Kas sul on veel laule valmis?

Mul on järgmised viis singlit valmis, nii et see on väga põnev, mul on peaaegu aasta aega ette planeeritud ja valmistatud. Iga kaheksa või kuue nädala tagant, kui õnnestub, annan uue loo välja.

Kuidas su lood valmivad, kirjutad sa neid ise?

Ma teen teistega koostööd, aga paljud neist lugudest, mida praegu välja annan, olen ise kirjutanud ja produtseerinud.

Mis sind inspireerib?

Kõik! Elu üleüldiselt, teised artistid... Kui miski mind häirima jääb, siis koju jõudes mõtlen, et oleks pidanud seda või seda ütlema – ja siis ütlen seda hoopis laulu kaudu. Väga inspireeriv on ka viha, mis on endasse kogunenud.

Chinchilla esimene singel kogus kiiresti üle 40 000 kuulamise, järgmised viis lugu on juba ootel.

FOTO: Promopilt

On su lauludes poliitilisi sõnumeid?

Feminism, naiste mõjuvõimu suurendamine... need teemad kõlavad praktiliselt igast loost läbi.

Selle üle arutletakse sageli, kas muusikud peaksid poliitilistel teemadel üldse sõna võtma. Mida sina arvad?

Ma arvan, et seda võib teha, kui muusik kasutab oma häält inimeste harimiseks, mitte teiste vaadete mahategemiseks.

Mulle jäi hiljuti Instagramis silma üks mees, kes on mind toetanud ja fännab mu singlit, aga ta postitas midagi, mis oli minu arust päris seksistlik. Nii et ma andsin talle teada, et see on naiste jaoks solvav, ning ta võttis selle maha, vabandas ja ütles, et polnud arugi saanud, et see solvav võiks olla. Ma arvan, et sellised väikesed asjad on kasulikud: lahendad olukorra viisakalt ja võib-olla see inimene ei tee enam nii.

Mida see mees postitas?

See oli nali selle kohta, et naiste koht on köögis või koristamas või meest rahuldamas.

Sa tegid hiljuti Suurbritannia plaadifirmaga XVII Music Group lepingu. Mida see tähendab, mis nüüd juhtuma hakkab?

See on mõnes mõttes uus viis, kuidas asju ajada. Minu jaoks parim aspekt on see, et tunnen ennast nagu peres. Sooloartistina on hea tunne, kui ümber on tiim, kellele saab loota ja kes teekonna lõbusamaks teevad, kellega koos tähistada saab. Loomulikult on veel teisigi häid külgi, aga toetus on põhiline.

Millega sa tegeled, kui muusika kõrvale jätta?

Veedan sõpradega aega, teen tavalisi asju, jooksen... üritan välja mõelda asju, mida ma teen. Vaatan Netflixi, ma armastan seriaale.

Mida sa Netflixis vaatad?

Kõike! «Anarhia pojad» («Sons of Anarchy») oli mu lemmiksari, «Halvale teele» («Breaking Bad») meeldis väga, «Good Girls»...

Chinchilla väisas Eestit teist korda.

FOTO: Instagram