Tallinnast pärit, kuid Tartu Ülikoolis õppiv noor neiu rääkis, kuidas ta sattus esimesel ülikooliaastal kahel korral vägistamisohvriks. Nukraks teeb kogu loo juures see, et tema jutu järgi on esmakursuslaste vägistamisohvriks langemine tavaline.

KK on Tallinnast pärit, kuid nüüd Tartus õppiv neiu. Tema ülikooliteekond on kohe-kohe lõppemas, kui kevadel saab kolm aastat täis ja ees on lõpetamine.

Kui võiks arvata, et ülikool on iga noore inimese elus põnev aeg ja lõpetamise järel algab justkui uus elu, siis ei saa see 22-aastane neiu päris nii mõelda. KK rääkis, et sattus esimesel ülikooliaastal kahel erineval korral vägistamise ohvriks. Ühel korral vägistasid teda lausa kaks noormeest. 

KK-l oli temaga juhtunust raske rääkida, kuid oma lugu teise neiuga jagades selgus, et see on tüüpiline, isegi tavaline, et esmakursuslased satuvad vägistamise ohvriks. Selline asi ei ole normaalne ega tohiks olla tavaline. 

Politsei poole neiu pöörduda ei tahtnud, kuna tundis, et ei saa sealt abi. Ta on pidanud oma murega üksi olema, jagades seda väga vähesele. 

Selline on KK lugu. Kas tunned ennast ära?

Vägistamise ohvriks langenud neiu tunnistab ka ise, et ei mäleta kõike. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Pexels

Räägi oma sõnadega, mis juhtus. Mida sa mäletad?

Esimene kursus oli. Kuna ma olen Tallinnast pärit ja tulin Tartusse õppima, siis ma nautisin seda vabadust, et ma ei ole vanematega ja ma elan üksi, ma olen iseseisev. Ma pidutsesin palju. See tähendab seda, et ma käisin iga nädal Retrol, see on igakolmapäevane muusikaüritus klubis Illusioon, ja veel kusagil kursusega istumas. Retro oli ka see koht, kuhu naised said mingi kellaajani tasuta sisse. Taust on see, et ma käisin hästi palju väljas ja vabaduse maitse oli suus. Siis ma olin veel see inimene, nüüd, kaks aastat hiljem enam ei ole, aga siis ma olin see, kes  alkoholi jõi ja kellest inimesed järgmisel päeval rääkisid lugusid.

See oli üks õhtu, pigem mingi külm periood, äkki novembris. Me olime väljas, meid ei olnud väga palju, aga täpselt ei mäleta, mis asjaoludel ma välja läksin. Ma hakkasin Shootersis suhtlema mingi tüübiga ja läksime edasi Levelisse. Ma täpselt ei mäleta. Aga võib-olla see, et ma ei mäleta, on ka märk millestki.

Kas sa mäletad, kui palju sa olid selleks hetkeks joonud?

Ma arvan, et siinkohal on mõttetu öelda, et ma jälle ei mäleta. Ma arvan, et mõistlikum on kirjeldada, missuguses staadiumis ma olin. Järgmine hommik ma ei mäletanud paljut. Ma tean, et on inimesed, kes ütlevad, et neil ei ole kunagi sellist asja olnud, et nad ei mäleta, aga mul oli küll nii, et olid mingid seigad, mida ma ei suuda meenutada.

Aga ma räägin nii palju ära, kui ma mäletan.

Ma mäletan, kuidas ma tantsin selle noormehega. Ma eeldan, et ta oli ka esmakursuslane. Me tantsisime hästi lähestikku, võib-olla ka suudlesime Levelis. Ta ostis mulle juua. Ma mäletan, et mul oli hästi eufooriline seisund. Tore õhtu oli. Mingi hetk tuli talle meessoost sõber järele, ma eeldan, et see oli tal korterikaaslane. Ta elas kolme-neljakorruselises paneelmajas, erakorteris. Me läksime selle sõbraga sinna. Ma mäletan seda, et kui ma autos istusin, siis ma mõtlesin, kas see sõber on ikka roolis kaine. Mitte et ta oleks purjus olnud, aga kell kaks öösel purjus peaga autosse istuda ... ema ütles ikka alati, et ära tee seda, aga tol hetkel ma tegin seda. Me läksime kolmekesi nende juurde.

Järgmisena mäletan seda, et me hakkasime selle noormehega, kellega ma tantsin, korteris intensiivselt amelema.

Naine justkui mäletab, et noormehed arutasid tema juuresolekul, kes on järgmine. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Craig Adderley/Pexels

Kas amelemine oli kahepoole või ta pressis end sulle peale?

Kahepoolne ikka.

Vist oli siis see teema, et kuhu me magama lähme. Ma eeldan, et me kolmekesi arutasime seda. Kui korteri uksest sisse tulla, siis oli seal kohe elutuba ja seal oli suur diivan. Ma ei teagi, kas see noormees siis äkki magas seal, aga igatahes me jäime sinna. Ja sõber läks ka magama.

Ma ei mäleta, kas me siis ka seksisime. Ma tõesti ei mäleta. Aga ma mäletan seda, et kui ma üles ärkasin, siis keegi oli mul peal. Mul oli hästi ebamugav ja valus. Ma lükkasin ta eemale, ta oli kohe nõus ära tulema. Ma natuke aega kannatasin ära, aga siis oli küll, et ma ei suuda ja taha enam.

Ma olen mitu korda öelnud, et ma ei mäleta, ja ma arvan, et see on sellepärast, et aju on püüdnud negatiivseid sündmusi peast välja lükata. Aga kui olen seda lugu teistele rääkinud, siis mul on selline tunne, et tol õhtul «pani» mind see sõber ka. Mõlemad siis. Ma ei tea, miks ma nii arvan, aga äkki see tüüp, kelle ma enda pealt ära lükkasin, ei olnud see noormees, kellega ma eelmisel õhtul tantsisin. Või äkki oli neil mingi vestlus sel teemal, kui ma seal olin?

Järgmisel päeval viisid nad mu ära. Ma otsisin veel enda mingisugust jakki ja sain kõik oma asjad kätte. Pärast seda viisid nad mu ära ühikasse, kus ma siiamaani elan. Ma mäletan, et kui ma auto tagaistmel istusin ja kus ma suht kutu olin, küsisin ma enesekaitseks justkui kellegi nime. «Öelge vähemalt, mis teie nimi on?» või midagi sellist. Ma leidsin selle noormehe, kellega ma tantsisin, Facebookist üles ja olen teda ka hiljem linna peal näinud. Kui ma teda näen, siis ma ikka mõtlen, mis siis juhtus tol ööl.

Oluline on siinakohal ka mainida, et neid lugusid, et kedagi on esimesel kursusel vägistatud, on hästi palju. Kui inimene on pilditu või magab ja ärkab selle peale üles, et keegi mind ... «paneb», siis see on vägistamine. See ei ole kahepoolne. Ja ma olen neid lugusid hästi palju kuulnud.

Mul on üks kogemus veel Tartust. Ma läksin ühe noormehe juurde ning ärkasin tundega ... ma tunnen füüsiliselt, kui ma olen kellegagi maganud. Ma mäletan, et kahtlane tunne on, kas ta öösel tegi midagi. See oli sama olukord, kus läksin peolt tema juurde ja hommikul läksin minema.

Sa oled mitu korda öelnud, et sa täpselt ei mäleta, mis juhtus. Aga kas sa saad väita, et vahekord, mis toimus, ei olnud kahepoolne?

Jah, seda ma saan küll öelda. Ma julgen küll väita, et see ei olnud kahepoolne. See emotsioon, millega ma sealt lahkusin, ei olnud see, et oh, äge pidu oli ja sai «seda» ka teha. Mul oli pigem hirmuinstinkt, et küsida isegi selle inimese nime. Ma mäletan ka seda, et kui auto ära sõitis, siis ma vaatasin numbrimärki. Mul oli vaja fikseerida mingisugused tunnused, et see inimene tulevikus vajadusel üles leida. See näitab ikkagi seda, et see ei olnud lühiajaline konsensuslik suhe. See ei olnud kahepoolne.

Aga minu reaktsioon ei olnud kuigi jõuline, sest ma ise jõin ju palju, piinlik oli. Ma läksin vabatahtlikult kaasa ja justkui ise ronisin karukoopasse, [aga seksiks oma nõusolekut ei andnud].

Neiu suutis alles järgmisel hommikul noormeeste nime küsida. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Pedro Sandrini/Pexels

Kas sinu mitte konsensuslik suhe kehtis vaid selle kaine autojuhi puhul või mõlema puhul?

Mõlema puhul. Ma ei mäletagi, kas neil oli mingi vestlus sellel teemal, kas keegi ütles naerdes, et «kas sa oled järgmine?» vms. Ma ei tea, kust mul see tunne tuleb, et nad mõlemad kasutasid mind ära.

Nad sinu juuresolekul arutasid seda, kelle kord järgmisena on?

Jah. Mulle midagi sellist meenub ähmaselt.

Kuidas sa enda puhul tunned? Kui sa jood, kas sul tekib kõrgendatud seksuaalvajadus?

Jah, ma ütleks küll. Kas kõigil ei ole nii? Jah, ikka tekib selline suurem soov. Ma arvan, et ma olen kindlasti seda tüüpi.

Nii et sul on kaks eraldi intsidenti, kus sa kahtlustad, ei tea, aga kahtlustad, et sind vägistati?

Jah.

Kas sa pärast neid intsidente ka kuskile pöördusid? Küsisid kelleltki abi?

Ma ei pöördunud kellegi poole. Ma rääkisin sellest ühele sõbrannale. Mitte küll kohe samal õhtul, aga natuke hiljem. Ma ei tea täpselt, millal, aga ma mäletan, et ma rääkisin ühele inimesele seda, ja seda vabanemise tunnet, mis mul siis oli. See oli väga hea ja kõik inimesed, kes on sama asja läbi elanud, peaksid sellest kellelegi rääkima. See oli hea, kuna ma sain seda lõpuks kellegagi jagada. Ma nutsin ja rääkisin seda. Aga teistele sõbrannadele suutsin ma seda alles hiljem rääkida. Kuskil aasta hiljem.

Kui sa olid mõned nädalad seda intsidenti kaalunud ja analüüsinud, kas sul oli mõte minna politseisse?

Mul korra see mõte küll oli, kui ma nägin seda noormeest linna peal. Minu poolt oleks justkui vastutustundetu seda mitte teha, sest ta võiks kellelegi sedasama teha. See oli ainuke põhjus. Aga sellegi poolest ma ei teinud seda, sest on ju näha, et politsei ei sekku väga jõuliselt sellistesse asjadesse. Siin on võib-olla ka väike umbusk politsei institutsiooni vägistamisjuhtumite lahendamisesse. Meedias on küllalt neid lugusid olnud, kus on näha, et inimene ei ole abi saanud.

Kuidas sa ise tunned, missugust abi sa oleksid vajanud tol hetkel?

Minu mõte oligi see, nagu ma ka juba ütlesin, et keegi kutsuks selle inimese vaibale ja siis tal oleks jänes püksis ja nii rohkem ei teeks. Et see noormees oleks ise saanud oma veast aru. Minu ootus oli küll, et keegi oleks selle vägistajaga ise rääkinud.

Mina ise ... võib-olla ma oleksin vajanud mingit ohvriabi, aga ma olen tugeva närvikavaga ja olen sellest hästi taastunud.

Kuidas sa ise sellega tegelesid? Kuidas sa hakkama said?

Ma arvan, et ma olen püüdnud selle kogemuse ära unustada.

Mida sa soovitaksid teha neil inimestel, kes on sama asja äsja läbi elanud, või mida sa endale tagantjärele ütleksid?

Ma mõtlen, et ma oleksin võinud teha endale memo, selle, mis minuga juhtus, endale kirja panna, et mul oleks tulevikus mingi mälestus, kui ma sellest kellegagi räägin. Selle juurde kirja panna, kes see noormees oli, tema nime, sest seda nime ma enam ei mäleta.

Võib-olla oleneb see ka sellest, kellele seda lugu rääkida. Võib-olla on kellelgi selline sõber, kes töötab kuskil ja kes oskab selle hukka mõista ning ütleb, et mine räägi. Mul ei olnud sellist sõpra samal ajal kõrval.

Liiga küüniline oleks öelda, et minge politseisse, küll nemad uurivad, sest praktikas ei käi see nii. Ma arvan, et see on ka koht, kus ajakirjandus saab midagi ära teha. Ajakirjandus on ühiskonna kompass ja kui inimesed näevad, et ajakirjandus mõistab need teod hukka, kirjutab nendest, siis ... see võtab aega, aga inimesed muudavad oma arvamust. Kuigi õpiku järgi peaks kohe sellele reageerima.

Minu näide on ka võib-olla selline hallidel aladel liikuv. See ei ole nii mustvalge, et mind lohistati kuskile ja mul olid kriimud. Sellise juhtumi puhul oleksin ma ka ise pöördunud. Aga mul on pigem selline mure, et ma ei mäleta. Mul oli vaid kehv kõhutunne ja selle pealt ma mõtlesin, et mis ma ikka teen. Kui kellelgi on sellest räigemad lood, siis kindlasti reageerige.

Tuleks ka selle peale mõelda, et kui see inimene seda veel kellelegi teeb, siis jääb see ka osaliselt esimese ohvri südametunnistusele, ma arvan. Oled ju kohe süüdlane, kui sa sellest ei teavita.

Hirm ei tohiks olla põhjus, miks mitte abi küsima minna. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Pexels

Kuidas tegeleda selle hirmuga, et kui minna vägistaja peale kaebama, kuid kardad nende nii-öelda kättemaksu?

Jällegi oleneb. Paljud vägistamisjuhtumid on sellised, kus vägistaja on perekonna lähedane isik. Siis ma ei kujutagi ette. Sa oled veel tudeng, noor ja sul ei ole majanduslikku iseseisvust. Minu juhtumi puhul ma oleksin võinud minna ja rääkida sellest, sest mul seda hirmu ei olnud. Me ju ei tundnud üksteist. Ta vaevalt minu nimegi teadis, mina küsisin tema oma.

Selle hirmu pärast ei tohiks midagi tegemata jätta. Tuleb koguda tõendeid. Üksi selle murega jääda on kõige raskem.

Kuidas su enesetunne praegu on? Pärast kahte aastat?

Eks see jää ikka varjutama esimest ülikooliaastat. Eriti see, kui üks sõbranna ütles, et kõikidel esmakursuslastel on samasugused kogemused, see on nii tüüpiline. See pani küll imestama, sest ma mõtlesin, et ma olen ainus. Aga mul on praegu kõik okei.

Võib-olla tõi see mind natuke maa peale, et ei peaks nii palju jooma. Joomine on ikka riskikäitumine. Tore, et sarved said maha joostud ja rajud peod maha peetud. Mh, ma ei teagi, kuidas seda öelda. Vatipadja sees ei saa elada. Aga see ei õigusta ühtegi väärtegu. Mul ei ole vastuseid. Eks iga inimene elab nii, nagu tema tahab. Ja päris isiklikku vastutust ei tohiks kunagi ära unustada. Mina küll jäin selle tüübiga kahekesi ega heida oma sõpradele midagi ette, aga kui te olete kambakesi kuskil väljas, siis hoidke oma sõpradel silma peal. Tehke kindlaks, kas see tüüp, kes teie sõbrannaga räägib, tahab ikka seda teha. Teinekord võikski olla see sõber, kes jälgib natukene mängu.

Üks intsident oli klubis, kus üks välismaalane tuli minuga rääkima. Ütles «Hey, beautiful» ja tahtis juttu teha. Ta oli minust pikem ja suurem. Ma tundsin end ebamugavalt, aga ei osanud selles olukorras midagi teha. Siis õnneks tuli üks kursavend vahele, kutsus tantsima ja justkui päästis mind sellest olukorrast. Aga kui kogu aeg hirmu tunda ja uute inimestega mitte suhelda, siis kuidas leida endale partner.

Ma ei tea, aga kui see inimene sind ebamugavalt tundma paneb, siis see ei ole hea märk.

Jah, seda küll. Kõhutunnet peab usaldama, sest see on enamasti alati õige.

Joomisest rääkida. Tihti, kui naine vägistatakse, siis on see pärast joomist. Alati isegi mitte vägistatakse, vaid uimastatakse ja naine pääseb. Mida aga öelda inimestele, kes selles olukorras süüdistavad naist ja heidavad talle ette, et ta jooma hakkas? Paljud keskealised naisedki ütlevad, et naine ei peaks peole minema või kui läheb, siis ei hakka jooma või kui hakkab jooma, siis peaks joogil silma peal hoidma. Meestel samu muresid ei ole. Meestele ju samu asju ette ei heideta?

Mulle ei meeldi sõna süüdi, aga nagu ma juba korra ütlesin, siis isiklikku vastutust ei tohiks ka päris ära kaotada. Kui suurtes kogustes alkoholi juua ja peol võõra mehega askeldama hakata, kui tema nimegi ei tea, on riskikäitumine. Pigem tuleks teadlik olla, mis juhtub, kui sa käitud niimoodi. Aga mündi teine pool on see, et kedagi ei saa süüdistada selles, et teda vägistati.

Ohvri süüdistamine on vale ja halb ja sellepärast paljud ei julgegi rääkida.

Mina näen praegu, et naiste joomaminek on kui Vene rulett. Viiel korral kuuest ei juhtu midagi, aga sel kuuendal korral võidakse ta vägistada. Naistele heidetakse ette, et nad peavad jooma minnes olema ettevaatlikud. Mina vaatan seda teiselt poolt. Mehed ju sellepärast ei muretse, kui nad jooma lähevad. Aga naised, kas vähem või rohkem, peavad sellele mõtlema, kui nad lähevad kuhugi.

Ja mis puudutab väljakutsuvat riietust, siis arvan, et naisena on see eriti tore, kui sa teed end märgatavaks. Aga ma ei tunneks küll ennast Tartus väljas olles, nt Shootersis käies väga kindlalt liibuvas seelikus.

Partneri otsimine ongi kõige raskem. See, et on väike hulk mölakaid, ei saa kõiki kohe maha kanda. Meil kõigil on õigus õhtu hämaruses Balti jaama piirkonnas lühikese seelikuga liikuda, aga ma ei soovitaks elu sees oma tütardel seda teha. Seda võib teha, aga see ei ole mõistlik.

Riietus on kahe otsaga asi. Naine võib loomulikult kanda lühikest ja seksikat riietust, kuid see ei tähenda, et ta kohe kõigeks valmis on. Samas peab iga naine, kes sellist riietust kannab, mõtlema, mis signaali ta sellega teistele annab, kuigi ta kannab seda riietust vaid selleks, et meeldida sellele, kes talle meeldib.

Jah, nii on. Ohvrit ei saa süüdistada, sest vägistamist ei õigusta miski. Selle ise esilekutsumine on absurdne. Sellisel juhul saaks küsida, kas inimesed, kes nii väidavad, ei ole üldse empaatilised? Ma ei eeldagi, et kõigil peab endal olema traagiline kogemus, et seda mõista, aga ikkagi tuleks empaatia säilitada.

22-aastane naine politseisse ei pöördunud, kuna ei usu nende võimetesse. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Kat Jayne / Pexels.com

Tartu jaoskonna politseimajor Üllar Sõmera sõnas, et seksuaalvägivald kas ahistamise, ründe või ka vägistamise näol ei ole mingil juhul aktsepteeritav ning ohver peaks leidma igal juhul võimaluse abi saamiseks. «Olenemata sellest, kus ja kellega ohver oli, mida tegi, mis tal seljas oli ning kas ta oli alkoholi tarvitanud või mitte, seksuaalvägivallas lasub vastutus alati selle toimepanijal ja mitte ohvril,» rõhutas politseinik.

Ta soovitas, et kui inimene tunneb, et on langenud seksuaalvägivalla ohvriks, tuleks esimesel võimalusel pöörduda politseisse. «Kui abivajaja pöördub politseisse nädalate, kuude või isegi aastate möödudes, võib abi andmine, juhtunu tõendamine ja süüdlase vastutusele võtmine olla juba kordades raskem. Sellegi poolest ei tohiks unustada, et kõige tähtsam on ohvri enda heaolu ja edasine käekäik. Kui juhtunust on möödas ka enam aega, vajab ohver jätkuvalt abi ja tuge, mille saamiseks ei ole kunagi hilja,» kinnitas Sõmera.

«Politseisse pöördumine ei tähenda üksnes seda, et korrakaitsjad võtavad luubi alla ja vastutusele süüdlase. Teeme kõik endast oleneva, et esmajärjekorras just ohvrit ennast aidata. Selleks kaasatakse vajadusel ka ohvriabi ja teisi nõustajaid,» märkis ta.

Sõmera kirjeldas, et esmajärjekorras tuleks seksuaalvägivallast teada anda hädaabinumbril ning järgida saadud juhiseid. Võimalikult kiiresti tuleks pöörduda meditsiinitöötaja poole, kes vaatab kannatanu üle ja annab vajadusel arstiabi. Sealhulgas võiks meeles pidada, et tõendite kogumiseks on väga oluline pärast seksuaalvägivalla juhtumit end mitte pesta või riideid vahetada.

«Seksuaalvägivald on igal juhul ja igale naisele äärmiselt traumaatiline vahejuhtum. Sellega toimetulekuks ei tohiks keegi mures aastateks üksinda jääda, vaid leida kõrvalist abi, mida teiste seas pakub ka politsei,» kinnitas ta.

Muuhulgas saab nõu pidada usaldustelefoni töötajatega ning lisainfot hankida ohvriabi veebilehelt palunabi.ee

Tartu ülikooli peahoone. Vägistamise ohvriks langenud KK sattus esimesel ülikooliaastal kahel korral vägistamise ohvriks.

FOTO: Kristjan Teedema

Kui ka sina või sinu tuttav on sattunud vägistamise ohvriks või tead inimest, kellega on nii läinud, siis võta palun minuga ühendust aadressil vahur.joa@postimeesgrupp.ee ning ma olen sinu jaoks olemas. Vägistamiste ja ka korgijoogi ohvriks langenute lugude väljatoomine, poliitikutele ja PPA-le surve avaldamine meedia kaudu paistab praegu olevat ainuke lahendus ühiskonnas muutusi teha. Kui inimesed, kelle töö on ohvrite abistamine, keelduvad seda tegemast või sellega hakkama ei saa, siis peab abi ja lahendus tulema kuskilt mujalt.