:format(webp)/nginx/o/2019/03/21/11883067t1hf5cd.jpg)
Laevandusfirma White Star Line ookeaniaurik Titanic oli oma esmareisil, kui sõitis 14. aprillil 1912 Atlandi ookeani põhjaosas Newfoundlandi lähedal vastu jäämäge ja vajus kaks tundi hiljem, 15. aprillil 1912 ookeani. Elu kaotas üle 1500 inimese.
Titanicu hukkumisele aitas kaasa vähetuntud meresõidureegel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastakümnete jooksul on välja käidud mitu teooriat, et mis võis lisaks jäämäele Southamptonist New Yorki seilanud laevale saatuslikuks saada, teatab dailymail.co.uk.
Uuriva ajakirjaniku Senan Molony arvates mõjutas selle laeva hukku lisaks jäämäele ja tulekahju tõttu nõrgenenud laevakerele ka vähetuntud meresõidureegel, millest Titanicu kapten Edward Smith rangelt kinni pidas.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/21/11883064t1h4f2e.jpg)
Molony räägib sellest oma uues raamatus «Titanic: Why She Collided, Why She Sank and Why She Should Have Never Sailed» («Titanic: miks ta jäämäega kokku põrkas, miks uppus ja miks see laev ei oleks kunagi tohtinud seilata»).
Uuriva ajakirjaniku sõnul mõjutas Titanicu hukku üsna palju see, et kapten Smith ja tüürimehed järgisid kehtinud parema käe reeglit. Selle reegli kohaselt pidid laevad alati mööduma teisest laevast parema, mitte vasaku pardaga. Sama kasutati ka jäämäega kokkupõrke ennetamiseks.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/03/6852637t1h057d.jpg)
Kuna Titanicu vahimadrused märkasid jäämäge liiga hilja, ei suutnud tüürimehed õigel ajal suurt laeva pöörata ja tulekahju poolt nõrgestatud parem parras sai kannatada.
«See, et kapten ja tüürimehed langetasid otsuse pöörata laev tüürpoordi, mitte pakpoordi, mängis selle ookeaniauriku hukus tähtsat rolli. Nad ei arvestanud sellega, et alates Belfastist oli söepunkris põleng, mis nõrgestas Titanicu keret paremalt poolt. Just parem parras põrkas vastu jäämäge,» kirjutab Molony oma raamatus.
Uuriva ajakirjaniku andmetel kehtestati merenduses paremalt poolt möödumise reegel 1850. aastatel ning Titanicu meeskond otsustas kasutada seda ka jäämäe puhul, kuid see lõppes traagiliselt.
«Nad ei saanud aru, et jäämägi ei ole vastutulev laev. Tegemist on hoopis teises suuruses objektiga, kui seda on laev. Lisaks on jäämäed raskemini märgatavad kui laevad,» selgitas Molony.
Raamatu kohaselt ei osanud mastikorvis olnud vahimadrused ja sillal olnud tüürimehed jäämäe suurust õigesti määrata, pidades seda tegelikust väiksemaks.
«Kui Titanicu meeskond oleks langetanud otsuse pöörata laev pakpoordi, oleks kõik võinud teisti minna, sest vasakut parrast polnud tulekahju nõrgestanud,» on raamatus.
Molony arvates kerkis temperatuur söepunkris söe põlemisel 1000 kraadini ning see muutis Titanicu parema parda väga hapraks. Põlengukoha parras kaotas kolm neljandikku oma vastupidavusest.
Molony sõnul mõjutas Titanicu saatust veel söekaevurite streik, mille tõttu see laev sõitis Southamptonist välja väiksema söekogusega kui ette nähtud. Meeskond kartis, et süsi saab enne New Yorki jõudmist otsa ja nad jäävad merele.
Titanicu kapten Edward Smith andis käsu sõita täiskiirusel ka jäämägede piirkonnas, et laev jõuaks õigeks ajaks New Yorki.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/21/11883082t1h5c32.jpg)