VAHUR JOA INTERVJUU Helen Adamson: naisi kritiseeritakse, kui nad kannavad liiga vähe ja liiga palju riideid

Laulja Helen Adamson on viimased aastad seisnud naiste kehapositiivsuse eest ning võidelnud naisi alandavate kommentaaride vastu. Kui kõrvaltvaatajale tundub, et võitlus naise keha liigse seksualiseerimise vastu on mõttetu, siis on Helen selles osas siiski positiivselt meelestatud.

Lauljana Eesti avaliku elu tegelaseks tõusnud Helen Adamson on pidanud sarnaselt Kristel Aaslaiu, Anu Saagimi, Brigitte Susanne Hundi, Epp Kärsini, Lenna Kuurmaa ja teiste naistega kannatama vihaste ning kurjade kommentaaride käes. Nukker on siinjuhul see, et äsja nimetatud tuntud naised oleks võinud asendada ükskõik kellega, mõte jääb samaks.

Naistele heidetakse ette, et nad ei ole piisavalt ilusad, targad, seksikad, arukad, asjalikud, võimekad, osavad jne. Seda teevad nii mehed kui naised. Meeste jaoks on naine justkui ese, keda alandavate kommentaaridega kontrollida, ja naiste jaoks konkurent, keda maha teha. 

Aga millele kunagi ei mõelda, on see, et naistel, vahet ei ole, kas nad on tuntud või ei, on tunded, ja teiste inimeste karm kriitika, alandamine, solvamine, mõnitamine ja naeruvääristamine mõjutavad nende mõtlemist ja käitumist. 

Vihkamine sünnitab vihkamist. Ja samas ringis jätkamine ei vii kuhugi. Helen Adamson on üks selle sõnumi edasiviijaid ja lipukandjaid. Ta on seda sõnumit jaganud meedias sõna võttes ja oma blogis. Ja nüüd teeb ta seda uuesti.

Helen Adamson on üks paljudest naisest, kes on kannatanud alandamise ja mõnitamise all. Foto: Erakogu

Sa ütlesid, et sinu viimase blogipostituse eesmärk oli suunata tähelepanu sellele, et naise keha seksualiseeritakse liiga palju, eriti just siis, kui ta nt bikiinide väel pildil on. Kas sinu mõtte võib nii kokku võtta? Kui ei, siis mida sa täpsemalt silmas pidasid?

Näen, et naise keha seksualiseeritakse, kui näha on rohkem ihu kui näiteks nägu, käsivarred või sääred. Üldiselt juhtub see tõesti küll siis, kui naine on jäädvustatud pildile või videosse pesu või bikiinide väel. Ja ometigi ei sobi tihti just neile samadele inimestele ka naine, kes end liialt palju katab, näiteks burkaga.

Paljud inimesed püüavad lükata kõiki teisi samasse kasti, kus nad ise on, unustades, et nende maailm ja nägemused ei pea ühtima kõikide teistega. Kui maailmade nägemused ei ühti, siis ei kaota ega võta sellega keegi teistelt midagi ära, see tähendabki lihtsalt, et tegemist on erinevate inimestega. Aga seesugused inimesed on oma hirmude orjad ja see on tõesti väga tavaline, et kui nähakse midagi harjumatut, võõrast või uut, tekib paanika, et nüüd kogu maailm muutub ning neid sunnitakse minema kaasa selle sama maailmanägemusega, mis neid hirmutab.

Miks sinu arvates ei suuda inimesed bikiinipilte vaadates sellest mööda näha ja märgata sõnumit selle juures? Ja isegi mitte vaid bikiinipilti, vaid ükskõik, mis pilti. Kas inimesed arvavad, et naise rolliks ongi vaid ilus olla ning ei suuda näha näolapist kaugemale?

Kindlasti ei arva seda kõik inimesed, aga paraku jah, tõesti, seda suhtumist on veel lubamatult palju, et ah, sa oled ju naine, sulle piisab ilus olemisest. Naised, kes ei tunne oma tõelist väärtust, ega usu, et nad on võimelised tegema kõike samaväärselt nagu mehed või mõned naised, keda nad imetlevad, toidavad läbi oma hirmude täiesti tahtmatult samuti seda mõtteviisi, sest lubavad endaga halvasti käituda. 

Kuid vähemalt mina olen seesuguse mõtteviisiga kohanud peamiselt meesterahvaid. Minu isiklik arvamus on, et nõnda mõtlevad ainult tõeliselt ebakindlad ja kompleksides mehed, kes kardavad oma võimupositsiooni kaotada ning oskavad oma enesekindlust, nende puhul siis ego, upitada ainult läbi teiste alandamise ja läbi teiste maha tegemise.

Helen leiab, et naisi alandavad mehed, kellel on endal midagi viga. Foto: Erakogu

Miks on sinu arvates «dad bod» okei ja kaunis, aga naise päevitusrandid või mõni ülekilo pole? Kas see näitab ühiskonnas seda, et naisi nähakse siiamaani kui objekte, kelle roll on olla ilus, samas kui mees ei pea «ilus» olema?

Ma arvan, et see on ajalooliselt lihtsalt nõnda olnud, et naiste rolliks on olnud olla ilus koduperenaine ja «auhind» ning kuna viimaste aastakümnetega on tõesti meeletult palju muutunud ja naised on õnneks oma väge hakanud tagasi võtma, on kogu see muutus veel niivõrd värske, et kõik ei suuda aktsepteerida neid toimunud muutusi.

Ning olgem ausad, kahjuks on ka neid naisi, kes otsivad turvatunnet materiaalsest kindlustatusest. Ja nõnda ollaksegi koos mõne meesterahvaga, kes ei ole nende jaoks näiteks füüsiliselt atraktiivne, aga pakub neile materiaalset kindlustatust ja see annab jõudu arusaamale, et meeste puhul pole muu oluline kui raha... Olgugi, et see tegelikult ju nõnda pole. 

Kes sind on sinu välimuse osas kõige enam kritiseerinud? Mida sulle ette heidetakse?

Ma ütlen ausalt, et viimasel ajal ma ei ole kriitikat eriti tähele pannud, sest ma ei loe anonüümseid kommentaare. Ma olen oma arenguga jõudnud lihtsalt sinnamaale, et mind siiralt ei huvita võõraste sügavalt õnnetute ja kompleksides inimeste arvamus ning nii palju julgust nendel hinnangulistel inimestel pole, et midagi otse ütlema tulla.

Kuid kuna ma olin osaline «Radari» erisaates «Vihkav Eesti», milles käsitleti vihateemat üldisemalt ning ka anonüümsete kommentaatorite õelust ja jultumust tuntud inimeste suunal, siis anti mulle lugeda mõnda minu kohta käivat kommentaari ning tuleb välja, et mul on ripprinnad ja ma olen paks. Ehk siis kui kehamassiindeksi järgi normaalkaalu ja alakaalu piiril olev inimene on paks, siis millest me räägime? Kuidas on võimalik naistel ennast hästi ja enesekindlana tunda, kui reaalsus on see, et need kommentaarid ja kriitika on läbinisti ebapädevad, aga enamiku inimeste enesekindluse panevad need siiski kõikuma.

Läbi aastate olen kuulnud palju ka seda, et ma olen rumal. Mis iganes põhjus selleks siis on, kas minu blondid juuksed või midagi muud.

Heleni tugeva karakteri taga on kannatused ja eneseületamine Foto: Mardo Männimägi

Missugust kriitikat saad naistelt? Kas meeste ja naiste kriitikas on mingi vahe?

Üldiselt olen saanud nii meestelt kui naistelt samasugust kriitikat, ikka selle kohta, et ma olen mõnel pildil näidanud liialt palju paljast ihu või et mu kehal on midagi viga. Siia lisan juurde, et mitte kellegi kehal ei ole midagi viga ja seni, kuni kehakaal ei ole tervist kahjustav, ei peaks inimene tahtma ka end muuta, selleks et kellegi teise normidesse mahtuda.

Kuidas naised saavad muuta seda stigmat, mis neid välimuse osas saadab? Kas saabki?

Kindlasti saab, mul ei ole selles kahtlustki! Kuid see muutus ei toimu kahjuks üleöö, loomulikult kui kõik naised kollektiivselt otsustaksid, et nad tahavad iseendasse vaadata ning hakkaksid end tõeliselt armastama ja väärtustama, võiks väga kiiresti väga palju muutuda. Ma usun, et inimene, kes väärtustab iseend, ei toida ka enam neid iganenud arusaamu.

Sina oled ilus ja noor naine ning kui sa said tuntuks, siis see kuvand tuli sinuga kaasa. Kas ilusal naisel, kes on saanud avaliku elu tegelaseks, on endast mitte just kõige paremate piltide avaldamine keerulisem, kui mitte nii atraktiivsel naisel, kes sai avaliku elu tegelaseks? Või ei tohiks välimus mitte kuskil rolli mängida? 

Mina puutusin sellega esimest korda kokku umbes seitse aastat tagasi, kuidas kehva pilti võidakse sinu vastu kasutada. Olin siis vägagi ühiskonna raamides ja istusin kastis, kus soovisin kõikidele meele järele olla. Võtsin osa Martini reklaamnäo valimisest ning kuigi mul läks võistlusel väga hästi ja sain üle neljakümne neiu hulgast maailmas seitsme finalisti hulka, pidin siiski enda kohta igalt poolt kuulma kriitikat. Ja kõige eredamalt on mul meeles see, kuidas mingi väljaanne võttis ühe pildi, kus ma hoidsin pildi tegemise ajal oma jalgu veidras asendis, ning väänas sellest pildist välja loo, et kas minu ebaedu põhjuseks oli minu jalgade hoiak. Tol ajal pani see mind ikka jahmatusest õhku ahmima, et kas tõesti on võimalik ühest pildist skandaal välja võluda ja tundsin toona, et pean tõesti pingutama, et ma «koledana» kusagil pildile ei jääks. Aga see näitab suurepäraselt, et kui inimesed lasevad endaga manipuleerida, siis ühiskonnas seesugune hoiak ka säilib.

Enam mina ennast mõjutada ei lase ning arvan, et kui inimene ise läheb selle kuvandiga kaasa, siis ta peab seda kuvandit hoidma ja tal on keerulisem, kui kusagil ilmub temast pilt, mis on halvasti välja tulnud, kuigi välimus ei tohiks rolli mängida.

Kas ja kuidas on võimalik muuta ühiskonna suundumust, kus nähakse enne inimese sisu või tegemist kui tema välimust? 

Mina usun, et kõik muutused algavad inimesest endast ning läbi iseenda positiivse eeskuju on võimalik ka teiste inimeste suhtumist muuta.

Kuidas suhtud naistesse, kes teenivad raha ja kuulsust Instagramis enda keha vabatahtliku ekspluateerimisega? Kas see on okei või peaks see lõppema?

Esmalt ma sooviksin rõhutada, et kui naine näitab oma paljast ihu, ei ole see keha ekspluateerimine. See, et teatud inimesed naise kehasse nõnda suhtuvad, on põhjus, miks me seesuguse probleemi ees üldse oleme, et naise kehast on saanud objekt. 

Miks see peaks lõppema, et keegi teenib elatist sotsiaalmeedias muuhulgas iseenda reklaamimisega? Iga naine otsustab oma keha üle ise ning seni, kuni keegi ei sunni mind tegema asju, mida mina teha ei soovi, ei topi mina ka oma nina teiste otsustesse. Minult ei võeta sellega mitte midagi ära, kuidas keegi teine on valinud viisi oma elu elada.

Minu ainus soov oleks, et oma keha näitamisega käiks kaasas ka enesearmastus, mis tähendaks seda, et need naised oleksid eeskujuks kogu ühiskonnale ning armastaksid iseend sellisena, nagu nad on. Et ei tuntaks vajadust ilukirurgia poole pöörduda, et käia kaasas trendidega missugune keha- või huulekuju parajasti moes on või ei tuunitaks keha Photoshopi abiga ebaloomulikesse proportsioonidesse.

Helen leiab, et naisi kritiseeritakse nii selle eest, et nad kannavad liiga vähe kui liiga palju riideid. Foto: Mardo Männimägi

Aga kas sa ei arva, et seni, kuni on naisi, kes enda keha vabatahtlikult ekspluateerivad, säilib ühiskonnas naiste keha seksualiseerimine, sest naised panevad oma keha sellele pjedestaalile, aga näiteks mehed ei pane? 

Siin tulebki mängu küsimus, et kas naise keha võrdub automaatselt seksiga? Kui naisterahvas teenib raha Instagrami-kontoga, millel on tihti näha teda bikiinides, ei tähenda see iseenda seksualiseerimist ega keha müümist. Minul on pigem küsimus, miks nõnda naise kehasse suhtutakse? Ja kindlasti ei saa öelda, et mehed oma keha ei näitaks. Väga palju on mehi, kes näitavad samuti oma paljast ülakeha, aga ühiskondlik suhtumine sellesse on totaalselt teistsugune.

Kui nii, siis kas naise keha seksualiseerimine on kuskile maale okei? Kust see piir jookseb?

Ma arvan, et on naisi, kes tunnevad ja arvavad, et neid ei häiri, kui nende keha seksualiseeritakse. Mina tunnen, et aina suuremal määral on üldsuse arvamus ja suhtumine muutumas. Ma ei ole kindel, kas minu silmad ka seda täielikku muutust näevad, kus alasti naine ja ka mees ei ole seksuaalobjekt, aga ma loodan, et ma saan vähemalt ise panustada selle suhtumise väljasuremisse.

Kelle jaoks püüavad naised iga päev head välja näha? Iseenda? Meeste? Või sookaaslaste jaoks?

Usun, et see on iga inimese jaoks erinev. Kunagi panustasin ma oma välimusse vastassoolt tähelepanu saamiseks, nüüd teen ma kõike vaid iseenda jaoks. Kui ma soetan endale uue pesu, siis selleks, et mina end hästi tunneksin, sest see armastus, mida mina vajan, tuleb minu seest, mitte keegi teine ei saa seda mulle anda.

Millisena näed enda jaoks ideaalselt toimivat suhet mehe ja naise vahel? Kas oled tundnud tõelist armastust?

Ma usun, et ma olen tundnud tõelist armastust, aga suhte kontekstis küll mitte tingimusteta armastust. Mina näen, et toimiv suhe saab olla ainult nende inimeste vahel, kes on iseendaga kontaktis, on tänu sellele kursis oma vajadustega, oma probleemsete kohtadega ja on valmis oma elu eest täielikult vastutuse võtma. See tähendab ka, et nad märkavad, kui mõni vana trauma nende praegust elu segama tuleb ning tegelevad sellega. Usun, et kui inimene on kontaktis iseendaga, elab oma tões ja väärtustab nii iseend kui oma väärtusi, saab ta olla tõeliselt õnnelik, ja inimene, kes on iseendaga õnnelik, saab luua ka terve ja õnneliku paarisuhte.

Helen ei püüa nüüd mitte kellelegi kui iseendale meeldida. Foto: Kaido Kabral

Kõigil on raske, nii meestel kui naistel. Eks see olene indiviidist, kuidas kriitikat ja avalikku alandamist vastu võetakse, aga mis puudutab Helenit, siis tema on sellest tugevamaks muutunud.

Loomulikult on pidanud ta läbi tegema karmi ja raske teekonna depressioonis ning eneseületamise. Aga kui seda ei oleks olnud, siis praegu ei oleks meie ees nii tugevat karakterit kui seda on tema – laulja, modell, kehapositiivsuse aktivist ning armastatud meediategelane Helen Adamson!