Mari-Liis Lille avalik pöördumine vol 2: kui inimesed ei ole tulevikus valmis ebamugavusteks, siis on riigi asi neid suunata

Mari-Liis Lill tunneb muret planeedi tuleviku pärast.

FOTO: Toomas Tatar / Postimees

Näitleja Mari-Liis Lill kirjutas kaks päeva tagasi Isamaa esimehele Helir-Valdor Seederile avaliku kirja, kus ta tunneb muret Eestimaa tuleviku pärast. Täna kirjutas naine kirjale ka teise osa.

Meeletu tagasiside osaliseks saanud Mari-Liis Lill on nüüd küll paljudes majapidamistes tuntum kui poliitika teemal sõnavõtja kui näitlejana. Eelmises kirjas lootis Lill, et Seederil on Kallase ja Ossinovski number alles.

Avaldame Mari-Liisi kogemata kahes osas avaldatud teise kirja täies mahus.

«Jah, muidugi, inimene tahab elada nii hästi kui vähegi võimalik. Jah, meie planeedi ressurssidest ei jätku, et ligi 8 miljardit saaksid elada nii hästi kui meie (ökoloogilise võla päev (earth overshoot day), see päev, mil me oleme kasutanud ära kõik selleks aastaks ette nähtud taastuvad looduslikud ressursid, oli eelmisel aastal 1. augustil ja tuleb iga aastaga lähemale! Hasartmängusõbrad võivad isegi mängida ennustamismängu, et mis kuupäeval see sel aastal kätte jõuab? Mis siis saab? Üks variant on muidugi öelda, et keegi ei ole niikuinii nõus oma elustandardist loobuma ja asi on lootusetu, nii et tarbime aga mõõdutundetult edasi! Sellega on ainult üks probleem – õige varsti lihtsalt ei ole enam võimalik elada nii hästi nagu praegu, kui me jätkame samal kursil. Ja kuna meile lähevad harva korda inimeste kannatused, kes elavad meist kaugel ja räägivad teises keeles, siis visakem pilk peale, mida meie kodumaised teadlased ennustavad... Aastal 2071–2100 sajab keskmiselt 19 protsenti rohkem, meretaseme tõusust ja tormidest tingituna on rannikualadel suur üleujutuseoht (nt Tallinnas, Pärnus, Haapsalus jne), õhutemperatuur on 4,3 kraadi kõrgem (kui jätkame samal kursil; 2,7 kraadi isegi siis, kui midagi muudame), mis tähendab, et meile tuttav loodus ei saa samal kujul eksisteerida, lund võib näha ainult vahel Ida-Virumaal jne.  Ma ei tea, kas see on see hea elustandard, millest kümne küünega kinni hoida... Ma usun, et inimesed on valmis muutusteks, kui neil on piisavalt infot, mille nimel seda teha. Praegu lihtsalt sumbub probleemi tõsidus sinna, et ilmub mõni juhtivpoliitik, kes ütleb, et kliimasoojenemine on müüt ja punkt. Ehk siis teema on kaaperdatud väga mitmes suunas. Ja kui pärast piisavat informeeritust inimesed ikkagi ei ole valmis mõningateks ebamugavusteks (üks neist on kindlasti see, et asjad lähevad kallimaks), siis on tõesti riigi asi neid suunata. See ei ole demokraatia lõpp, täpselt nii, nagu ei ole demokraatia lõpp ka see, kui ei tohi restoranis suvalises kohas suitsetada või kui me tõstame alkoholi hinda (kuigi paljudele võib see demokraatia lõpuna näida). Nagu vastas Al Gore India peaministrile, kui too Pariisi kliimaläbirääkimiste käigus küsis, et, kuulge, me ei saa alla kirjutada, sest teie riigid on juba umbes 150 aastat hoogsalt fossiilseid kütuseid põletanud ja selle najal oma jõukuse üles ehitanud, aga kui nüüd meie tahame hakata hoogsalt fossiilseid kütuseid põletama ja selle najal oma riigi jõukust üles ehitama, siis te ütlete, et ei tohi. Jah, täpselt nii, vastas Al Gore, see on täiesti ebaõiglane, aga nii see on! Ja see on täpselt niisama ebaõiglane ka kõigi meie suhtes, kes me peame hakkama prügi sorteerima, elektri eest rohkem maksma, vähem auto ja lennukiga sõitma, ostma märgatavalt vähem asju ja neid märgatavalt kauem kasutama jne, aga seda on lihtsalt vaja teha! Ja nagu on öelnud Greta Thunberg – ega te ei peagi mind kuulama, kuulake neid sadu teadlasi, kes on teile seda juttu mitukümmend aastat juba rääkinud!»

Tagasi üles