/nginx/o/2019/03/15/11868294t1h00ee.jpg)
«Kas sa ei saanud aru, mis ma sulle ütlesin?! Pane oma kott siia lauale!» käratab maruvihane tolliinspektor, mille peale hakkavad teised mulle tasapisi liginema. Mööduv rahvas jääb, kaelad õieli, vaatama ja üks inspektoritest hakkab neid eemale ajama, suunates nad väljapääsu poole. Tunnen end tõelise kurjategijana, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.
Koht: Bali
Aeg: ajavahemik 2016–2019
«Palun astuge kõrvale,» viipab mind tõsise näoga nooremapoolne mundris tolliinspektor Bali lennujaamas maalesaabujate rivi kõrvalt. Alles siis märkan, et minu seljakoti külge on tekkinud erksavärviline plastklamber, mida kasutatakse tavaliselt juhtmete köitmiseks. Hiljem saan teada, et Balil skannitakse sinu kandam läbi juba lennukist lennujaama pagasilindile ümber laadides ja märgistatakse värvilise klambriga, kui midagi kahtlast tundub. Lisaks sellele toimub uus kontroll passikontrolli ja lennujaamast väljumise vahel. Niisama lihtsalt ei pääse keegi.
Aiman juba, mis nende tähelepanu on köitnud. Mul on seljakotis hulk poolvääriskive, mida olin plaaninud kasutada Balil ehete valmistamisel. Aga muretseda pole ju vaja, lohutan end. Targu olen hoidnud kõik või vähemalt suurema osa ostuarveid alles juhuks, kui tollis peaks küsimusi tekkima. Samas tunnen ikkagi teatavat ärevust, nagu oleksin milleski kahtlustatav. Läbiotsimise kogemusi on piisavalt olnud.
/nginx/o/2019/03/15/11868299t1h1333.jpg)
«Teid huvitavad ilmselt need?» Nende sõnade saatel tõmban seljakotist välja eraldi kilekotti pakitud kivid. «Ma kasutan neid siin ehete valmistamisel, ega kavatse neid Indoneesiasse jätta. Kogu kraam lendab siit mõne kuu pärast valmisehetena minema ja ülejäägi võtan kaasa,» räägin igaks juhuks juurde, lootes et ehk on sellest mingi abi maksude vähendamisel. Olen teadlik, et Indoneesias on tollimaks impordil kuni 100 protsenti ehk sama summa tuleb uuesti maksta, mis kusagil mujal riigis on kauba eest juba välja käidud.
«Ma saan aru, aga meil on reeglid. Ma võin sind isegi uskuda, aga minu ülemused mitte. Ja kuidas sa saad anda garantii, et sa seda kaupa siin maha ei müü?» selgitab inspektor mulle rahulikult. Tundub arusaaja mees, kellega õnnestub ehk isegi kaubale saada.
«Jah, ma saan sinust ka aru. Reeglid on reeglid,» targutan kaasa ja nagu arvata oligi, võidan sümpaatiapunkte.
«Sul on nii palju erinevaid esemeid ja arveid, et ma ei oska neid küll omavahel kokku viia. Kas sa oskad mulle näiteks näidata, millisel arvel need helmed sul kirjas on?» üritab inspektor kuidagi läbi närida sellest paberijamast, millega mul endalgi on parasjagu tegemist. Mu kraam on kokku ostetud mitmest Aasia riigist. Osa asju polegi arvel, osa tooteid jäi mujale ehete valmistamiseks, ühesõnaga segadus.
«Näed, see on see siin,» osutan reale arvel, mis vastab tõele. Seda kinnitab ka järjekorranumber ja tükkide arv. «Aga sellest arvesta ainult pool, sest näed, rohkem pole kui see pakike siin. Võid üle lugeda,» selgitan oma arust asjaliku näoga juurde.
«Päris keeruline...,» on tollitöötaja kimbatuses. «No näita mulle vähemalt neid arveid, kus on kõik olemas,» küsib ta, kulm kortsus ja näol igatsev ilme, et saaks selle jamaga siin juba ühele poole. Olen seda ilmet korduvalt näinud Eestis, kui tolliinspektorid tulevad imporditud kaupa kontrollima.
«Sel juhul jäävad need neli,» otsin välja kõige väiksemad arved.
«Nüüd läheb natuke aega, kuni ma neist koopiad teen ja süsteemi sisestan, oodake üks hetk,» selgitab inspektor viisakalt. Päris üllatav. Ootasin palju karmimat suhtumist. Siin saab äkki tõesti asju ajada?
«Nii, sul tuleb maksta 6,5 miljonit ruupiat,» kõlab otsus.
«Aah... nii palju! See on üle 400 euro!»
«Ma arvestasin niigi vaid osa sinu kaubast,» selgitab inspektor, kes tundub isegi piinlikkust tundvat selle summa pärast. Ilmselgelt ületab see tema kuupalga.
«Kas on võimalik kaup siia hoiule jätta, kuni ma maalt lahkun?» käin välja mõtte, mis mul sel hetkel pähe tuleb. «See summa on tõesti liiga suur ja mul ei tasu sel juhul ära see ehete tootmine Bali inimeste abiga.»
«Jah, on küll. Summa on suur. Mida sa siis edasi teeksid nende kividega?» uurib inspektor imestunud ilmel.
«Viin Taisse tagasi. Seal on tööjõud kallim, aga praegusel juhul tuleb siiski odavam lasta seal teha. Mul on Tai ostuarved ja seal ei teki probleemi kauba tagasi viimisega,» luuletan juurde. Tegelikult pole mul aimugi, kas ma saaksin Tai tollist ilma maksmata läbi. Aga näha on, et siit õnnestub mul end kusagile keerutada…
«Hea küll. Kui palju sa oleksid nõus maksma?» tuleb inspektor välja üllava ettepanekuga.
«Mitte midagi! See oleks igal juhul kõige parem variant, sest ma ju räägin, et see kõik läheb siit maalt välja.»
«Nii ei saa. Ma pean midagi registreerima. Protsess on juba alustatud ja ma ei saa seda pooleli jätta,» selgitab sõbralik inspektor.
«Tee siis nii väike kui võimalik,» palun mina alandlikult ja üritan naeratada.
Ta klõbistab natuke arvutiklahve ja käib välja uue summa: «Kuidas oleks 3,5 miljoniga? See on juba peaaegu poole väiksem.» Ta vaatab mind ootaval ilmel.
«No ma polnud tegelikult arvestanud üldse mingi lisakuluga,» proovin veel tingida. «Ka sel juhul on mul siiski mõtet seda Tais teha. Ma lähen sinna nii või teisiti tagasi ja sel juhul pole mul mõtet siia Balile kauemaks paigale jäädagi. Ütlen oma ehtemeistrile ära, et tellimust ei tule.»
«Mhm? Et siis Bali inimesed jäävad tööta? Oot, ma vaatan veel korra,» ja klõbistab klahvidel edasi. «Kõige väiksem summa on 2,5 miljonit ruupiat, mis ma teha saan. See on kõige väiksem arve üldse, millelt ma need maksud arvestasin.»
«No mis mul muud üle jääb... Eks ma pean maksma,» ohkan ma põrandat silmitsedes, olles ise rõõmus, et nii väikese tollimaksuga läbi saan. Samas ei ole ma kedagi petnud. See raha ei kuulu tegelikult Indoneesia tollile, sest ma tõesti saadan selle kauba sealt edasi. Paraku ei saaks ka mööda ametlikke kanaleid asju ajades seda materjali sinna riiki importida ilma veel kõrgemaid makse maksmata.
«Mida sa seal tollis nii kaua tegid?» pärib minu käest lennujaama vastu tulnud hea tuttav, Austraalia kutt Made. «Haaa... sulle pandi märk külge!» naerab ta seljakoti küljes oleva värvilise klambri peale. «Hoia alati üks münt taskus varuks. Sellega saab klambri läbi viilida. Ma teen seda alati, kui välismaalt tulen ja näiteks üle lubatud koguse veini olen kaasa ostnud. Balil on alkohol väga kallis.»
***
Mõni kuu hiljem olen samas tollipunktis tagasi, seekord juba varustatud mitmekordselt vähendatud arvetega, kõik eraldi pakikestes arvete kaupa. Olen selleks kõik teinud, et asi tollis võimalikult kiiresti sujuks ja võtan suuna otsejoones tollikabinetti.
/nginx/o/2019/03/15/11868330t1hfb40.jpg)
Pole varem märganudki, et seal neid inspektoreid nii palju ootel passimas on. Üks neist hõikab mulle: «Astu kõrvale!» ja näitab lauda, kuhu ma oma pagasi pean asetama.
«Mul on tollitav kaup siin,» teatan rõõmsalt ja liigun edasi tollipunkti ukse suunas.
«Astu kõrvale!» kõlab juba käratusena, mille peale pöörduvad minu poole kõik kuus tollitöötajat seal lähikonnas, käed õieli nagu võitlusvalmis kukkedel. Jään seisma ja olen täiesti jahmunud.
«Ma tahtsin öelda, et mul on siin...,» kuid ei jõua oma lauset lõpetada.
«Kas sa ei saanud aru, mis ma sulle ütlesin?! Pane oma kott siia lauale!» käratab maruvihane tolliinspektor, mille peale hakkavad teised mulle tasapisi liginema. Mööduv rahvas jääb, kaelad õieli, vaatama ja üks inspektoritest hakkab neid eemale ajama, suunates nad väljapääsu poole. Tunnen end tõelise kurjategijana.
«Eelmisel korral mind kutsuti...» üritan veel asja parandada ja näitan tollipunkti ukse suunas, kuid oleks parem olnud, kui ma poleks suud avanud.
«Kas sa ei saanud aru?!» käratab inspektor taas ja teine ülbitseb kõrvalt: «Kui sulle öeldakse, et pane kott lauale, siis sina paned koti lauale. Seda otsustame meie, kuhu sina edasi lähed!»
«Isa, kuula siis, mida nad räägivad. Tee, mida nad käsivad,» poetab kõrvalt mu tütar Rebeka, kes on sellele reisile tulnud kaasa kaupa valima.
«Ma ju teengi, aga nad ei lase mul rääkida. Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on tollitav kaup, aga nad ei kuulagi. Täiesti jõmmikari,» olen mina ka juba endast väljas. «Tere tulemast Balile! Näed, sellised nad tegelikult on, kui neile võim kätte anda.»
«Veel probleeme?» küsib ähvardavalt mind esimesena kõrvale kutsunud inspektor.
«Ei ole,» mainin mina ja vangutan samas pead. No tõesti! Selline vastuvõtt. Hakkan tasapisi seljakoti pandlaid avama, kui saan uue hoiatuse: «Ei ava enne pagasit, kui me lubame!»
Huvitav, millega ma sellise kohtlemise ära olen teeninud?
Minu juurde tuleb teine inspektor ja ülbik läheb uusi ohvreid jahtima.
«Palun avage oma seljakott,» ütleb ähvardavalt see tõsise olemisega inspektor.
«Ma ei saa aru, mis siin toimub? Olen palju kordi Balil käinud ja mul on tollitavat kaupa kaasas olnud, aga kunagi pole mind nii koheldud. Mis mulje peaks jääma inimesele, kes siia esimest korda tuleb ja keda nii koheldakse?» ei saa ma ikka rahu selle ülbitsemise pärast.
«Te peate tegema seda, mida öeldakse,» on kogu kommentaar.
Tõstan oma väärisesemed lauale ja panen arved kõrvale. «Seda ma tahtsin teile ise näidata. Ma ju tulin juba ise siia, kui äkki hakati minu peale karjuma.»
Inspektor ei kosta selle peale midagi. «Kas midagi tollitavat on veel teises pagasis?» osutab ta Rebeka kohvri ja minu väiksema seljakoti peale.
«Ei ole.»
«Oodake siin!» Möödub terve igavik, kuni ta tuleb tagasi tollideklaratsiooniga.
«Te peate tasuma 1,5 miljonit ruupiat,» kõlab otsus.
«Kas soodsamalt ei saaks?» julgen mokaotsast paotada. «Eelmisel korral oli siin väga meeldiv inspektor, kes sai aru, et see kaup ei ole müügiks Indoneesias, vaid läheb siit uuesti välja.»
«See ei ole minu teha. Mina teen siin oma tööd. Ma ei tea, kellega te eelmisel korral rääkisite,» on inspektor resoluutne.
Maksan ära selle summa, mis tegelikult on niigi kordades väiksem, kui kartsin, aga vastik tunne jääb sisse. Ei ole see Bali mingi paradiis ja ei oodata sind nii väga siia. Oodatakse sinu raha.
***
Kolmas kord. Mul ei ole kaasas mitte midagi tollitavat ega ka midagi uut ja piisavalt väärtuslikku, mis ületaks tolliväärtuse. Seekord pole koti küljes ka värvilist klambrit. Ilmselt saan kiiresti läbi.
«Astuge kõrvale!» kõlab tuttav käsklus. No mis siis nüüd veel?
Nii umbes kolmekümnendates eluaastates inspektor osutab jälle plekist laua poole, kuhu ma pean oma seljakoti sisu laduma.
«Kui kauaks sa Balile tulid?» kõlab tuima häälega rutiinne küsimus. Mees ise sorteerib samal ajal mu riideid.
«Kümneks päevaks,» vastan sama rutiinselt.
«Mida sa siin teed?» küsib noormees ja uurib mind salakavala pilguga, justkui lootes, et ma nüüd midagi paljastavat ütleks, millest kinni haarata.
«Ostan käsitööd ja saadan siit Euroopasse,» pole mul midagi pikalt seletada. Selliseid ostjaid tuleb sinna iga päev ja ta peaks teadma küll, et selline kaubandus seal käib.
«Kui palju sul sularaha kaasas on?» küsib inspektor pead kallutades ja ühte kõrva ettepoole keerates.
«Paar tuhat eurot,» vastan sama rutiinselt edasi, sest ma ei viitsi tegelikult neile küsimustele üldse vastata.
«See on kõik? On sul pangakaart, krediitkaart?» muutub küsimine juba tüütuks. No mis see tema asi on.
«Jah, mul on mitu kaarti.»
«Kellele sa selle kauba saadad?» No ehk aitab juba... mõtlen endamisi.
«Enda kauplustesse. Mul on firma Eestis. Võite netist kontrollida,» ei suuda ma enam tülpimust varjata.
«Kas sa saad seda tõestada? On sul visiitkaart?»
«Jah, palun!» tõmban pakist ühe kaardi välja ning inspektor kaob selle ja minu passiga tollipunkti. Uskumatu, milline võlujõud on visiitkaardil... Olen seda varemgi Aasias kogenud. Selle võib ju igaüks omale trükkida lasta ja kohe oledki see, mis seal kirjas. Absurd. Võiks omale igasugu kaarte lasta teha. Piloot, president, kosmonaut, professor... mis iganes pähe tuleb.
Möödub oma kümmekond pikka minutit, kuni inspektor taas välja ilmub.
«Siin on teie pass. Võite minna. Nautige Balit!»
«Tänan,» vastan rahulolevalt ohates. No oli seda kõike vaja. Teel hotelli saadan sõnumi eestlasest sõbrale Silverile, kes Balil elab ja kirjeldan olukorda tollis.
/nginx/o/2019/03/15/11868338t1hb4cb.jpg)
«Mul on ka üks tuttav tollis. Ostan tema käest salakaubana alkoholi. Saab ilma aktsiisimaksuta. Soodne. Tead küll, siin on alkohol kallis. Ma uurin tema käest, kes seal täna tööl oli. Ehk saaks teada, miks sind niimoodi pinniti,» pakub Silver.
«Ah, las see olla. Mul ükskõik. Mis olnud, see olnud!» Sel hetkel jääbki asi nii. Jõuame juba vahepeal kokku saada ja öises linnas koos lõbutsemas käia. Järgmisel päeval saan Silverilt telefoniekraani kuvatõmmise, kus tal on vestlus tuttava tollitöötajaga. Vestlus näeb tõlkes välja nii:
Silver: «Hei! Mul tuli eile sõber Eestist külla. Rääkis, et tollis oli eriti põhjalik läbivaatus. Ta muidu korralik mees, Eestis poed ja ostab siit kaupa. Tead sellest midagi?»
Tolliametnik: «Jah, mäletan eestlast. Kalam Margus. Mina vaatasin ta läbi ;)»
Silver: «Oli mingi põhjus?»
Tolliametnik: «Ära muretse, kõik korras. Ta on nüüd puhas.»
Nüüd? Mis mõttes nüüd puhas?
***
Mis põhjusel mind sel moel küsitleti, on siiani teadmata. Võibolla kunagi saan teada. Võib-olla olen mustas nimekirjas, kuna tiirutan mööda Aasiat ringi ja seda pidevalt enam-vähem samal marsruudil. Need välismaalased, kes on Balile end elama seadnud ja käivad viisasid pikendamas, lendavad tavaliselt Singapuri või siis teevad väikese turismireisi Taisse, Filipiinidele või kuhu iganes on hetkel soodne lennata või kuhu on soov minna. Mina aga tiirutan ringiratast. Nagu kuller? Mis kuller?
Ilmselt on oodata uusi juhtumeid.
Ja et mul liiga nostalgiliseks koduigatsuseks ei läheks, tuletan meelde, kuidas viimati kontrollis mind Tallinna toll. Mul oli ajastatud kogu seljakoti sisu nii, et see oli Eestisse jõudmise ajaks musta pesu täis. Neiud panid endale kummikindad kätte ja otsisid mu kantud sokkide ja pesu vahelt midagi, mis neil muidugi leidmata jäi.
Vaata ka videot:
:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)