Täna jõudsid saate «Roaldi nädal» vahendusel ekraanile nende perekondade karmid, kuid avameelsed lood, kelle lähedane on jäänud teadmata kadunuks. Roald Johannson uurib, kuidas inimesed kadunuks jäävad, mida ette võetakse ja kuidas lähedased lõpuks kaotuse ja teadmatusega toime tulevad.
Järelvaadatav: Roald Johannson tõi ekraanile karmid kadunud inimeste lood
Eestis kaob igal aastal kümneid inimesi. Taasiseseisvumise jooksul on teadmata kadunuks jäänud ligi pool tuhat inimest, keda lähedased üritavad üles leida ka aastaid hiljem.
«Mõistus arvab, et ilmselt teda ei ole enam. Aga süda ei taha kuidagi uskuda, kuna lahendust ei ole leitud,» ütleb proua Irma, kes on pidanud elama juba ligi kakskümmend aastat teadmatuses. 2000. aasta jaanuaris läks tema 13ne aastane tütar sõprade juurde, kuhu ta kunagi ei jõudnudki. «Ei lähe päevagi mööda, kui ma ei mõtleks tema peale, koguaeg mõtlen,» sõnab ema.
Oma loo räägib ka pereisa Andrus, kelle poeg Renel kadus ära 2015. aasta südasuvel ning tema säilmed leiti mõned kuud hiljem. «Mingi lootus oli ikkagi see, et Renel tuleb ükskord tagasi. Sellest hetkest, kui politsei leidis säilmed, kadus see lootus ära,» meenutab Andrus, kellel on vastuseta küsimusi aga tänaseni veel mitmeid.
Samuti räägib oma loo Aleksandra, kelle vend kadus pool aastat tagasi. «Kui ta oleks ise ära läinud kuskile, siis mitte pooleks aastaks ja oleks kindlasti vanematele teada andnud sellest ja tal on laps, keda ta väga armastab,» on Aleksandra kindel, et vennaga pidi midagi juhtuma.