«Mida naised tahavad?» on vana film, mille peaosas on Mel Gibson. Sama küsimuse küsivad ka kolm asjalikku naist, kes analüüsivad naiste keerulist mõttemaailma ning paljastavad nende ja enda kahepalgelisuse.
Naised sookaaslaste kahepalgelisusest: nad ei pea sind inimeseks - oled vaid ettur, keda ära kasutada
Kristina Herodes, Dagmar Lamp ja Heidi Ruul korraldavad kõikidele huvitunutele taskuhäälingu vormis vestlusõhtu, kus nad räägivad naisteasjadest, et mehed neid paremini mõistaksid.
Ja kuna naised ei tea tihti ka ise, mida nad tahavad, siis on üritus kasulik ka sookaaslastele.
Kuid veel enne seda, kui saab kuulata nende kolme naise mõtteid ja saladuste paljastusi, uurisime, mis on mõned põhiasjad, mida naiste puhul on vaja teada.
«Esimese asjana tahavad nad orgasmi saada! Kindlasti,» sõnas Dagmar Lamp. «Orgasmilõhe on täiesti olemas ja naise seksuaalsus on teema, millest naiste huvides lihtsalt peab rohkem rääkima. Mehed võiksid rohkem mõelda sellel peale, kuidas naisi õnnelikuks teha,» lisas ta.
Kuid loomulikult ei taha naised ainult seksi.
«Me paljastame ka muid saladusi, mis võivad mõne mehe esialgu ära ehmatada, kuid hiljem aitavad tal avada tee nii mõnegi naise südamesse,» ütles Dagmar, ja lisas, et live on pigem meestele, ning uued teadmised annavad neile nii omajagu eeliseid.
«Need on teemad, millest naistel on ebamugav rääkida. Kuid kindlasti on ka naistel huvitav,» leidis Dagmar.
Heidi Ruul usub, et naised tahavad iga päev erinevaid asju. «Mõni päev – ja neid päevi on päris palju – ei tea nad ise ka päris täpselt, mida nad tahavad! Kuid naiste soovid on sellegipoolest täitmiseks. Alati. Kõigile,» ütles Heidi.
«Niisiis see on väga salapärane maailm, kuhu me oma LAIVil veidi valgust heidame ja kõike ma kindlasti ette ei ütle. Ja osalt ka seetõttu, et me ei tea ise ka ette, kuhu vestlus välja viib, kuid enamasti oleme ise ka rabatud sellest, kui otse ja ilustamata me «Naisejuttudes» asju välja ütleme,» kommenteeris ta.
Naistrio kolmas liige Kristina Herodes leiab, et naistest on raske aru saada, sest nad on lihtsalt liiga kahepalgelised. «Ütleme harva, mida tegelikult tahame ja peidame oma kirgi viisakamate fassaadide taha. Meie oleme otsustanud asju vastupidi väga otse rääkida,» andis ta vestlusõhtu kohta vihje.
Kristina lisas: «Usun, et «Naistejutud» ongi omamoodi orienteerumiskaart koos selgitava sõnaraamatuga, et keerukatele ja kütkestavatele naisekujulistele olenditele paremini pihta saada. Päris kindlasti on naisi, kes «naiste saladuste» väljalobisemise peale väga vihastavad. Ja on neid, kes pole meiega nõus. Mis ongi OK – meie ise pole omavahel ka iial ühel meelel,» teab Kristina öelda.
Kristina tõstatas väga huvitava ja olulise aspekti. Ta ütles, et naiste kahepalgelisus on tihti see, mis takistab teistel neid mõismast.
Aga mida kahepalgelisus «Naistejuttude» kolmiku jaoks tähendab.
Kristina leiab, et see on siis, kui mõtte ja sõna vahel on käärid. «Ütled ühte, aga teed teist. Väidad, et ootad ühte, aga tegelikult ootad midagi muud. Variante on palju, naiste fantaasia on selles osas piiritu,» sõnas ta.
Kristina leiab, et naiste kahepalgelisus paljastub mõtete ja sõnade serveeringus. «Faktid võivad olla õiged, aga neid esitatakse viisil, mis antud olukorras on sobivam. Ühes olukorras ühe maitsega ja teises sootuks teise maitsega kastmes ja garneeringuga. Võti on pisiasjades ja pooltoonides. Enamik naisi armastab ise uskuda, et oleme väga ausad ja ühepalgelised,» selgitas ta.
Kahepalgelisuse juures mängib rolli, kui palju on naisel enesekindlust ja kui kõrge on tema empaatia.
«Enesekindlus pole ühene, et ebakindlad ajavad udu ja tugevad naised ütlevad otse. Oh, oleks see vaid nii lihtne! Väga võimsad naised mängivad sageli meelega topeltmängu ja ütlevad seda, mida neil antud olukorras on kasulik öelda. Naine pole mõni lihtne pusle,» selgitas Kristina.
«Ja kahepalgelisuse põhjal ei saa kahjuks ka kohe silti kleepida, et tegu on halva inimesega – see võib lausa vastupidi olla. Paradoksaalselt kipub olema nii, et mida enam teise tunnetest hoolitakse, seda enam valgeid valesid sisse lipsab,» avaldas ta selle keerulise teema veel ühe omamoodi tahu.
Naiste põhjus käituda kahepalgeliselt on lihtne – nad tahavad meeldida. «Naised usuvad mingil põhjusel, et olles oma soovidega otsekohene, pole sa enam nii meeldiv, kena, tore, armas ja hea tüdruk. Konkreetsust, sihikindlust, otse ütlemist naiste puhul taunitakse ja tulemuseks ongi see segane supp, kus keegi pole rahul – kaksikmoraal, udune vihjamine ja laveerimine,» rääkis Kristina ning lisas, et kahepalgelisus tekitab palju pingeid ja usaldamatust.
Loomulikult ei ole kahepalgelised vaid naised. Ka mehi võib selles süüdistada. Nagu Kristina Herodes ütleb, siis sugu ei ole määrav, milline inimene sa oled. Kuid ta tunnistas, et naised on siiski selles patus rohkem süüdi kui mehed. «Meestes on sageli säilinud parima sordi sirgjoonelisus, naid ei karda välja öelda, mida tahavad,» leidis ta.
Kuigi Kristinale meeldiks mõelda, et ta ise ei ole kahepalgeline, siis ta teab, et see ei ole tõsi. «Aus vastus on see, et olen küll ja hullemgi veel! Mul pole vaid kaks, vaid kohati lausa kolm-neli erinevat külge ja kihti, mis vahelduvad kiiresti ja ettearvamatult. Ma küll ei valeta, kuid jätan sageli asjad ütlemata, ning mitmel juhul on teeb see sama välja,» selgitas ta enda siiruviirulist sisu.
Heidi Ruul leiab, et see sõna on kui häiresignaal, mis ta kiiresti ka kaugele jooksma paneb.
«Nina ees tehakse head nägu ja ollakse parim naine üldse, aga nagu selja pöörad, siis sama inimene loobib su selga kümme erinevas mõõdus sakilise teraga nuga,» kirjeldas Heidi seda, milles tema jaoks kahepalgelisus väljendub.
Kõige kahepalgelisemad on need, kellel kõige rohkem sõbrannasid on. «Ainult, et keegi neist pole päris – kõik on poole jalaga sees,» selgitas Heidi.
Ta leiab, et naised on kahepalgelised, kuna neis valitseb naiselik kadedus. Ja see viib kurikuulsuse tekkimiseni. «Tõenäoliselt jõuab «kuulsus» neist ühel hetkel ette ja siis on karma kord sõna võtta – keegi ei taha nendega enam tegemist teha,» selgitas ta.
Heidi on Kristinaga nõus ja leiab, et kahepalgelisus ei ole vaid naiste haigus, kuid ennast selleks ei pea.
Dagmar Lamp ehk Daki leiab, et kahepalgeline inimene on see, kes tavaliselt omakasu eesmärgil mingil põhjusel eelistab jätta mingid asjad enda teada, teised asjad aga serveerib täpselt nõnda, nagu tal endal sobiv on.
«Inimene, kes valib, mille kohta olla aus ning tavaliselt valib, kas valed või pooltõed, mis teda ennast või talle sobivad asjaolusid soodsamas valguses näitavad. Aga mitte alati soodsamas – vahel on vaja võlli peale keerata ka ebasoodsatele asjaoludele, peaasi, et pikk plaan täidetud saaks!» selgitas Daki.
Ta leiab, et on olemas palju naisi, kes ei saa aru, et tegelikult võidaksime me kõik rohkem sellest, kui me kokku hoiaksime.
«Aga väljendub see erinevalt. On nii mehi kui naisi, kes poevad sulle külje alla, et siseringi kuuludes kuulda kõige mahlakamaid saladusi ja asju, mida räägitakse ainult lähedaste sõpradega ja mis polegi mõeldud laiemale ringile infoks, kuid kasutavad esimesel võimalusel seda infot sinu vastu,» ütles Dagmar.
Ta lisas: «Need on inimesed, kes ei pea sind inimeseks – sa oled neile mingi magus karikatuur, kelle arvelt end tõstatada, kas siis sotsiaalset staatust või suisa rahalist tulugi saada. Sest kui nad mõistaksid sind inimlikul tasandil, ei suudaks nad olla kahepalgelised.»
Ehk lühidalt: kahepalgelised mehed ja naised on enamasti vähemalt nartsissistid, vahel ka suisa sotsiopaadid või psühhopaadid. Neil puudub empaatiavõime ning nende kõik teod on kantud saamahimust, omandihimust ja sellest, et nende endi avalik kuvand teeniks nende huve.
Erinevalt Kristina Herodesest leiab Dagmar, et kõige kahepalgelisemad on just ebakindlad inimesed. See tõestab paradoksaalselt ka seda, et naised ei ole ka ise üksteisega nõus. Sama mõte, mida Kristina ütles.
«Aga ka ülearu ennast täis inimesed kipuvad kahepalgelised olema, kuna nad langevad sinna nartsissistide kategooriasse. Nartsissistid ehk nartsud nimelt ei suuda mõista teiste inimeste tundeid, seega on inimesed nende jaoks etturid, kellest nemad, nime järgi nartsud, oma nägemuses paremad on. Ja kui nad juba kõigile ülalt alla vaatavad, siis on ju arusaadav, miks võivad nad esimesel võimalusel kaashinge rongi alla visata. Sa pole nende jaoks lihtsalt inimene!» kirjeldas Dagmar oma mõttekäiku maleanaloogiat kasutades.
Dagmar leiab, et kuigi lõpuks võivad kahepalgelised inimesed võita näilise austuse, saada oma rahalise või imagoloogilise tulu, kuid leiab, et nende suurim probleem on see, et neil ei hakka mitte kunagi olema tõelisi, lähedasi inimsuhteid.
Dagmar lisas: «Ja kuigi nad seda ise iialgi ei mõista, sest, meenutagem, nad on nartsissistid, kes ei peagi teisi inimesi nendega väärilisteks inimesteks, siis tegelikult jäävad ilma kõige olulisemast, mis elul ja maailmal pakkuda – siirast armastusest.»
Ka Daki leiab, et on kahepalgeline, aga seda natuke teisel põhjusel. «Kuna nartsissism on skaala, siis on mul kindlasti olnud eluperioode, mil olen sinnapoole rohkem kaldunud. Tavaliselt on see kantud olnud omaenda rumalusest, vähesest kogemusest, teinekord ka enesekaitseks,» ütles ta.
Sama ei ole ta kahepalgeline selles tähenduses, mida just ise avas. «Ma pole näiteks kunagi kellelegi end külje alla söönud ning siis saadud infot oma kasuks ära kasutanud. Pigem olen ma inimene, kes saab ise sellega pidevalt vastu näppe, et liiga kergelt inimesi ja nende motiive siiralt usaldab,» ütles ta lõpetuseks.
Avalik salvestus «Mida naised tegelikult tahavad?» toimub õdusas Homeart salongis Telliskivi 60 a, 8. märtsil algusega kell 19.