Video: Maad ohustava asteroidi hävitamine ei ole nii lihtne nagu filmis «Armageddon»

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bruce Willis Harry Stamperina 1998. aasta filmis «Armageddon»
Bruce Willis Harry Stamperina 1998. aasta filmis «Armageddon» Foto: Rights Managed / Ronald Grant Archive / Mary Evan/Scanpix

Ameerika Ühendriikide Johns Hopkinsi ülikooli teadlased uurisid, kui lihtne või keeruline on meie planeeti ohustada võiva asteroidi hävitamine.

65 miljonit tagasi sattus meie planeedile asteroid, mis hävitas siis domineerinud hiidsisalikud, võimaldades uutel liikidel esile kerkida, kaasa arvatud imetajatel, kelle hulka kuulub ka inimene, teatab msn.com. 

Arvutijoonistus, millel on kujutatud asteroidi langemist Maale 65 miljonit aastat tagasi
Arvutijoonistus, millel on kujutatud asteroidi langemist Maale 65 miljonit aastat tagasi Foto: HO / REUTERS/Scanpix

Asteroididega kokkupõrkeoht ei ole kuhugi kadunud ning kosmoseteadlased jälgivad ja kaardistavad leitud asteroide.

1998. aasta filmis «Armageddon» mängis naftapuurijast astronaudiks saanud peategelast Harry Stamperit Bruce Willis. Ta lendas koos oma kaaslastega asteroidile, lastes selle õhku.

Teadlaste uuringu kohaselt ei ole see nii lihtne kui filmis näidatakse.

Kaader 1998. aasta filmist «Armageddon»
Kaader 1998. aasta filmist «Armageddon» Foto: Rights Managed / Ronald Grant Archive / Mary Evan/Scanpix

«Filmis ei arvestatud gravitatsiooni. Kui ka õnnestub asteroid tükkideks lasta, siis tükkide vaheline gravitatsioon on nii tugev, et see tõmbab tükid kokku tagasi,» selgitas astrofüüsik Charles El Mir.

Teadlastemeeskond tegi mitu arvutisimulatsiooni, et mõista, mida tuleks võtta ette Maad ohustava asteroidiga.

«Olime seni seisukohal, et mida suurem objekt, seda kergem on seda lõhkuda, kuna suurtel kosmilistel objektidel on praod ja mõrad. Meie uuring lükkas selle ümber ja näitas, et asteroidid on seniarvatust tugevamad ja  täielikuks lõhkumiseks on vaja väga palju energiat,» lausus El Mir.

Teadlased tegid asteroidi lõhkumise kahest erinevast faasist mitu arvutisimulatsiooni. Esimese oli olukord pärast asteroidi õhku laskmist ja tükkide tekkimist. Teises aga uuriti asteroidi tükkidel vahel olevat tugevat gravitatsiooni, mis võib tükid kokku tuua ja asteroidi taasmoodustada.

Simulatsioon esimene faas näitas, et hoolimata asteroidil olevatest vagudest ja mõradest ei pruugi see kosmiline keha plahvatuses täielikult katki minna. Näiteks asteroidi keskosa, mis jääb plahvatuses puutumata, on tugeva gravitatsiooniväljaga ja võib hakata plahvatuses ära rebitud osasid tagasi tõmbama.

Põlev asteroid ja temast eraldunud osad liikumas Maa suunas. Pilt on illustreeriv
Põlev asteroid ja temast eraldunud osad liikumas Maa suunas. Pilt on illustreeriv Foto: BROTEA ALIN / PantherMedia /Scanpix

«Astrofüüsikud ja teised kosmoseteadlased tegelevad aktiivselt asteroidide uuringuga, sest need objektid võivad Maad ohustada. Küsimuse all oli, et kas efektiivsem on asteroid õhku lasta või ta teisele kursile suunata. Nüüd on vastus teada, teisele kursile suunamine on lihtsam ja ka vähema energiakuluga,» selgitas astrofüüsik.

Ta lisas, et Maa suunas liigub pidevalt väikseid asteroide ja nende osi, mis on umbes sellised nagu langes 2013 Venemaale Tšeljabinskisse. Tegemist oli Apollo-tüüpi asteroidide seast pärinenud kosmilise külalisega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles