Vestlus: mida arvata nendest inimestest, kes valimas ei käi? (6)
3. märts 2019, 18:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/03/11837925t1hcb53.jpg)
Täna on viimane aeg ja võimalus anda enda hääl XIV riigikogu koosseisu valimiseks. Valimine on iga kodaniku õigus. Aga mida arvata nendest inimestest, kes valima ei lähe?
Kirjanik Sass Henno Facebook on teatud ringkonnas tuntud kui foorum, kus inimesed saavad mitmekülgsete teemadega tegeleva Henno mõttekäikudes kaasa rääkida. Üks nendest on loomulikult valimised.
19. veebruaril kirjutas Sass Henno Facebooki pika postituse iga erakonna plusside ja miinuste kohta. Postitus oli kirjutatud vastuseks neile, kes temalt küsisid, keda tema valib, või keda ta soovitab valida.
«Mul on ka see tunne, et raske on kedagi valida. Demokraatia ongi tüütu, aeganõudev ja raske otsustusprotsess. Aga nagu vanas Kreekas tähendas sõna «idioot» inimest, kes ei tundnud oma riigi asjade vastu huvi, siis olen ka ise end alati sundinud meie poliittsirkust jälgima ja ikka mingit seisukohta võtma. Osalege teie ka. Vaadake oma nimekirja ja kasvõi guugeldage neid tegelasi, kuni leiate mõne, kes tundub, et asja hullemaks ei tee. Ja kui hääletad, siis valimistulemusi on põnevam jälgida kui Eesti laulu,» kirjutas Henno enne pikka mõttekäiku.
Valimine on demokraatlikus riigis oluline ja vajalik, aga kuidas suhtuda nendesse inimestesse, kes valima ei lähe?
Just selle küsimuse küsisin ma Sass Henno postituse kommentaariumis.
Selle järel algas vestlus, mis võiks huvi pakkuda nii mõnelegi, ja pakub kergesti mõistetavat perspektiivi nendele, kes ei ole poliitikaga ilmtingimata sina peal.
Järgnenud vestlust saab lugeda kui näitemängu, kus lihtinimesed arutavad oma talupojamõistusele toetudes riiklikult olulist teemat.
Vahur Joa: «Aga kuidas suhtuda nendesse, kes valima ei lähe?»
Sass Henno: «Nagu nendesse, kes uudiseid ei jälgi või raamatuid ei loe. Hullult mugav on mitteosaleda. Sellepärast ma soovitan ka, et kui kedagi ei taha valida, siis vali rohelisi, valid loodusesōpru, kes kellelegi kurja ei tee. Neile oleks praegu vaja u 10 000 häält juurde ja saaksid riigikokku sisse.»
Vahur Joa: «Ma ei tea, kui palju neid inimesi on, aga mina kuulun mitte valima minejate sekka. Poliitika ei paku huvi ning usk demokraatiasse on nii suur, et kui valitsus hakkama ei saa, siis võetakse nad pukist maha ja asemele tuleb uus. Kuna valimas ei käi, siis ka poliitikuid ja valitsust ei kritiseeri.»
Sass Henno: «Nii on kõige lihtsam muidugi.»
Vahur Joa: «Ma ei astu vastutusest kõrvale, ma lasen demokraatial kulgeda.»
Sass Henno: «Sa tegelt ikka vastutad sel hetkel tegemata jätmisega, kui mõne õigusakti loll lugemine õnnestub näiteks. Oleks rohkem inimesi hääletaks nt nende poolt, kes loomade karusnaha-mõrvu ei poolda, oleks rutem hea tulemus ja parem elu. Think about it. Lemmikut poliitikut on muidugi raske leida, aga mõne vähem tülgastava ikka saad valida.»
Vahur Joa: «Kindlasti ning kuigi indiviidid moodustavad massi, siis mina ei ole üks nendest indiviidisest.»
Siis liitus vestlusega Sassi sõbralisti kuuluv Terry London.
Terry London: «Demokraatiaga on see häda, et see ei toimi, kui inimesed demokraatias ei osale ehk valimas ei käi. Demokraatia tähendab ju sõna otseses mõttes rahva võimu ehk häält. Türannide ja isevalitseja unistus on, et rahvas vaikiks. Valimised on instrument rahva soovide kogumiseks ja meie asi on see töös hoida enne kui süsteem rahva apaatsuse tõttu kokku kukub. Hilisajalugu on täis piisavalt äärmuslikke näiteid, kuidas üks halb valitsus asendus, küll rahva aktiivsel, aga siiski reaktiivsel osalusel, teise pea sama halva valitsusega. Näiteks Rumeenia oli pärast diktaatorist Nicolae Ceaușescu kukutamist poole 90ndatest, kus meie juba uuendusmeelset vabariiki üles ehitasime, sisuliselt sama haige režiimi valitsuse all. Äge, et Rumeenia sellest välja rabeles, ca 1500+ inimohvriga muide). Venemaa aga näiteks on juba nii tugevasti rahva apaatsuse mädasoos kinni, et sealt nii «odavalt» enam ei pääse.»
Vahur Joa (Terry Londonile): «Viimane riigikogu valimiste valimaskäinute protsent oli 61-65 vahel. Mina ei käi valimas, aga niivõrd suur hulk käib. Võib öelda, et demokraatia toimib küll.»
Terry London (Vahur Joa): «Jah, aga me saame seda osalejate protsenti teada alles pärast sündmust. Kui kõik inimesed mõtleksid nii, et küll toimib, sest teised ju panustavad, siis oleks tulemus nagu ühes hiina muinasjutus munkadest, kes üheskoos soojendatud viina pähe vett jõid.»
Vahur Joa (Terry London): «Elame näeme».
Siis liitus vestlusega Sassi teine sõber RP*.
RP: «Need, kes valima ei lähe, nende hääled jaotavad kartellerakonnad omavahel ära. Keskerakond ja Reformierakond.»
Ning viimaks liitus vestlusega viimane tegelane Andrus Kuus.
Andrus Kuus: «Siit eelnevast arutelust kumab läbi vaade, et valige või halbu valikuid, peaasi et valite. Arvamus, et iga hinna eest valimine, isegi kui normaalseid kandidaate pole, on üksjagu lühinägelik. Möödunud sajand teab nii mõndagi diktaatorit, kes demokraatlike valmiste teel võimule on pääsenud. Küsimus on siiski minu jaoks eelkõige selles «keda» valida, mitte, kas valida.»
Sass Henno (Andrus Kuus): «Igast küsse on rohkem. Ka miks valida? Ma valin nt a) näitamaks, et mängin kaasa «koduküla» traditsioonilises juhtimises (demokraatiaprotsess), b) toetan mingit printsiipi, mida mu valitav sekt moel v teisel evib (kaitseme loodust), c) anda mingi sõnum mu oma tänasest väärtuspildist, läbi selle, kelle jätan valimata, ja kellele hääle annan. See valimine mu jaoks on kuidagi kultuuri osa. Mitte matemaatiline tehe ühe hääle olulisusest rääkimas, vaid kuidagi suurem komplekt veendumusi, mida toetan, et meil see värk kärbeste jumalaks kätte ära ei läheks siin. Ma pikalt nooruses identifitseerisin end anarhistina ja keeldusin osalemast selles tsirkuses. Aga täna noorema keskealisena tunnen, et tahan kuuluda rohkem keskele. Kandidaadina ma arvan, et Izmailova. Ta kuidagi lihtsalt meeldib mulle.»
Vahur Joa (RP): «Kui nii, siis nii. Mina ei näe neid kartellerakondadena. Suuresti sellepärast, et ma ei tea need on, aga kui hääletajad nii ette näevad, siis ju nii pidi minema.»
Terry London: «Kui tõesti ühtegi normaalset kandidaati pole, on aeg ise erakond kokku panna või üksikkandidaadina oma mõtteid levitama hakata. Ma ka ei saa öelda, et ma kedagi niiväga armastan selle valiku hulgas, aga põhimõtteline arusaam, kes minu ideid ja meelsust enam-vähem edasi kannab, on ikka olemas.
Muidu Sassiga nõus, et valimas käimine on kultuuri osa. Aga kuna roheliste Izuzu on mulle vähemalt ühe suurema artikliga silma jäänud kui keskerakondliku linnavalitsuse kahepalgeline töötaja, siis mul on kahju Sass, et sa teda nii avalikult väärtustad.
EKRE tuleb mulle pähe selle näitena, mis tõmbab ka nende hääli, kes küll 100 protsenti selle erakonna esindajate sõnumitega nõus ei ole, aga valivad siiski, sest too on võtnud kätte nende jaoks ühe olulise trummi. Olen ma selle üle õnnelik? Ei, kindlasti mitte, sest ma ei jaga EKREga peaaegu mitte mingeid väärtusi. Aga ma näen selles süsteemis ka enda jaoks halbade valikute tekkimisel väärtust läbi selle, et poliitika on dünaamiline tasakaaluprotsess ning EKRE lihtsalt on õigel ajal õiges kohas, et mingi inimgrupp saaks ennast kuuldavaks teha. Seega, isegi kui valima lähevad (lähevad, mitte ei veeta bussidega, käsku ette andes) inimesed, kellega ma nõus ei ole, pean ma seda ikkagi heaks näiteks ühiskonna tervisest.
Andrus Kuus, diktaatorid saavadki võimule pigem läbi valimiste. Aga enne seda pole nad ka diktaatorid. Selleks saamiseks peavad nad hakkama saboteerima seda sama süsteemi, mis neid võimule aitas, sest see süsteem näeb ette ka valitsejate ametiperioodi. Tänased tegevdiktaatorid me tunneme hästi ära. Kim Jong, Maduro, Putin. Viimane on otseselt cheatinud valimiste süsteemi (ma ei mõtle siin häälte lugemist). Ja siis tulevad wannabe diktaatorid, kes tahaks, kas endale või oma erakonnale pikka iga. Üks just lõpetas Savisaare näol. Oroban. Poolas ja Tšehhis toimuvad kahtlased ilmingud. Ka meie Helmed soovivad mõjutada kohtusüsteemi ründamisega midagi, mis pole üldse nende asi.»
Siis küsis Sass Henno Terry Londonilt näha artiklit, kus Eestimaa Roheliste esinaine Zuzu Izmailova endast halva mulje jättis, aga põhimõtteliselt sellega vestlus ka lõppes.
Järeldus: igaüks peab tundma enda sees, kas ja kellele oma hääl anda. Eesti on väike ja siin tehtavatel otsustel suur mõju. Lähed valima või ei lähe, aga ole mees ka oma tegude eest vastutama.
*RP ei soovinud oma nime avaldada