VAHUR JOA INTERVJUU Aasta naisartist Lenna Kuurmaa avaldas, miks isegi tal on oma muusikaga raske raadiosse pääseda

Lenna Kuurmaal on praegu hea aeg nii eraelus kui ka karjääris. Mullu novembris andis ta üle viie aasta välja uue albumi, jaanuari alguses lauljatar kihlus, jaanuari lõpus pärjati Eesti Muusikaauhindade galal aasta naisartistiks ning kevadel lõpetab ta Räpina aianduskooli.

Tüdrukutebändist Vanilla Ninja tuule tiibadesse saanud Lenna (33) on juba 17 aastat püsinud Eesti muusikatööstuse tipus. Ta on kahe lapse ema, lisaks teinud kaasa teleprojektides, näidelnud ja käinud Eurovisioonil. Tõsi, esindades koos Vanilla Ninja neiudega Šveitsi.

Kuni intervjuuks kokkusaamiseni oli Lenna minu jaoks üks suurimaid muusikalisi andeid, kes kunagi Eestist võrsunud. Pärast temaga kokkusaamist Telliskivi loomelinnaku restoranis «Kivi, paber, käärid» sain oma eeldusele ka kinnitust. Kuid peale selle selgus, et tegu on ka kauni, targa ja meeldejäävalt armsa naeratusega inimesega.

Kust sa pärit oled?

Tallinnast. Ma olen siin sündinud ja kogu aeg siin elanud.

Kas sa oled rohkem linnalaps või maalaps?

No kui paberite järgi võtta, siis ikka rohkem linnalaps. Aga suved olen veetnud vanavanemate juures maal, seega ise pean ennast pigem südames maalapseks. Või pigem selliseks linna-maalapseks. Segu.

Kus vanavanemate maakoht asub?

Türil.

Mida sulle maal olles teha meeldis?

Mängisime. Kasvatasime loomi ja hoolitsesime nende eest. Meil olid kõik tavalised taluloomad. Sead olid mingil ajal ma mäletan kanad, koer, kass. Sellega piirdus. Mitu kasvuhoonet ja suur aed. Meil oli suur põld. Selline korralik maaelu ikka. Me olime seal kõige juures abiks.

Oled sa karjas käinud? Lehma lüpsnud?

Lehma meil ei olnud, seega lehma lüpsnud ei ole. Küll aga olen sigadega sõbraks saanud. Ma mäletan, kuidas meil oli kuuris nendele eraldatud ruum, mis külgnes vanaisa töökojaga ja seal oli vana grammofon ja me mängisime klassikalist muusikat sigadele vennaga (naerab). Nii lahe oli. Suured vinüülplaadid leidsime ja ketrasime need mängima. Mulle hullult meeldis see. See oli nii tore.

Kas grammofonist muusika mängimine oli teile endale meelelahutuseks või konkreetselt loomadele suunatud?

Meile endale jah. See oli selline vändaga, mille tõmbad käima. Vana kooli asi. Ma ei ole hiljem üldse sellise aparaadiga kokku puutunud. See on lahe lapsepõlvemälestus, et oli selline vana aparaat, millest muusikat mängida.

Ma ei mäleta, mida me plaatide pealt mängisime, aga naljakad asjad olid igal juhul. Sead olid seal samas kõrval ja kuulasid ka mussi. Meil endal oli lõbus ja mõtlesime, et teeme sigadele ka meelelahutust (naerab).

Kui sa maal olid, kas sul oli ka lähedal olevates taludes sõpru ja tuttavaid, kellega sa mängisid?

Jah, ikka. Kuigi vahemaad ei olnud sellised nagu linnas, kus elatakse üksteise kõrval, taludel oli sadakond meetrit vahet ning ühes naabertalus oli sõbranna, kes oli põhiline mängukaaslane. Üks sõbranna oligi.

Muudes majades lapsi ei olnud ja selle ühe sõbrannaga saigi igal pool ratastega ringi sõidetud, läbi Türi ja kõik lähiümbruse metsad.

Kas see sõbranna jäi sulle minevikku või siiamaani suhtlete?

Ei, siiamaani suhtleme. Nii tema kui ka tegelikult tema emaga. Siiamaani sõbranna, kes käib minu kontsertidel.

Lenna Kuurmaa mängis lapsepõlves sigadele grammofoniga muusikat. Foto: Madis Sinivee

Linnaellu tagasi tulles. Sa ütlesid, et sa oled siin sündinud ja terve elu kasvanud. Kas sul oli ka siin oma punt, kellega sa ringi käisid?

Jah, aga me olime oma piirkonnas. Elasin kuni teismeliseni Mustamäel. Ega me linna väga ei sattunudki. Meil oli Mustakal oma punt ja sõpsid. Elasin suures paneelmajas, üheksakorruselises majas, kus elas ikka väga palju inimesi ja lapsi ka. Olid pallimängud ja rattatiirud ja maailma avastamine. Kõik see toimus Mustamäel.

Oli seal turvaline?

Ma ütleksin küll, et pigem oli turvaline. Ma ei mäleta ühtegi sellist hirmuäratavat seika. Pigem just vanasti oli Balti jaam koht, mida vältida. Hästi ammu-ammu, kui ma väike olin. Nüüd on siin muidugi kultuurimeka. Aga kui ma olin alla kümne, siis Balti jaam oli koht, kust kaarega mööda minna, süda ikka tagus rinnus kiiremini, et sealt kiiremini mööda saada.  

Natuke sinu perest ja nende taustast. Millega sinu vanemad tegelevad?

Mu ema on arst ja mu isa on erinevates firmades olnud transpordi peal. Aga nüüd on mõlemad juba üle 60 ja isa on pensionil. Ema ka töötab vähem.

Kas vanemate karjäär ei inspireerinud sind kuidagi mööda nende rada minema? Nt ema moodi arstiks?

Me mängisime väiksena küll arste, sest meie majas elas palju arstide lapsi, aga mul oli üsna varajases eas selge, et tahan muusikat teha. Läksin nelja-aastaselt ETV koori laulma. Muusika tuli vara pilti ja see inspireeris mind pigem. Muusika ja laulmine ja tantsimine. Siis ei olnud küll enam mõtet, et võiks vanemate karjääri valida.

Kas sul on õdesid-vendi?

Vanem vend.

Millega tema tegeleb?

Temal on oma firma ja ta tegeleb siiditrükiga.

Siiditrükk? Mis see on?

See on trükitehnika, kus trükitav kujutis kantakse edasisele pinnale kasutades võrkmaterjali.

Oled sa temaga kunagi tööalaselt koostööd teinud?

Jah. Selle firma asutasime täitsa alguses koos ja ma olin ka seal kambas, aga nüüd on ta jäänud üksi seda vedama. Mina teen oma asju ja tema oma.

Aga on tore, kui on põhjust koostööd teha. Nt mul ongi nüüd tulemas Lenna pusad ja särgid, nii-öelda artisti merch, ja seda teen taas koos vennaga. Ma arvan, et ma aitan seal kujundada ja trükkida ka.

Lenna Kuurmaa muusikaline karjäär sai alguse ETV lastekoorist. Foto: Madis Sinivee

Igaljuhul põnev. Sa mainisid, et sa olid neljandast eluaastast ETV kooris. Kas sinu esimene unistus oligi saada lauljaks?

Oli küll jah. Loomulikult käisid lapsepõlves kõik need faasid, kus ma tahtsin juuksuriks või arstiks saada, aga see oli kõik justkui läbi mängu. Ma läksin muusikakooli ka päris varakult, siis kui läksin keskkooli viiulit õppima, siis oli muusika kogu aeg osa minust. Tegelesin iga päev sellega ja see oli üsna selge, et ma hakkan lauljaks.

Kas sa mängid praegu ka viiulit?

Ei, sest mul ei ole pilli. Aga vahest mängin, kui ma pilli kätte saan. See on vist nagu jalgrattasõiduga, et kui sa oled selle kord juba selgeks õppinud, siis päris meelest enam ei lähe.

Mis instrumente sa veel oskad? Või tahaksid osata?

Klaverit tahaks osata mängida.

Kes olid sinu eeskujud, kui üles kasvasid?

Ma ei mäleta sellist ühte kindlat eeskuju, et oleksin olnud tohutu fänn. Oli erinevaid inimesi, kes inspireerisid. Aga mingi hetk, mingis vanuses tekkis mul Queeni hullus ja Freddy Mercury laine käis läbi. Lugesin temast elulooraamatuid, mida tema kohta oli palju, ja vaatasin temast saateid.

Olen isegi käinud tema sünnikodus Sansibaril, ta on sündinud Aafrikas, Tansaanias. Seal on tema kodust tehtud muuseum. Arvan, et Queen on ainuke selline, kes praegu eeskujuna meenub.

Aga arvan ka, et eeskujuks olid paljud poppartistid, kellel läks hästi sellel ajal.

Kas Queeni hullus tuli enne või pärast Mercury lahkumist? Ta suri 91-92 umbes.

Ikka pärast. Olen 1985 sündinud ja ma olin pigem varajases teismeeas, kui mulle hakkas väga meeldima Queen.

Kas sul lemmiklugu ka oli?

Uhh, raske on valida ÜKS. «Show Must Go On», nt. Kõik on head. Käisin ka «Bohemian Rhapsody» filmi vaatamas, aga kui aus olla, siis ma ei olnud väga vaimustunud sellest. See oli pigem sellepärast, et olin kunagi Freddyt nii palju enda kehast läbi lasknud, et see ei mõjunud samamoodi.

Näitleja, kes Freddyt mängis, tegi super tööd, aga tervik ei olnud vaimustavalt hea. Minu jaoks ei olnud seda, et ma oleksin Freddy kohta midagi uut avastanud, bändi lugu oli pilti pandud, kõik oli tore, aga seal võib-olla ei olnud minu jaoks niivõrd suurt üllatusmomenti kui näiteks «A Star Is Born» filmis.

Lenna Kuurmaal oli vahepeal suur Queeni maania. Foto: Madis Sinivee

Kui sa muusikast pausid teed, siis milliste hobidega sa tegeled?

Hetkel põhihobi on käsitöö, sest ma olen veel Räpina aianduskoolis. Hakkan sel kevadel lõpetama tekstiili- ja käsitöö eriala. Täidan veel viimaseid kooliülesandeid ja kohustusi.

Ja suvel on kalastus minu hobi. Matkata meeldib mulle ka ja alati tahan lapsed kaasa võtta, et nad veedaksid rohkem aega looduses, siis leida mõnus plats, kus grillida. Suvel pigem veeta võimalikult palju aega õues. See on küllaltki spontaanne ka.

Kui tihti sa kalal käid?

Eelmisel suvel jõudsin ma üle kümne korra, mis on küllalt palju minu kohta, kui arvestada, et suvel on palju kontserte ja tahan palju maal olla. Aga me jõudsime ikka päris palju käia, nt Pärnu jõgedele, mitmele järvele, siis jõudsime Pärnu lahele koha püüdma kolmel päeval järjest. Järgmiseks eesmärgiks on Setomaa parimad kalastuskohad üles otsida.

Vaatasin, et oled Instagrami üles pannud palju trennipilte. Mida trenn sinu jaoks tähendab?

Et hoida oma tervis ja füüsis korras ja et olla rõõmus ja et oleks energiat. Sellepärast. Ma ei taha, et trenn tekitaks minus kohustustunde, et pean sinna minema. Pigem lähenen trennile loominguliselt ja võtan seda mänguliselt. Mulle meeldib ennast hästi tunda. Talvel on paratamatult pime aeg ja ongi vaja teha rohkem selleks, et energiat oleks. Trenn on hea lahendus.

Kui tihti sa trennis käid?

Täiesti ebaregulaarselt, nii nagu aega on. Nüüd hakkab juba vaikselt kevad kätte jõudma ning mind näeb aina harvemini spordisaalis ja rohkem õues. Pimedal perioodil, umbes oktoober kuni veebruar, siis jõudsin üks kuni kaks korda nädalas.

Kas sulle maratonihullust ei ole peale tulnud?

Ei ole jah. Üldse ei ole. Tundub minu jaoks natuke palju (naerab).

Milline on sinu hariduskäik?

Nagu ikka: lasteaed, kool (Tallinna 54. Keskkoolis, kus käis saksa keele süvaklassis - V.J) ja hetkel Räpina aianduskool. Kuna ma läksin pärast keskkooli lõppu Saksamaale ja hakkasin bändi tegema, kui olin väga noor, siis ma ülikoolis ei ole käinud.

Aga olen praegu ametikoolis ja mul on väga hea meel, et sinna läksin. Oskuste juurde õppimine on tohutult arendav. Mida rohkem on sul oskusi, seda rohkem on sul võimalusi ja väljavaateid erinevatel erialadel midagi teha. Olen mõelnud käsitöö ja rõivaäri peale, aga eks ole näha.

Miks sa just käsitöö valisid? Tekstiil, rõivad ja kõik see?

Mulle meeldib OMA kätega teha, aga põhjus, miks ma sinna läksin oli see, et oskaksin enda lastele asju teha. Esimene asi oli see, et ma saaksin neile teha, ja teisena see, et kui hästi välja tuleb, siis võin ka teistele teha.

Samas olen nõus, et Eesti disain on väga kõrgel tasemel ja väga palju tehakse väga ilusaid asju. Konkurents on tihe ja häid väiketootjaid palju. Samas kooli tõttu ma ei tunne ka kohustust, et mul oleks kiire oma toodetega turule tulemisega. Pigem võtan rahulikult. Üks samm korraga.

Lenna Kuurmaa kodus olles väga muusikat ei kuula, vaid tegeleb lastega. Foto: Madis Sinivee

Kas sa tahaksid teha midagi suuremat või jääda Eesti piiridesse ja laiendada Lenna brändi?

Lenna brändi laiendada oleks tore. Ma olen juba kätt proovinud Tallinn Dollsi juures. Nüüd kui mul teadmisi ja oskusi ka rohkem, siis võiks kätt proovida küll. Ideid on palju. Uued ideed ja tooted tekivad vajadusest. Tahad konkreetset asja, mida kuskil ei ole, siis teed ise.

Ja kes on sinu sihtrühm, kellele sa oma tooteid suunad?

Hetkel ei ole ma endale kindlat sihtrühma seadnud. Need pildid poekottidest, mille Instagrami postitasin, need konkreetselt on koolipraktika jaoks. Seal sain ülesandeks teha just meeste poekotid. Ehk sihtgrupp oli ette antud.

Poekoti disaine on väga palju, kuid need, mis käsitöö valdkonnas valmis tehakse, need on enamasti naiselikud. Kaunistustega. Selle tõttu ütleski kooli juhendaja, et meil oleks vaja maskuliinsemaid poekotte. Ma saingi siis ise kujundada, mõelda ja teha nii nagu tahtsin.

Kas sa ise oled üldiselt nõus selle arvamusega, et on olemas meeste asjad ja naiste asjad?

Ei, sest mina olen täielik unisexi kandja, nii riiete ja lõhna poolest. Minus endas on päris palju maskuliinset poolt. Muidugi mulle meeldib kanda ka õhtukleite teatud olukordades ja olla naiselik, aga üldiselt kannan väga palju igapäevaselt unisexi.

Minu jaoks ei ole oluline, et see on meestepluus või naistepluus. Tänapäeva moodki läheb selles suunas, et väga palju on unisex tooteid, et naised ei kanna ümber keha olevaid riideid, vaid pigem midagi lohvakat. Sooneutraalsus on tekkinud.

Kuigi eestlane on konservatiivne ja uut asja väga kiiresti vastu ei võta, läheb aega, mil muusika, mood ja muud asjad siia jõuavad. Kõik jõuab viivitusega.

Sa rääkisid enne ETV koorist, millega liitusid nelja-aastaselt. Kuidas sa sinna koori sai?

Sellel ajal olid veel kuulutused ajalehtedes. Ema luges lehest, et asutatakse uus laulustuudio, ja seal on ettelaulmine, oodatakse kõiki muusikahuvilisi lapsi. Ta viis mind sinna, ma laulsin ja kutsuti koori.

Nelja-aastane on ju väga noor. Kas ja kui palju sa mäletad sellest ajast?

Mäletan seda hetke küll, kus me olime ettelaulmisel. Seal oli hästi palju lapsi, suur saal, hästi palju emasid ja isasid. Igaüks pidi minema ette ja laulma ühe loo. Laulsin «Meil aiaäärne tänavas». Ma tegelikult teadsin seda laulu täiesti peast.

Laulsin esimese salmi ära, jäin vait, hakkasin nutma ja jooksin ema juurde. Ema mõtles siis, et ilmselt oleme veel liiga väikesed, aga meile helistati paar päeva hiljem ja öeldi, et teie laps on vastu võetud ja tulge laulma.

Missugust muusikat sulle meeldib kuulata?

Mulle meeldivad väga erinevad stiilid ja artistid. Mõnikord kuulan klassikalist muusikat, vahel Eesti retrovärki või hoopis välismaa uut muusikat. Saan ju ka ise palju inspiratsiooni just muusikast.

Aga kas on mõni artist või stiil, mida sa kindlasti ei kuula?

Ma arvan, et heavy metal on see, mida ma enam ei kuula, kuigi on ka see faas olnud. Pealegi on üldse nii, et kui ma muusikat kuulan, siis autos. Kodus ma ei kuula muusikat, pigem on mäng lastega või teen koolitööd. Või teen süüa. Niikuinii olen kogu aeg muusika sees, pigem on kodus vaikus.

Enamasti kuulan ise muusikat Spotifyst, aga mulle meeldib ka Eesti raadioid kuulata. Kasvõi oma tööga seoses, et kuulata, mida praegu mängitakse. Vahepeal kuulasin Raadio Tallinnat, aga nüüd kuulan Sky’d ja Raadio 2 on alati olnud minu lemmik. Ja Elmarit. Maal kuulan Vikerraadiot, kus on hoopis teine vibe.

Kirjelda enda loomeprotsessi. Kuidas sa uue laulu loomist alustad? Mida selleks on vaja?

Esiteks on vaja inspiratsiooni ja midagi, mida öelda. Sisu! Siis teine asi on sellele sisule meloodia anda.

Kui sa uue laulu valmis saad, siis mis on kõige olulisem meedium või platvorm, kuhu laul sinu arvates kindlasti jõudma peaks?

Raadio ikka, kuid see on tänapäeval keerulisem kui varem.

Isegi sul?

Jah. Ma arvan, et see «isegi sul» on väga ülehinnatud. Raadio sõel on tihedam kui vanasti ja sellest tuleb läbi saada, ja pole üldse vahet, kes sa oled, sest head uut muusikat tuleb nii palju peale. Ajad on muutunud. Põhiline on hea ja toimiv lugu.

Vanasti oli see, kui tegid loo, viisid selle raadiosse, siis üldjuhul mängiti. Tänapäeval konkureerib Eesti muusika maailmamuusikaga. Kvaliteet ja tase on kõrgem kui kunagi varem. Mitmed raadiod on formaadi raadiod, mis eeldavad teatud tüüpi muusikat. Ja kui sa sellist muusikat ei tee, siis nemad seda muusikat ei mängi, vahet ei ole, kes sa oled. Oled sa siis Tanel Padar, Lenna Kuurmaa või Sal-Saller.

Lenna Kuurmaa Foto: Madis Sinivee

Aga mis raadio on Eestis Lenna nišiga?

Ühtegi raadiojaama eraldi välja ei tooks ja tegelikult olen kuulnud enda uue plaadi lugusid nii Raadio 2, Vikerraadiost, Star FMist, Elmarist jt. Kindlasti tooksin välja Raadio 2 kui olulise uue muusikakanali, kus võimalust antakse ka noortele ja tundmatutele koosseisudele. Sellest on kujunenud platvorm, mis on paljudele hüppelauaks.

Keerulisem ongi saada formaadiraadiotesse, kus lugu peab olema nende kanalile sobiv, kindlasti aga ei tähenda see seda, et see võimatu oleks.

Mul on väga hea meel, et on olemas sellised raadiod, mis mängivad eesti keelset muusikat, sest meil on väga palju artiste, kes laulavadki ainult eesti keeles. Saan aru, et tänapäeva noortele meeldib kõik rahvusvaheline ja siin ongi generatsioonide lõimumine. Aga kui üks välistab teise, siis ongi keeruline.

Kust tuleb sulle kõige suurem teenistus?

Live-kontsertidest, autorid teenivad ka autorlustasu.

Milline oli muusikuna sinu kõige raskem periood? Kas loomebloki või kontsertide puudumise tõttu?

Vabakutselisena on neid raskeid perioode igal aastal, see pole midagi erilist või ootamatut, sest stabiilset sissetulekut ei ole ja kontserte on täpselt nii palju kui neid tellitakse. Ehk et vahel on rohkem ja vahel vähem.

Kui enda uut plaati «3X» tegin, võtsin vastu otsuse mitte kontserte anda. Et saaks kirjutada, luua ning anda erakordsed soolokontserdid. Õnneks on rasketel aegadel toeks sõbrad ja pere.

Kõikidest artistidest maailmas, kellega sa sooviksid koos lava jagada ja miks?

Lady Gaga’ga, see oleks nii lahe. Peale seda filmi («A Star Is Born») … või isegi peale albumit «Joanne»,on ta eriti meeldima hakanud.

Kui ta alguses tuli (lauluga «Poker Face» - V.J), siis ta tundus lihtsalt selline popp-produkt, aga nüüd olen aina rohkem hakanud tähele panema artisti Lady Gaga taga. Kui nägi temast tehtud dokkfilmi, inspireeris ja liigutas see mind. Ta on lahe naine, kes on maailma meelelahutustööstuse tipus ning kes lihtsalt teeb oma asja. Ja see töötab.

Teine naisartist, kes mulle ka väga meeldib ja kes hiljuti võitis kaks Grammyt, on Dua Lipa. Mulle meeldib tema olek. Ta on hästi enesekindel. Ta on hästi noor ja tal on lahe stiil, mulle ta meeldib. Aga esmajärjekorras tahaks Lady Gaga’ga lava jagada, kui juba jagamiseks läheb. See oleks väga lahe.

Lady Gaga on ajas end tunduvalt muutnud. Mulle meeldivad sellised kameeleonartistid ja loen ise end ka selliseks. Püüan iga uue albumiga kuulajaid ja iseennast üllatada. Artistina on minu jaoks oluline areng ja liikumine, mitte kogu aeg ainult sama asja teha.

Kas ja mida muutis Vanilla Ninja Eesti muusikamaastikul?

Arvan, et ta tõi sellist nooruse uljust ja värskust. Midagi sellist, mida praegu teeb nublu. Fenomeni mõttes. See on lihtsalt nii suur, üle-riigiline. See ei ole teatud nišš, vaid see on igal pool. Ta on piiride ülene, kõikide lemmik.

Vanilla Ninjaga oli omal ajal samamoodi. Oli massiliselt noori, kes tahtsid meie moodi välja näha, kanti samu riideid. Sooviti samu soenguid. Tekkis täielik hullumine noorte seas.

Mis ta veel andis? Omas ajas ta töötas, kuna see oli lihtsalt niivõrd eriline. Popmuusikas oli enne seda auk. Tüdrukutebände enne meid ei olnud. Ja sellist mussi keegi ei teinud. Arvan, et andsime omal ajal noortele inspiratsiooni ja lugust.

Vanilla Ninja fenomeni või headust näitas seegi, et te esindasite välisriiki. Ka Eesti on aastate jooksul kasutanud välismaalasi - Shalene, Dave Benton ja nüüd Victor Crone.  Et välisriik kasutab Eestist tulnud bändi, see näitab, et esineja peab hea olema.

Nõus. Arvan, et see on hea tehe. Kui me Vanilla Ninjaga Šveitsi esindasime, siis terve Eesti delegatsioon hoidis Kiievis meile pöialt. Mis siis, et me esindasime Šveitsi, olime ikka omad, eesti tüdrukud. Kõigil oli uhke tunne, et isegi siis, kui Suntribe ei saanud finaali, aga meie saime, siis terve Eesti delegatsioon oli meiega.

Usun, et mingi osa rahvast tundis Eestis kindlasti rõõmu selle üle, et me Eestit kaardil hoidsime. Tulebki uhke olla nende üle, kes panustavad ja saavutavad. Näiteid on palju. Sportlased eriti. Kelly Sildaru. Ma elan talle väga kaasa.

Kuidas sa praegu tunned? Kas sa tahaksid Eurovisioonile Eestit esindama minna?

Muidugi, miks mitte. Kui on hea laul, siis ikka. Näiteks tookord, kui me käisime «Cool Vibes’iga», siis mul oli selline tunne, et see laul toimib. Mul oli hea enesekindel tunne. Ja meil läkski hästi, saime lõpuks kaheksanda koha.

Hea meelega lähen esindan Eestit, kui antakse võimalus. Samas on hea asju jälgida ka distantsilt. Olen nii mitmeid kordi kõike seda läbi teinud.

Mäletan «Club Kung-fu» aega, kus me olime kogu aeg hüsteerias, sest nii äge oli kõik. Vaimustavalt äge. Nagu iga uus kogemus, eksole. Aga praegu olen teadlikult eemale hoidnud. Vahepeal on mõnus eemalt vaadata, tekitada endas see huvi ja isu. Kui on õige lugu ja tunne, siis tuleb minna.

Kui tihti sa ninja-tüdrukutega läbi käid?

Kõige rohkem Piretiga, sest ta on ainuke, kes Eestis elab. Ülejäänud on mööda ilma laiali. Katrin on Lõuna-Aafrikas, Maarja Los Angeleses ja Triinu Šveitsis. Ei satu kokku, aga läbisaamine on meil hea.

Varsti selgub, kas on põhjust tihedamini koos olla.

Mis see tähendab?

Seda tähendabki, et äkki on põhjust varsti tihedamini koos olla.

Aastaid on räägitud teie tagasitulekust, aga ometi ei ole seda juhtunud. Mis seda takistab?

Peamine keerukus seisneb selles, et kõik liikmed kokku saada. Kõigil on oma elud ja tööd, erinevad koduriigid. Kes on saanud vahepeal lapsed, kes on karjääri ehitanud nii, et pole võimalik kõige selle kõrvalt bändielu elada. Bänd on nagu teine pere. Ja nagu täiskohaga töö – intensiivne.

Meile teeb tegelikult iga aasta keegi pakkumise kontserdi osas. Ja oleme seda veeretanud ja veeretanud ja veeretanud. Olen ise kogu aeg lootnud, et oleks rohkem põhjust seda teha, sest ühe kontserti pärast kokku tulla ei ole mõistlik, sest sinna alla läheb meeletu töö. Kui juba, siis võiks asja korralikult kätte võtta.

Samas tõde on ka see, et lõpmatuseni ei saa seda edasi lükata, sest 60. aastaselt sa enam comebacki ei tee. Ma hoian pöialt, et see plaan ja unistus meil õnnestuks.

Kolme aasta pärast on bändil 20 aasta juubel. Siis on võimalus.

Just!

Seda on nii uskumatu mõelda, et vaid kolme aasta pärast on teil 20 aasta juubel.

Me hakkasime jah noorelt peale.

Kui võtta plaani, et tulete kokku 20. juubeliks, siis kolm aastat on korralik planeerimisaeg.

Just! Võtame plaani (naerab). Ma loodan sama.

Lenna Kuurmaa Foto: Madis Sinivee

Mida sa loed enda elu suurimaks saavutuseks?

Ma ei pea oluliseks saavutusi ritta panna või lahterdada. Rõõmu tunnen võrdselt ja alati, kui keegi hea sõnaga kostitab. Peale emaks saamist on keeruline näha, et midagi võiks olulisem olla kui see roll - vanemaks olemine.

Mida tähendab sinu jaoks EMA 2019 gala Aasta naisartistiks saamine? Kas võit tuli sulle üllatusena?

Loomulikult tuli üllatusena. Ja see tähendab väga palju, Kui minu tööd ja muusikat hinnatakse. Kõik, kes plaadi juures kaasa aitasid, tundsid suurt rõõmu ühise võidu eest!

Kui sa Lauriga kihlusid, siis sa said palju kriitikat, et see toimus liiga ruttu. Kommentaariumites kasutati sinu kohta sõnu, mis trükimusta ei kannata. Kas ja mida tuleks anonüümsete kommentaatoritega Eestis ette võtta?

Minu arust peaksid inimesed ikka oma nime all kommenteerima. Sest kui sul on arvamus, sul on hääl, siis sul on ka nägu ja sul on ka nimi. See on äärmiselt argpükslik seda varjatuna teha. Kui sa julged midagi öelda, siis julge ka püsti seista ja öelda, et see olid sina, kes seda tegi. Kui saaks, muudaks süsteemi, et anonüümselt kommenteerida ei saa. Äärmiselt nõme ja lame on kedagi solvata ja mustata.

Mul tekib ikka nende kommenteerijate osas küsimus, mis on nende elust puudu, miks on neil vaja ennast välja elada nii, et teised haiget saavad. Isegi, kui sulle ei meeldi, siis see on okei, sest kõik ei peagi meeldima, siis sa võid ju oma peas seda mõelda, mitte kuskile kirjutama minna. Minu arvates näitab see inimese väiksust ja väiklust.

Mind see õnneks enam ei puuduta, sest ma ei loe kommentaare. Elasin ka ise selle kunagi läbi. Lugesin neid, siis kui olin 16-aastane. Sain selle õppetunni hästi kiiresti kätte, olin täiesti šokis, mida kirjutati. Pärast seda ei ole ma mitte kunagi mitte ühegi artikli kommentaare lugenud. Ei teiste omasid ega enda omasid. Lihtsalt ei huvita, sest see on täiesti ebapädev. Minge vihake üksi.

Minu jaoks oli üllatus see, et ka sind rünnati kommentaariumites ja sinu kohta kirjutati halvasti.

Kõigist kirjutatakse. Ma ei usu, et on olemas sellist avaliku ilma inimest maailmas, kellest ei arva keegi midagi. Alati on kadedaid, alati on neid, kes ei suuda vaadata, et teistel läheb hästi. Nii palju kui on rõõmustajaid on ka vihkajaid.

Oled muusikas olnud juba üle kümne aasta ja selle ajaga palju saavutanud. Kas on veel midagi sellist, mida sa ei ole veel teinud, aga tahaksid teha?

Eks näis.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma soovin et mul oleks vahepeal uus plaat välja tulnud. Vähemasti endale annan siinkohal väikese töölubaduse, et nii pikka vahet, kui eelmistel plaatidel, ei tekita. Tahaksin loominguga tegeleda rohkem.

Viie aasta pärast näen end pooleldi maainimesena ja pooleldi linnainimesena ehk elaksin pool aastast maal ja pool aastast linnas. Loodetavasti kasvab ka pere (naerab). Ja ma loodan, et Vanilla Ninja on ka käima läinud.

Viis aastat on pikk aeg, aga mis sinu lähemad plaanid on? Kas sind on võimalik kuskil esinemas näha?

Jaa, väga pikka aega pole olnud suuri soolokontserte. Anname ansambliga 1.märtsil Tartus ERMis (Eesti Rahva Muuseum - V.J) ja 3.märtsil Tallinnas Kultuurikatlas plaadiesitluskontserdid.

Kindlasti ei pea pettuma ka vanade lugude fännid, sest esitlusele tulevad ka vanad lemmikud. Ja suvel saab mind kindlasti näha mitmel pool Eestit.

Lenna Kuurmaa loodab, et viie aasta pärast on tema pere suuremaks kasvanud. Foto: Madis Sinivee

Ja sellega meie intervjuu lõppes.

Lenna Kuurmaa ei ole lihtsalt laulja. Ta on omaette fenomen. Nagu oma aja nublu. Aga midagi veel suuremat. Nublul on veel palju minna, et jõuda sellisele tasemele nagu on Lenna. 

Vaatamata sellele, et ta on meie elus olnud juba ligi 20 aastat, on Lennal käsil elu ja karjääri üks edukamaid perioode. Kuid tema talenti ja ambitsiooni arvestades, siis on tal veel palju saavutada. 

Edu selle kõigega!