:format(webp)/nginx/o/2019/02/27/11828957t1h1822.jpg)
Briti Yorki ülikooli käivitas ajalooliste dokumentide ja manuskriptide digitaliseerimisprojekti, kus on ära toodud Yorki peapiikoppide kirjutajate ladinakeelsed ülestähendused aastatest 1304 – 1405.
Keskajal aset leidnud skandaal oleks skandaal ka tänapäeval: nunn teeskles surnut ja põgenes kloostrist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
16 kirikukroonikast on avaldatud osi, kuid varem ei ole neid ladinakeelseid tekste tervikuna inglise keelde tõlgitud, teatab yle.fi.
Ajaloolaste sõnul peetakse kirikutekste tavaliselt kuivadeks ja igavateks, kuid lähemal vaatlemisel võib neist leida ülestähendusi huvitavate, ebatavaliste ja skandaalsete sündmuste kohta, mis annavad ülevaate, kuidas keskajal elati.
Keskajal kuulusid piiskopid eliidi hulka, lahendades usuküsimusi ning kirikute ja kloostritega tekkinud probleeme.
Yorki ülikooli ajaloolase Sarah Rees Jonesi sõnul leidsid nad keskajast pärit kiriklikest tekstidest skandaalse juhtumi, mis oleks skandaalne ka tänapäeval.
Tegemist on juhtumiga, milles katoliku kloostris olnud nunn lavastas oma surma ja põgenes kloostrist.
Inglise keelde tõlgitud ladinakeelse teksti kohaselt kirjutas Yorki peapiiskop William Melton 1318 Beverley võimudele kirja. Selle kohaselt oli ta kuulnud, et Püha Clementinuse kloostris surnud nunn on tegelikult elus, sest teda oli nähtud Beverleys.
William Melton oli Yorki peapiiskop 1317–1340.
Yorki peapiiskop esitas Beverley võimudele palve valetanud ja lihahimuline nunn kinni võtta ja ta kloostrisse tagasi tuua.
Ülestähendustes ei ole täpsustatud, mida piiskop lihahimu all mõtles. Rees Jonesi arvates viitas piiskop sellega nii seksile kui ka ilmaliku maailma ainelistele naudingutele.
Teksti kohaselt haudus Leedsi Joaniks kutsutud nunn kavala plaani, et pääseda nunnaseisusest, mis nõudis, et ta elaks vaesuses ja kummardaks jumalat.
Joan teeskles, et ta on raskelt haige, ta jäi oma magamisruumi ega läinud palvustele. Tegelikult plaanis ta kloostrist lahkumist, pannes oma voodisse õlest nuku. Teised usuõed arvasid, et ta on surnud ja teatasid ta surmast kloostri abtissile.
Õlenukk maeti teiste nunnade poolt kloostri kalmistule.
Teksti kohaselt oli Joan õlenuku ümber pannud surilina ja koostri kombe kohaselt ei eemaldatud enne matust surilina, vaid lahkunu maeti koos sellega.
Yorki peapiikop arvas, et nunn Joanist sai valeõpetuste ja ilmaliku elu kiusatuste tõttu saatana pruut ja ta on neetud.
«Nunn Joani ei häirinud surnu teesklemine ja ka see, et tema asemel maeti pühitsetud mulda õlest nukk. Tegemist on pühitsetud maa saatanlikuks muutmisega, mille tõttu tuleb kloostri matmispaik uuesti pühitseda,» teatas Yorki peapiiskop.
Ajaloolase Rees Jonesi teatel ei ilmne ülestähendustest, kas nunn Leedsi Joan saadi kätte ja viidi kloostrisse tagasi.
Ajaloolane lisas, et keskajast on teada kümneid juhtumeid, milles nii nunnad kui mungad kloostrist põgenesid.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/27/11828951t1h25ea.jpg)
«Selle põhjuseks olid asjaolu, et enamik neist pandi kloostrisse juba teismelisena ja nad ei harjunud kloostri reeglitega, vaid tahtsid elada tavalist elu. Samuti ei suutnud nad elada tsölibaadis,» selgitas ajaloolane.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/27/11828956t1h6803.jpg)
Püha Clementinuse kloostrist põgenes kümmekond aastat enne Leedsi Joani veel üks nunn, kelle nimi oli Cecily.
Cecilyt aitas ta kallim, kes saatis kloostri juurde oma hobuse, kelle abil naine põgenes. Cecily ei läinud kloostrisse tagasi, vaid abiellus oma kallimaga.
Joani põgenemise järgselt tekitas Püha Clementinuse kloostris skandaali teine nunn, Isabella de Stodley. See nunn loobus avalikult usust, sest ladinakeelses kirjutises on tema kohta kasutatud «super lapsus carni», mis viitab apostaasile. Apostaas on usust taganemine.
Vanade tekstide kohaselt oli 1130. aastal asutatud Püha Clementinuse klooster üsna skandaalne paik.
1150 tekkis seal nunnade mäss, kuna see klooster taheti liita teise kloostriga, mis oleks ka nende üle valitsenud. Need nunnad ekskommunikeeriti, mis on katoliku kiriku kõrgeim usukaristus. Selle puhul ei olnud nunnadel enam õigust osaleda sakramentidel.
Kloostrijuhid said mässanud nunnad kontrolli alla pärast paavst Hadrianus IV sekkumist.
Ajaloolase Reese Jonesi teatel on Yorki peapiiskopi William Meltoni saatus huvitav, kuna ta kaitses 1319 Yorki šotlaste rünnaku eest.
Yorki peapiiskopi ja šotlaste vägede kokkupõrkes hukkus 4000 meest, kellest enamik olid šotlased, kes üritasid põgeneda üle Swale jõe ja uppusid.
Hiljem Yorki peapiiskopiks saanud Richard le Scrope mässas inglise kuninga Henry IV vastu, kuid ta mässu põhjus ei ole selge.
Teada on, et kuningas Henry IV lasi Yorki peapiiskopi le Scrope 1405 hukata.
Inglise renessansiaegne näitekirjanik William Shakespeare jäädvustas le Scrope’i juhtumi oma näidendis «Henry IV».
Henry IV (Henry Bolingbroke; 3. aprill 1367 – 20. märts 1413) oli Inglismaa kuningas aastatel 1399–1413.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/27/11828964t1h0a53.jpg)
14. sajandi keskel levis Euroopas must surm ehk katk ja piiskoppide kirjutajate ülestähendustes on ka selle kohta.
Briti saartel suri siis nelja aastaga umbes 60 protsenti rahvastikust. Piiskopid ja preestrid võtsid suuri riske, kui tegid surijatele viimset võidmist ja kuulasid nende pihtimist.
Rees Jonesi sõnul oli preestri amet keskajal üks ohtlikemaid, kuna preestreid ohustasid nii haigused kui nendevastased rünnakud.
«Katk sillutas teed sellele, et kirikuisad võtsid ladina keele asemel kasutusele inglise keele. Katk tapps palju piiskoppe ja preestreid ning oma ridade täiendamiseks hakati otsima uusi preestreid lihtrahva hulgast. Need inimesed rääkisid aga vaid inglise keelt,» selgitas ajaloolane.
Reese Jonesi sõnul peaks ladinakeelsete tekstide tõlkimine inglise keelde andma ka vastuse, kuidas katoliku kirik pärast katkuepideemiat Inglimaal taas jalule tõusis.
Yorki ülikooli kirikudokumentide digitaliseerimisprojekti lehekülg.