/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11740767t1h0854.jpg)
Riigikogu valimised on ukse ees ning poliitikud püüavad hääli igal võimalusel. Poliitilisse kasutusse on rakendatud ka «Klassikokkutuleku» filmide Facebooki leht, millega püüab hääli produtsent Kristian Taska.
Kas nii võib? «Klassikokkutuleku» Facebooki leht teeb filmi produtsendile valimisreklaami
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmimees Kristian Taska, kes liitus mullu novembris erakonnaga Isamaa, on produtseerinud Eesti tippfilmid «1944», «Nimed marmortahvlil», «Puhastus», «Igitee» ja «Klassikokkutuleku» triloogia. Just viimase on Taska seganud ka oma poliitkampaaniasse.
«Klassikokkutuleku» Facebooki leht, mille on meeldivaks märkinud üle 11 000 inimese, kutsub rahvast üles valimistel osalema, ega tee saladust, et produtsent Kristian Taska kandideerib riigikokku Mustamäe ja Nõmme ringkonnas.
Tegemist on lausa sponsoreeritud postitusega, mis tähendab, et selle eest on makstud raha ning see jõuab ka inimesteni, kes lehte meeldivaks märkinud ei ole.
Küsisime Taskalt, kas on õige kasutada filmi Facebooki lehte poliitreklaamiks või poliitiliseks platvormiks?
Taska vastas: «Meie filmide leheküljed hoiavad ikka kursis nii filmide, kui filmitegijate käekäiguga. Olgu need sünnipäevad, pulmad, tunnustused või miks ka mitte kandideerimised. Kuigi oleme pigem informatiivselt PS. vormis teatanud, et filmi produtsent Kristian Taska kandideerib Mustamäe ja Nõmme ringkonnas numbri all 1090 ja päris poliitplatvormiks või reklaamiks seda nimetada ei julgeks, siis siinkohal tahaks küll reklaami teha ja öelda, et minu poolt hääletamine oleks igati inimlik valik.
Mis puudutab aga meelelahtutuse ja poliitika seoseid, siis ajakirjandust jälgides tundub, et poliitikas meelelahutusest kahjuks või õnneks puudu ei tule.
Kahjuks sellepärast, et poliitika suunalt võiks eelkõige ikka tõsisemaid asju kostuda. Õnneks seetõttu, et muidu ei leiaks poliitikud üldse eriti kajastust ja me ei saakski teada, millega nad tegelevad. Jorge Luis Borgesel on ühes lühijutus kenasti kirjeldatud, kus ajakirjandus lõpetas poliitikute tegemise kajastamise ja nad muutusid nii marginaalseks nähtuseks, et keegi ei teadnud ja kedagi ei huvitanudki enam millega näiteks riigikogu, valitsus ja president tegelesid.»