Minu jaanuari raamatuks sai Rosa Liksom’i «Koloneliproua». Valin raamatuid enamasti tuttavate soovitusel või kokkuvõtte põhjal ja armastan pigem ajaloolisi romaane. Kaant kinni ei löö ühegi raamatu ees. Püüan kõike nuusutada, aga kui mõni teos päriselt ei istu, siis end vastu tahtmist lugema ka ei sunni. «Koloneliproua» tuletas mulle vägagi meelde Sofi Oksaneni «Puhastuse» lugemise ajal saadud emotsiooni. Kirjutasin kohe pärast raamatu lõpetamist üles oma esimesed muljed: õudne ja samas kirglik, inimlik ja samal hetkel absoluutselt ebainimlik. Ühekorraga nii jube ja jube hea.
Juba on mul loetud ka veebruari teos. Kogemata kombel sai selleks triloogia Eesti muinasajast – Ain Kalmuse «Jumalad lahkuvad maalt», «Toone tuuled üle maa» ja «Koju enne õhtut», mis jutustavad ladusalt ja lihtsalt eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ajal, kui ristisusku meie maadele mõõgaga tooma hakati. Väga mõnus ajaviide ja üllatavalt leidsin mitmeid paralleele kaasajaga, sest inimesed on ikka inimesed.
Kõige raskem on lugemise ajal keskenduda. Olen tänu sellele oluliselt muutnud oma nutitelefoni kasutamise harjumusi kuni selleni, et võtsin maha mitmed häälteavitused ja peitsin avalehelt väheolulised ikoonid, et oleks vähem kiusatusi.
Tuleb välja, et lubadustest kinnipidamine on lihtne, kui seada endale realistlikud ootused.
Lugemine loeb!
Tiiu Sommer
Liitu raadio Elmar Sõprade Klubi uudiskirjaga ja saa teada meie uudistest ja tegemistest. Registreeru SIIN.